Koprad olid karusnahaks kindlasti. Põder oli pigem lihaks, aga kindlasti taheti ka nende sarvi, mis oli väga väärtuslik materjal. Tõendite põhjal leidus siin lisaks Euroopa piisoneid. Nad jõudsid Eesti aladele rauaaja lõpuosa paiku ja neid ilmselt kütiti. Just Lõuna-Eestist, Viljandist ja tõenäoliselt ka Rõugest on mõned üksikud piisonileiud. Ehk võime küll esile manada, kuidas jahimehed uhke piisoniga koju tulid, aga tundub, et piisonid olid siin väga lühikest aega ja taandusid siis tagasi lõuna poole.
Kui veel erinevusi mainida, siis kõrgkihil oli luba jahil käia. Teised inimesed ei tohtinud seda teha. Linnadest leiame siis aeg-ajalt kas mõne põdra- või karuluu. Kõige rohkem on ehk jahitud jäneseid, aga üldjoontes jahiloomade luid meil keskajast väga palju ei olegi.
