Muster

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sofonisba Anguissola, "Alessandro Farnese portree" (u 1560)

Proosa[muuda]

  • Inimese elulugu on eelkõige kohanemine nende mustrite ja standarditega, mida tema kogukonnas traditsiooniliselt edasi antakse. Tavad, mis teda sündides ümbritsevad, vormivad tema kogemust ja käitumist algusest peale. Rääkima hakates on ta juba oma kultuuri pisike esindaja ning kui ta suureks kasvab ja suudab oma kultuuri tegevustest osa võtta, on selle harjumused ühtlasi tema harjumused, selle uskumused tema uskumused ja selle jaoks võimatud asjad on ka tema jaoks võimatud. Ta jagab neid kõigi samasse rühma sündinud lastega ja ükski mõnesse maakera teisel poolel asuvasse rühma sündinud laps ei suuda kunagi omandada neist isegi tuhandikku. (lk 26)
  • Me võime küll selgelt aru saada, et kultuuriline käitumine on lokaalne ja inimese loodud ja ülimalt muutlik, kuid sellega ei ole nähtuse tähendus veel lõplikult välja selgitatud. Sellel on kalduvus olla ka integreeritud. Nagu üksikisik nii kujutab ka kultuur endast mõtete ja tegude mustrit, mis on kas rohkem või vähem korrapärane. Igas kultuuris tekivad iseloomulikud püüdlused, mida teised ühiskonnatüübid tingimata ei jaga. (lk 70)
  • Niipea kui uus arusaam on tavapärase uskumusena vastu võetud, saab sellest veel üks usaldusväärne hea elu kaitsevall. Siis me jõuame palju realistlikuma ühiskondliku tõekspidamiseni ning võtame lootuse põhjendusena ja sallivuse uue alusena omaks kõik need koos eksisteerivad ja ühtemoodi kehtivad elumustrid, mida inimkond on elu toormaterjalidest enda jaoks loonud. (lk 298)
    • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante. Eesti Keele Sihtasutus 2016


  • Inimkond saab kasutada meie erinevates, temperamendist tulenevates potentsiaalides sisalduvaid kontraste lõpututel ja mitmekesistel viisidel, milles inimkultuur annab edasi kas siis sobivaiks või ebasobivaiks peetavaid käitumismustreid. Ehkki inimolendite arenemise bioloogilistel alustel on piirid, millega tuleb ausalt arvestada, saab neid vaadata kui võimalusi, mida inimese kujutlusvõime pole kaugeltki mitte täielikult kasutusele võtnud. (Eessõna 1950. aasta väljaandele, lk 25)
  • Kui neid iseloomuga seonduvaid hoiakuid, mida meie oleme traditsiooniliselt naiselikeks pidanud — nagu passiivsus, vastutulelikkus ja valmisolek lapsi hellitada - , saab ühes hõimus nii kergesti kehtestada kui maskuliinse käitumismustri ning teises hõimus nii enamiku naiste kui ka enamiku meeste jaoks põlu alla panna, siis pole meil enam alust käitumise selliseid aspekte soost tulenevateks pidada. (Soolise temperamendi standardiseerimine, lk 344)
  • Vaadakem võrdluseks viisi, kuidas meie kultuuris lapsi muganduma survestatakse: "Ära käitu nagu tüdruk," "Väikesed tüdrukud ei tee seda." Ähvardust, et lapsel ei õnnestu käituda nagu omaenda soo liige, kasutatakse selleks, et sundida talle peale tuhandeid pisiasju, mis seonduvad lastetoa ja puhtuse pidamise rutiiniga, istumise ja lõdvestumise viisidega, arusaamadega sportlikkusest ja ausast mängust, emotsioonide väljendamise mustritega ja paljude teiste asjadega, mille puhul me tunnistame sotsiaalselt defineeritud soolisi erinevusi nagu edevus, huvi rõivaste vastu või huvi päevakajaliste sündmuste vastu. Kommentaaride süstik käib edasi ja tagasi: "Tüdrukud nii ei tee." "Kas sa siis ei taha kasvada tõeliseks meheks nagu issi?", paisates lapse emotsioonid segamini, ning juhul, kui laps on piisavalt õnnetu ja tal on kasvõi mingil väheselgi määral vastassoole omistatud temperamenti, võib see väga hästi takistada tal ükskõik millisel moel oma maailmaga adekvaatselt kohaneda. (Deviant, lk 362)
  • Ei saa olla olemas mingit ühiskonda, mis nõuab, et naised järgiksid üht spetsiaalset naiselikuna defineeritud isiksusemustrit, mis ei oleks ühtlasi vägivaldne paljude meeste individuaalsuse suhtes. (Järeldus, lk 379)
    • Margaret Mead, "Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas". Tõlkinud Tõnu Ülemaante. Ilmamaa 2020


  • Mis tahes kultuuri põlisasukas arvab loomulikult, et võtab oma arusaamad universumi väest ja ohtudest vastu passiivselt, jättes kõrvale kõik pisimuudatused, mida ta ise võib olla neisse panustanud. Samamoodi arvame me, et võtame passiivselt vastu oma emakeele, ning eirame oma vastutust muutuste eest, mida see meie eluajal läbi teeb. Samasse lõksu langeb antropoloog, kes mõtleb kultuurist, mida ta uurib, kui ammu põlistunud väärtuste mustrist. (lk 45)
  • Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned vihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste struktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse objektidele nimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja kogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem lootusi. Nii kujuneb välja konservatiivne hoiak. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi usaldada. Me tabame end eiramast või moonutamast ebamugavaid fakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
  • Vähe sellest, et korralagedus rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab piirangule; kõigist võimalikest materjalidest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise potentsiaal on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes destruktiivne, aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii ohtu kui ka võimu. (lk 178)


  • Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsi­des aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma." (lk 15)


Isa arvas, et inimesed, kes oskavad unistada, ilmestavad oma elu. Maamehena võrdles ta neid aiapidajatega, kes kapsamaa hooldamise kõrval ka roose kasvatavad. (lk 61)
  • Olivia Saar, "Rohetav raiesmik", rmt: Olivia Saar, "Humalapuu", 2005