Eneseusaldus
Proosa
[muuda]- Francis oli peaaegu kolm aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase pojengi südamesse. Ta oli väga iseteadlik (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast minakesksusest pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli kõlvatu, lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma ilu kõrgpunktis. Hetk oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu õndsus, piin ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat tundi täidavad hetked, mis on kellelegi tähendust tulvil. (lk 69)
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999
- Mulle meeldib üksinda olla. Mida päev edasi, seda enam. See soov kasvab eneseusalduse ja -usuga ühes. Omapäi märkan ümbritsevat ja enda sees toimuvat rohkem. Olen tänaseks veendunud, et minus on palju muutunud: on rohkem meelekindlust, õnnelikkust, oskust olla hetkes ja iseendaga koos. (lk 200)
- Täna kõnnin juba ei tea mitmendat päeva neljakümnekilomeetrist vahemaad, raske seljakott õlul, endal jalad ville täis, aga ma jõuan. Ma pole tõtt-öelda kunagi kahelnud, et inimeses peitub meeletu jõud ja ta suudab enam, kui tihti uskuda söandab. Ometi on usust iseendasse mul pidevalt puudus olnud. (lk 216-217)
- Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020
- Ühiskond, milles me elame, on vähemal või suuremal määral loputanud meie kõigi aju. Me märkame seda, kui reisime mõnele teisele maale ning vaatame korraks oma maad võõraste silmadega. Me ei saa sinna midagi parata, ja tuleb lihtsalt meeles pidada, et niimoodi see on. Me kõik osaleme suurtes lohutavates illusioonides ja poolillusioonides, mida igal ühiskonnal läheb vaja selleks, et säilitada oma eneseusaldust. Neid illusioone on raske uurida ning jääb üle üksnes loota, et mõni teisest kultuurist pärit heatahtlik sõber aitab meil oma kultuuri vaadata kiretu pilguga.
- Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame". Tlk Krista Kaer, LR nr 22/2018, lk 29
- Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned vihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste struktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse objektidele nimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja kogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem lootusi. Nii kujuneb välja konservatiivne hoiak. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi usaldada. Me tabame end eiramast või moonutamast ebamugavaid fakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015
- See vähene eneseusaldus, mille ta oli viimaste päevadega saavutanud, valgus temast välja, otsekui oleks keegi kummimadratsil prundi eest ära tõmmanud. (lk 64)
- Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004