Pojeng

Allikas: Vikitsitaadid
Sakai Hōitsu (1761-1828), "Pojengid tuules", s.d.
Louise-Cécile Descamps-Sabouret, "Puispojeng Mme Gustave Croux" (1898)
Rosina Emmet Sherwood, "Pojengid" (1886)
Olga von der Pahlen, "Pojengid vaasis" (1898)
Gunnar Gunnarsson Wennerberg, "Pojengid" (1898)
Henri Fantin-Latour, "Vaas pojenge" (1879)
Matilda Browne, "Pojengid" (1907)
Anna Boudová Suchardová (1870-1940), "Pojengid korvis", s.d.
Berthe Mouchel (1864-1951), "Pojengid", s.d.

Pojeng (Paeonia) on ainus perekond pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonnas. Looduslikult kasvavad pojengid Aasias, Lõuna-Euroopas ja Põhja-Ameerika lääneosas, mujale on nad suurte ahvatlevate õite tõttu jõudnud dekoratiivtaimedena.


Proosa[muuda]

  • Et sõpradele rõõmu valmistada, katsetasin nende äraolekul vanadest kokaraamatutest mitut veidrat retsepti ja nägin vaeva, et panna oma aias kasvama Euroopa lilled.
Kord, kui kodus käisin, andis üks vana taanlanna mulle tosina ilusat pojengisibulat, mille tõin Kenyasse mõningaste sekeldustega, sest taimede sisseveo eeskirjad on väga ranged. Kui olin sibulad maha pannud, tärkas peaaegu otsekohe palju tumepunaseid looklevaid võsusid, hiljem aga ohtralt õrnu lehti ja ümaraid pungi. Esimene õis, mis lahti läks, oli "Duchesse de Nemours", see oli suur üksik valge pojeng, väga õilis ja lopsakas, ning levitas rikkalikult värsket sulnist lõhna. Kui õie maha lõikasin ja oma elutoas vette panin, jäi iga viimane kui valge, kes tuppa tuli, seisma ja tegi sellest juttu. See oli ju pojeng! Peagi aga närbusid mu taimedel kõik pungad ja langesid maha ning see üks õis jäigi ainukeseks.
Mõni aasta hiljem rääkisin lady McMillani Chiromo aednikuga pojengidest. "Meil ei ole õnnestunud Aafrikas pojenge kasvatada," ütles ta, "ja me ei hakka neid kasvatama enne, kui õnnestub sissetoodud taim siin õitsema panna; siis võtame sellelt lillelt seemet. Nii panin koloonias kasvama kukekannuse." Nõnda oleksin võinud pojengi Kenyasse tuua ja teha oma nime surematuks nagu Nemours'i hertsoginna ise; mina aga olin oma tulevase hiilguse hävitanud, kui ainsa õie noppisin ja vette panin. Olen väga tihti unes näinud, et valge pojeng kasvab, ja rõõmustanud, et ma seda siiski ära polnud lõiganud.


  • Francis oli peaaegu kolm aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase pojengi südamesse. Ta oli väga iseteadlik (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast minakesksusest pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli kõlvatu, lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma ilu kõrgpunktis. Hetk oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu õndsus, piin ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat tundi täidavad hetked, mis on kellelegi tähendust tulvil.


  • Pojeng peaks olema kõikide lilleaedade kroon. Aga minul ta ei läinudki õitsema. Tõin juured Stockholmist Bergianska aiandist lennukil Hispaaniasse kaasa, ja peagi ilmusid sidrunipuu kõrvale noored punakaspruunid lehed. Aga siis lehed kadusid ja ma arvasin, et pojeng on suvekuumuse kätte surnud, kuid leidsin hiljem, talvel peenart kaevates, ühe juure ning panin selle kaktusemullaga täidetud lillepotti. Kuude kaupa ei juhtunud midagi, ehkki ma potti kohusetruult kastsin, kuid siis tärkasid rohelised ja punakaspruunid lehekesed. Õitsema ta siiski ei läinud, ehkki potist kerkis üles aina rohkem lehti; pojeng ei õitsenud, aga mul oli vähemalt võimalik vaimusilmas kujutleda kõige kaunimaid õitsvaid pojenge roosade, siidpehmete, õrna nahka meenutavate õielehtedega soojadel suvehommikutel Baltikumis, kus nii Nobeli laureaat Czesław Miłozs kui ka mina oleme ahnelt sisse hinganud pojengi lõhna — peent suursugust lõhna, mis just nagu hõljus õie ümber ja me mõlemad saime nina otsa külma kastetilga, nagu jutustab Miłozs oma lapsepõlvemälestuste raamatus "Issa org".
  • Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 99-100


  • Nathan tülitses minuga selle pärast, et ma majas kompostikottide ja väetisega ringi trampisin, ning tõepoolest, see tekitas parajat segadust. Riidu põhjustasid ka mu kulutused taimedele ja soovimatus sõita puhkust veetma ajal, mil Paeonia suffruticosa oma mitmekihilised seelikud puhevile ajab, nii et salajased vereplekid välja paistavad.


  • Ma ei jätnud siiski lillenaiste käest ostmata neid punaseid pungas pojenge (pivoine) ja maikellukesi, mida olin enne ühel letil näinud. Mõlemad lilled kasvasid meil aias ja mul on üks pilt, kus ma seisan emaga pojengipõõsa ees, umbes kolmeaastane, hoian emal käest kinni ja olen küllaltki rahuloleva, õnneliku ning energilise näoga. Ema on noor ja õitsev, vaatab mind armastusega. Ma ise sellist lapsepõlve ja sellist ema ei mäleta. Aga pojenge ja piibelehti mäletan küll: nende õitsemise aeg, mis oli ühtlasi ihade ja unistuste kõrgpunkt, oli alati eriti piinav, see üksindus siis, see lõputu häbiväärne masturbeerimine. Sellestki on jäänud mingi õrn nostalgia.


  • Me sõidame Jeffiga ära just umbes sel ajal, kui iirised aedades võimu pojengidele annavad. Seda dekoratsioonide vahetust olen alati mõnuga jälginud, kui iirised – moodsad, tumedad, asümmeetrilised, elegantsed – asenduvad taga-aedade kooritüdrukutega; sulgboades, tugevalt lõhnastatud puhvis pojengidega.


  • Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni pojengide ja flokside vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat keravälku, lasi sellel paremat jalga kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma.
    • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud", 2018, lk 60-61


Luule[muuda]

Lilled. Lillepeenar — see on nagu kuulata torupilli.
Peen must muld kämpunud teravaiks kamakaiks,
nagu oleks saabunud külm, mitte päike.
Seal on mitu rida lilli.
Esmalt kahvatud roospojengid, siis roosatavad pojengid,
siis jälle punased pojengid ja nende taga
massiivsed vihased pojengid, millest mõned on punased
ja mõned nii ägedad, et paistavad peaaegu mustad; nende taga
on madal kukekannusehekk, mille õrnad vabandavad õied
näivad kontrastis kahvatud, kuigi mõned, kirkad nagu taevas
nende kohal,
paistavad kaaslaste seast välja sillerdava ja kiitjana nagu tuvi
rind,
torupillid — nad on kisendavad ja on kurblikud.


Oli üks aednik,
kes ootas imet
lilledest, mida kasvatas.
Omaenese käega ta kastis
kollaseid kullerkuppe ja säravalt siniseid stsillasid,
elusvalgete tulpide päid
õunapuualuste hämaras.
Ometi puhkes poolsalaja
rohtunud põõsas
pojeng.
Pilvini tõusis ja varjutas taeva
ühel heitlikul hetkel,
kui kedagi nägemas polnud.

  • Leelo Tungal, "*** Oli üks aednik" (1965) kogus "Täisminevik" (2007), lk 22


Mahajäetud aia
suurte lehtede varjus
elab kuu -
valge pojeng.

  • Viivi Luik, "Kollaste õhtute poole" 5. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 141


Pojeng ja murtudsüda.
Rohkem ma ei või ütelda.
/---/
Igal asjal oli oma lõhn -
ainult pojengil ja murtudsüdamel
mitte mingit.
Toa akna all või vanaema haual
kõik nende jõud läks rahu peale
ja oma suuruse ja ilu peale.

  • Katrin Laur, "Pojeng ja murtudsüda" kogus "Sõnad" (1993), lk 13


Su valge kleit
ja punased pojengid
ja minu ülikond,
mis hästi hoidis viiki.

Nõrk kaselõhn
ning külmad ukselingid
pealinnas Tallinnas
ja mööda vabariiki.


peidan oma näo
suurde pojengiõide
kui vihm saab läbi


/---/
Om jumalidõ lille lill pujeng,
ku küläst lännü viimne rong,
kõik ärä kutsnu laivu gong,
õks vohas aknõ all pujeng.
Sis visn´averrev kohevil pujeng
om liblikprintsile ku lõhnav säng,
sääl käümäh putukidõ armumäng
ja tõõnõkõrd om lõpuh väiku äng.
Om jumalidõ lille lill pujeng

Noq häitsmeq pilnu valgõkõ pujeng,
õs kuigi tunnõq ärä ütsik yang,
õt midä uutsõ tõõnõ ütsik ying,
a koolõs ilm, ku otsa lõpõs mäng.
Om jumalidõ lille lill pujeng.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel