Aafrika

Allikas: Vikitsitaadid
Aafrika manner NASA satelliitfotol
Rosalba Carriera (1675–1757), "Africa", s.d.

Aafrika on suur soe manner Euroopa ja Antarktise vahel. Eestlased sest palju ei tea, aga mõned on ikka käinud ja teadaolevalt ei ole neist ühtki ära söödud. Nii et võiks rohkem käia ja teada saada. Lõppeks on Aafrika ju see koht, kus inimesed üldse välja mõeldi, mis takkajärele on küll osutunud üsna kahtlase väärtusega ideeks.

Proosa[muuda]

  • Kui oled tabanud Aafrika rütmi, leiad, et see on üks ja seesama kogu tema muusikas. See, mida õppisin maa ulukitelt, oli kasuks suhtlemisel pärismaalastega. (lk 13)
  • ... mandrite seas õpetab Aafrika sulle seda: jumal ja kurat on üks igavesti koos eksisteeriv majesteet, mitte kaks loodamatut, vaid üks loodamatu, ja pärismaalased ei ajanud segi isikuid ega jaganud ainet. (lk 15)
  • Õhk on Aafrika looduses tähendusrikkam kui Euroopas, seda täidavad kangastused ja terendused ning mingis mõttes on õhk tõeline tegevuslava. Kesk päeva kuumuses võngub ja väreleb õhk nagu viiulikeel, kergitab üles pikki rohumaasiilusid koos astelpõõsastega ja küngastega ning tekitab kuivale rohule suuri hõbedasi veevälju. (lk 201)


  • Ma olin lugenud sellest tundest, kuidas Aafrika tohutu suurus ja vaikus tema iidse päikese all meie kujutluses järsku reaalseks muutub ja kuju võtab, kuni isegi linnud näivad ähvardavalt hüüdvat, ja puudest ning kaljudest õhkub surmavat hingust. Sa liigud ettevaatlikult, otsekui häiriksid su sammud midagi vana ja kurja, midagi sünget, suurt ja vihast, mis võib end järsku püsti ajada ja sulle seljatagant hoobi anda. Sa heidad pilgu väätidesse kasvanud puude rühmale ja kujutled loomi, kes võivad sind seal varitseda; sa vaatad rahulikult voolavat jõge, mis oma sängis astang-astangult madalamale laskub, moodustades haudu, kuhu öösel hirved jooma tulevad, kuid jõest tõusevad krokodillid ja tirivad nad pehmeid koonusid pidi veealustesse urgudesse. Hirm võttis mu üle võimust. Ma leidsin end pöörlemas nagu vurrkann selle ebamäärase ohu pärast, mis võis minu järele käe sirutada ja minust kinni haarata. Ma piidlesin kogu aeg küngaste ridu, mis teise nurga alt vaadatuna näisid iga sammuga muutuvat, nii et isegi tuttavad teetähised, nagu suur mägi, mis oli valvanud minu maailma nii kaua kui ma mäletasin, näitas mulle oma eelmägede vahel tundmatut päikesepaistelist orgu. Ma ei teadnud, kus ma olin. Ma olin ära eksinud.


  • Selge ere päike paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, küla langeb kokku fotograafi pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise hetkega, mille sõõre ümbritseb panteistlikus pihus hoitud maastik – Aafrika inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel Hollandis või Šveitsis. (lk 144)
    • Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010


  • Proua Woolf ei suutnud loobuda mõnust omakorda vana upsakat harakat pisut torgata:
"Kas teate, et teie elust on film tehtud?" tuletas ta meelde. "Seda näidati täissaalidele ja see sai hulga "Oscareid". See on teatud vulgaarne auhind, mida jagatakse ameerika pööbli kriteeriumide põhjal."
"Ärge rääkige sellest," ütles paruness. "Ma tean, ma tean. Nad on minu Aafrika ära labastanud ja sellest klantspilte teinud." (lk 8)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Luule[muuda]

 
Elevandiema Fanni tahtis lapsed panna vanni,
ai-ai-ai-ai tšumpa-tšumpa, tšumpa-tšumpa,
aga Aafrika savannis polnud lapsevanne,
ai-ai-ai-ai tšumpa-tšumpa, tšumpa-tšumpa.
Väiksed vandid ritta pandi, kaevuveega märjaks kanti.
Oh seda isaelevanti, terve ämber mahtus lonti.

  • Jaak Kõdar, "Elevandiema Fanni", tuntud lauluna Hans Hindpere viisil
Vikipeedias leidub artikkel