Heili Sepp

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heili Sepp (sündinud 2. augustil 1975) on eesti prokurör, kohtunik, esseist ja tõlkija.

  • Aus ülestunnistus: ma ei ole kunagi mõistnud karistuse per se fetišeerimist, eriti sõnapaarides "teenitud karistus" või "väärib karistust" serveerituna. [---] Mulle ei meeldi näha karistuses tasu. Halva tasumine "võrdväärse" halvaga viib mõtted liialt kättemaksule. Paljude silmis võib see olla õiglus. Kindlasti on sellel oma õpetlik mõju. Silm silma vastu, paras palk, omad vitsad peksavad. Aga kas oskame täpselt öelda, kus lõppeb õigluseiha ja algab kättemaksusoov?
  • Karistuses peitub küll riigi hukkamõist pahateole, mis väljendub teatud kitsendustes, aga neil kitsendustel peab olema mingi loov mõte. Pealiskaudsel vaatlusel võib üldpreventsiooni ja kättemaksu eristamine olla keeruline. Olen minagi vastutav nii mõnegi karmi karistuse eest. Siiski ei saa jõu näitamine olla eesmärk omaette.
  • Me oleme üks kogukond ja vähemalt vahendlikult omavahel seotud. Kuritegu ei ole kunagi ainult kuritegu. Kui õhku on visatud probleem, siis tuleb üritada seda lahendada. Kogukonnana. See eeldab konstruktiivset lahendust. Pelgast teenitud karistuse mütoloogiast ei piisa.
  • Traumaatilise sündmuse olematuks mõtlemine võib ju aidata algul toibuda, aga hiljem tuleb juhtunu ikka tagasi, kas või mälupiltidena.
  • Pereliikme löömine ei ole kunagi kriminaalpoliitikaga kooskõlas.
  • Kirjutasin otsusesse, et nuga kui asitõend tuleb hävitada. Seni kuriteovahendina käsitletud eseme äravõtmist õigeksmõistetult seadus otseselt ei luba. Sellest on saanud ju lihtsalt üks süütu nuga. Seadus lubab aga hävitada väärtusetu eseme. Selgitasingi, et kohus määrab noa kui väärtusetu eseme hävitada, lootes, et ehk aitab selle konkreetse noa puudumine majapidamisest neil edaspidi sellesarnasest vägivallast hoiduda. Ütlesin, et pole hea, kui majapidamises on nuga, millega üks abikaasa on teist löönud. See on väärtusetu, sest vägivald pole väärtus.


  • Ilma hea hariduseta ei ole riik jätkusuutlik. Selle eelduseks on nõutaval tasemel kodumaine Eesti teadus.
  • Kohtunikuna ei kujuta ma ette, kuidas oleks võimalik normaalses eesti keeles õigust mõista. Mina ei tahaks mõista õigust võõras või pooletoobises keeles, vaid koduses keeles.
  • Ma armastan eesti keelt väga. Mulle meeldib, et see on võimeline muutuma ja ühtlasi jääma iseendaks.
  • Eesti teadus peab olema maailmale avatud, aga alati kodule mõtlema.
  • Põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti riik on rajatud kaitseks sisemisele ja välimisele rahule ning peab tagama kultuuri ja keele säilimise. Riigi olemus ja mõte on olla muutumises ja liikumises läbi aegade. Avatus iseenesest ei ähvarda eestlust.


  • Ka süütut häirib, kui võimud sekkuvad kuritegu uurides – kuitahes viisakalt – tema ellu. Sulle räägitakse õigusriigist ja talumiskohustusest üldise hüvangu nimel, aga tunne on ikka pagana vastik. Eriti ebameeldiv on mõelda, et mõnikord surgitakse su elus nõnda, et sa isegi ei tea seda. Selline on jälitus.
  • Olen veendunud, et see, mida kardetakse, tuleb tirida pimedast nurgast valgusesse. Eufemismid ja unelaul ei aita. Inimene ei ole loll. Pooltõde on lõpuks alati hirmsam kui tõde.


  • Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest uudishimust või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise klaasi tükki. Mäletan siiani segadust ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset imet (sõna „mandala“ ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin klaasikillud musta mulda nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.
Kui mul paluti kirjutada "oma Narvast", kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.
  • Linn, kus on olnud loendamatult katkestusi ja muundumisi, peatab ennast korraks sellel kujul, mida enam ajas pole, aga mis kunagi oli. Siis pole raske ennastki sinna kujutleda. [---] Aga hetk hiljem hiivab linn end taas ajaloo põhjast üles. Siis pole enam võimalik mõista, kas oled temaga veel kohakuti või ei.
  • Sõltumata aastaajast jookseb mu akna eest mööda kasse – halle, triibulisi, punaseid, musta-valgekirjusid, kollaseidki, aga alati jultunult enesekindlaid. Sageli näen neid suunduvat idast (Narva jõe ja Vene konsulaadi poolt) läände, päike selga pleegitamas. Enamasti lõpetavad nad teekonna sellega, et sukelduvad Kaitsepolitseiameti piirdeaia alla ja kaovad siis mu vaateväljast. Kelle heaks nad ses vastandlike huvide linnas töötavad, küsin endalt vahel. Tõenäoliselt ei esinda nad muud kui rahvusvahelist kaslust, tõden siis sama targalt.
  • Ma ei eita sugugi, et vahest elan mineviku Narvas rohkem kui tänases. Võib-olla ongi mul kunagise Narva inimeste seas rohkem tuttavaid kui tänaste hulgas. Väga võimalik, et see on mingi toimetulekumehhanism.
  • Kui ma hakkasin end Eestimaa kaugesse kirdeserva tulekuks valmis sättima, sosistas hinges imepisike kahtluseuss: Hic sunt dracones… (Või oli see leones?)
  • Keelemaastikul mängivad peegeldused ja peeglitagune ilm iseäranis keerulist rolli.
  • Ma ei jõua piisavalt lugu pidada meie kohtu tõlkidest. Kakskeelses keskkonnas õieti nendel ju õigusemõistmise raskuskese püsibki. Kohus on ainus Eesti Vabariigi põhiseaduslik institutsioon, mis Narvas päriselt on, mistõttu eesti keele ja selle õige vahendamise tähendust ei ole selles majas võimalik üle hinnata.
  • Küllap on keelega nagu paljude asjadega: õpid seda hindama alles siis, kui jääd sellest ilma.