Karu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Noor pruunkaru. Esi- ja tagakäpad on hästi näha.
Ivan Šiškin, "Hommik männimetsas" (1889)

Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik.

Piibel[muuda]

  • Pigemini tulgu mehele vastu karu,
kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega.
  • Otsekui möirgav lõvi või kallale kargav karu
on vaese rahva õel valitseja.
  • Õpetussõnad 28:15

Proosa[muuda]

  • Gösta loomulikult seisis ja unistas ilusast Marianne'ist, kes lebab praegu raskesti haigena Ekebys, külmetunud pärast seda ööd, mil ta magas hanges.
Ta mõtleb temale, kes samuti — jah, ka tema - on selle needuse ohver, mis valitseb maailma, ja Gösta võpatab enda pärast - temagi on läinud välja jälitama ja tapma.
Ja sealt tuleb nüüd too suur karu otse tema poole. Üks silm kavaleri pussihoobist pime, jalg kavaleri püssikuulist lombak, ise vihane ja karvane ning üksildane sestsaadik, kui nad tapsid tema abikaasa ja viisid ära tema lapsed. Ja Gösta näeb teda säärasena, nagu ta on: vilets, tagaaetav loom, kellelt ta ei taha röövida elu - viimast, mis tal veel on pärast seda, kui inimesed olid talt ära võtnud kõik muu.
"Murdku ta mind," mõtleb Gösta, "aga ma ei lase!" (lk 86)
  • Ta pistab köstrile pihku omaenda püssi, mis on laetud neljapäeva õhtul noorkuu ajal kirikutornis hõbedast ja kellavasest valatud kuuliga, ei suuda aga hoiduda värisemast kadeduse pärast, et keegi muu kui tema võib maha lasta suure metsakuninga, vana Gurlita mäe karu.
Köster sihib, Jumal appi, sihib, nagu kavatseks ta maha lasta toda Suurt Karu ehk Suurt Vankrit, mis tiirleb kõrgel taevas Põhjanaela ümber, mitte aga mõnd lagedal maapinnal hulkuvat karu, ja laeng lendab pauguga, mida on kuulda isegi ülal Gurlita mäel.
Aga sihtis kuidas ta sihtis, karu langeb siiski. Nii see on, kui lastakse hõbekuuliga. Karu tabatakse südamesse isegi siis, kui sihitakse Suurde Vankrisse. (lk 91)
  • Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas. Tallinn: Eesti Raamat, 2006


  • Ta kartis, et ei mahu tikutopsi ära, läikivas köögis ärkab leelõuka atavism, viimaks kasvab karv selga ja Vändra metsas lastakse karu pähe maha. Grotesk on uue aja sisu, kainus on uue aja vorm, külm koht, sirge selg. Kaalust vaja maha võtta. Aga teistpidi: milleks, milleks?


Karu kohtas Iidol juba esimeste puude all. Pätsu istus, jõi õlut ning mängis roosa sabaga rotiga malet.
"Vangerdan," ütles karu just sel hetkel, kui Iidol puid murdes temani jõudis ning karjus: "Noh, metsaisand, vaatame, kellel on suurem ramm!"
Rott lõi kibestunult malendid segamini.
"Nõnda mina mängida ei oska," teatas ta. "Ma ei saa süveneda. Kas te olete ogar," küsis ta Iidoli poole pöördudes, "et niiviisi karjute? Palun väga, istuge minu kohale ja proovige, kuidas on mängida, kui mina pidevalt kisan ja kätega vehin. Proovige!"
Rott lahkus pahaselt turtsudes ning saba üle pohlavarte vedades.
"Piinlik lugu," ohkas karu kurvalt.
Iidol oli küll roti sõnadest veidi heidutatud, kuid kogus end kohe.
"Noh, laaneott!" pöördus ta karu poole. "Võitleme!"
"Minu nimi on Leo," ütles karu. "Ja vaadake, mina ei armasta selliseid sportmänge. Joome parem kannukese õlut ja suitsetame piibutäie tubakat."
Ent Iidol juuris juba tamme.
"Jätke, palun," anus Leo. "Mina pole sportlane, ma olen luuletaja. Kirjutan sonette."
Tundmatut sõna kuuldes Iidol peatus ja hirm hakkas talle naha vahele pugema.
"Ja madrigale kirjutan ma ka," lisas karu.
Nüüd kaotas Iidol lõplikult pea ning lahkus kiirustades metsast.


  • Isegi kõige tavalisemas tundmatus peldikus võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad katuse all ja kord, ühel eriti karmil talvel, koguni väike talveunes karu, kes kogu perel ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. Nõia peldikus võis olla mida iganes.


  • Vähe sellest, et soomlastel on oma "karupresident", neil on ka karu(pea)linn Pori, rootsi keeles Björneborg (Karulinn). Pori vana raekoja ees seisab pronksist karu (1938), Satakunta maakonna sümbol. Raekoja fassaadile on kirjutatud "Curia Arctopolis" (ld 'Karulinna koosolekuhoone'). Pori linna vapil on krooniga karupea, all sinilindil tekst "Jumal on meie kaitsja". See loob allusiooni, et kaitsja on karu, eriti kuna üks tema peitenimetusi on Jumalan mies (jumala mees).


  • Identsuse retoorika tuleb hästi ilmsiks näiteks rituaalsetes tantsudes - kui inimene asendas oma rüü karu omaga, ei sümboliseerinud ega mänginud muistne inimene karu, vaid muutus ise karuks. Sümbolism, nii nagu meie seda mõistame, oli arhailisele mõtlemisele võõras. Olla kas inimene või karu, rohkem võimalusi maailmas ei olnud. Läks tõenäoliselt üsna palju aega, enne kui müüt lahjenes sedavõrd, et inimene võis end tunda nagu karu.


  • Võiks ju arvata, et suhtumine teise kunagisse suurde kiriklikku ja ühiskondlikku tabusse ehk menstruatsiooni on nüüdseks muutunud. Ometi on seegi vaid teisenenud ja võtnud moodsamaid vorme. Nii on päevade jälgimisteenus Clue kogunud kokku tänapäevaseid mensesega seotud ebauske üle maailma. Selgub, et Ameerikas ja Inglismaal usutakse siiani, et menstrueeriv naine ärgu parem telkima mingu, sest vere lõhn meelitab kohale karud.


  • Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal mehed on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil ajal, kui mehed olid tehtud meeleheitest ja nahkrihmadest ja laevu ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud retoorika fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant jänesele etteheiteid teha.


  • Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et Astuuria on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas metsas. (lk 192)

Luule[muuda]

3 korda elagu Karu!
(Kes? Ei saa aru!)
Elagu Karu!
3 hurraad Winnie Puhhile hüüamegi!
(No öelge siis ometi - MIS TA TEGI?)


VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
...
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.
...
XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, –
uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.
...
XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
...
XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.


Karu elab loomaaias,
matsakas ja muidu maias
...
Karu silmad on kui sulakuld
Sealt lõõskab inimarmastuse tuld
Peab mõni koera ja mõni mees kassi
Mõni peab ahvi kes elab tal sahvris
Mina ainult karu armastan

  • Henno Käo, "Karulaul", tuntud ansambli Apelsin esituses

Vanasõnad[muuda]

  • Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam.
  • Karukasukas ei karda külma.
  • Olgu isa hunt või karu, kui aga ise mees.
  • Rebase kavaluse võidab karu.
  • Talv ajab karu pesasse.
  • Tänamata karu lükatakse auku tagasi.
  • Vana karu ei õpi tantsima.
  • Ära müü enne karu nahka kui karu käes!
  • Ära usu hundi juttu, hundil on hullud jutud, karul kõned kavalad!
  • Karul kaheksa mehe rammu ja ühe mehe meel,
  • Karust saab mängimees, hundist ei muud kui ulgu.
  • Siil ajab karu pesast välja,
  • Lähed karujahile, tee säng valmis, lähed põdrajahile, tee puusärk valmis.

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel

Vaata ka[muuda]