Mandala

Proosa

• Ent nagu Sammler tähele pani, juhtus alati lausa seletamatul viisil nõnda, et inimene meelitati, kisti väevõimuga inimlikkusse tagasi. Nii et need laigud tema olemuses jäävad alati oma peegeldustega täpitama kõike seda, mille poole inimene pöördub, kõike seda, mis tema ümber voolab. Ta närvid heidavad alati varjutriipe nagu puud rohule, nagu vesi liivale valguse sünnitatud võrke. See oli maisusest vaba vaimu teine kohtumine ettemääratud bioloogilise paratamatusega, kordusmäng kangekaelse loodud loomusega.

Niisiis kuulebki ta Union Square’i metroojaama poole minnes, kuidas Feffer seletab, miks on tingimata vaja diiselvedurit osta. Ilus äri. Äärmiselt otstarbekas! Sobib suurepäraselt kokku kevadega, surmaga, idamaise mandalaga, kanalisatsioonikaevust tõusva lehaga, mida servab uimastav sireliläägus. Õndsus telliskivimajadest ja taevalaotusest! Õndsus ja müstiline rõõm!

• Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 98

• "Kas te näitasite neofüüdile Mandalat?" hüüatas ülemakolüüt Rinpo õudusega.

"Kui tahad näha, kas keegi oskab ujuda, tõuka ta jõkke," ütles Lu-Tze õlgu kehitades. "Mis võimalus selleks veel on?"

"Aga kui seda ilma korraliku väljaõppeta vaadata..."

"Ta nägi mustreid," ütles Lu-Tze. "Ja reageeris Mandalale." Ta ei lisanud: ja Mandala reageeris talle. Ta tahtis selle üle veel mõelda. Kui kuristikku vaadata, siis ei tohiks kuristik sulle lehvitada.

• Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 62

• Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest uudishimust või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise klaasi tükki. Mäletan siiani segadust ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset imet (sõna "mandala" ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin klaasikillud musta mulda nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.

Kui mul paluti kirjutada "oma Narvast", kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.

• Heili Sepp, "Killustatud kogemuste Narva" Vikerkaar, mai 2020

Kirjandus

• Tõnu Õnnepalu, "Mandala", 2012