Tamm

See artikkel räägib puust, vesiehitise kohta loe artiklist Tamm (ehitis).

Harilik tamm (Quercus robur) on pöögiliste sugukonda tamme perekonda kuuluv heitlehine lehtpuu. Harilik tamm kasvab suuremas osas Euroopast, samuti Väike-Aasias ja Kaukaasias, kohati ka Põhja-Aafrikas. Harilik tamm on 2024. aastal Eestis aasta puu.

Piibel

Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.
- Teine Saamueli raamat 18:9

Proosa

Miski ei ole vähem lootust äratav kui varaküpsus; noor ohakas on palju rohkem tulevase puu nägu kui noor tamm.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 30/2007, lk 11

Vanasti oli Eesti rikas tammemetsade poolest, kuna need nüüd ammu kadunud; mitmest soost leitakse veel meie ajal tammepalke. Ainult üksikuid tammesalku on järele jäänud; üks suurematest Mihkli kiriku juures. Tamm igatahes oli muiste Taarale pühendatud puu, just niisama kui germaanlastel Donarile, Thorile. Tamme alla tuldi kokku paluma ja ohverdama ja tamme ehiti lintidega. Küll anti tamme puudusel muudelegi hiiepuudele austust, aga esimeses reas hiiepuude hulgas seisis ikka tamm või tammik. Viimane elab rahvamälestuses Tartu Toomemäel leidunud Taara tammiku nimel eriti veel edasi. Kui ka muid tammikuid austati, ei ole muude tammikute mälestused Tartu Taara tammiku mälestuse viisi säilinud.
- Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk], IX ptk "Puud ja taimed"

Poisikesed läksid laiali. Kes koju läks, läks koju, kes ööseks koolimajja jäi, läks klassi ja oli vait nagu hiirepoeg. Väljas möllas hirmus maru köstri näol ja Toots, saja-aastase tamme eest väljas, kaotas sellel päeval palju lehti ja oksi, kui juuksesalke tamme lehtede ja okstega võrrelda võiks.
- Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 24

Tammetõrud sünnivad munatopsides.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 18

Hohenschwangau lossi juurde viiva tee ääres kasvas sel ajal põline tamm, mille kaharad oksad mehe pea kõrguselt kaugele üle tee ulatusid. Kui Konradin sinna lähedale jõudis, ehmus ta hobune ühest langevast kivist ja muutus nii tuliseks, et kui hertsog poleks õigel ajal ennast vastu hobuse kaela surunud, oleks ta käsi võinud käia niisama halvasti kui omal ajal Absalonil, kuningas Taaveti vallatul pojal. Nüüd jäi ainult ta lehviva mantli hõlm tamme oksa külge kinni, mis äparduse tagajärjel Konradin pidi pidi astuma oma ema ette katkise mantliga.
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", IV peatükk "Mantel"

Vahepeal oli Rumcajs jõudnud ristteele tamme juurde. Kurvalt laadis ta püstoli tammetõruga, põrutas paugu niisama õhku ja ütles:

"Anka on küll väga ilus, aga õel nagu kurat. Mis nüüd teha?"

Et tema piin veel suurem oleks, torkas päike oma kuldse sõrme läbi tammeokste ja koputas Rumcajsile õlale:

"Kuule, mida sa tegid nende kiirtega, mis sa minult ära võtsid?"

Rumcajs tunnistas avameelselt üles:

"Ma tegin neist sõrmuse, kuid ma ei andnud seda vist õigele neiule."

Päike kortsutas kulmu:

"Vist mitte."

Vahepeal oli Rumcajs püstoli laadinud, et kurvastusest teine pauk õhku tulistada.

"Kuule," ütles talle päike, "jäta see. Sellega ei paranda sa mitte midagi."

Ja päike vajus nii sügavasti mõttesse, et kogu maakonnast libises üle vari. Kuid korraga naeratas ta jälle:

"Eks minul ole ka oma mured. See tamm, mille all sa seisad, ajab mind lihtsalt marru. Suvi otsa varjab ta tõrusid lehtede all ja mina pean sügise eel hirmsat vaeva nägema, et need kõik korralikult küpseks saaksid. Kas sa ei saaks temaga midagi ette võtta?"

Rumcajs astus tamme juurde ja embas teda vägeva rumcajsliku jõuga.

"Kes sa oled?" küsis tamm.

"Rumcajs."

Tamm pidas natuke aega endamisi aru.

"Ma seisan siin juba kakssada viiskümmend seitse aastat, ent kogu selle aja jooksul pole veel mitte keegi mind sellise võimsa jõuga pigistanud."

"Aga mis siis, kui ma sind raputaksin?" naeris Rumcajs habemesse. "Siis su tõrud aina pudeneksid."

"Ehk sa siiski ei teeks neile seda," kohkus tamm, "nad kõik on ju veel puha rohelised."

Ja ta näitas ära kõik tõrud, mis tal olid.

Päike viskas neile kohe natuke kulda.

Václav Čtvrtek, "Rumcajs", tlk Leo Metsar, 1976, lk 29-30

Luule

Wiisin see tamme koduje,
Istutin isa iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Istutin ema iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Wõtin siis tamme süleje,
Wiisin wenna õue alla,
Istutin wenna iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin õe õue alla,
Istutin õe iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin oma õue alla,
Tamm siis jõudis, tamm siis kaswas,
Tamm siis kaswas taewani,
Tahtis taewasta jagada,
Oksad pilwed pillutada —.

Rahvalaul, üles kirjutanud Arnold Friedrich Johann Knüpffer

Nägi puida paisumassa, võsa noorta võrsumassa;
ainult tamm on tõusemata, juurdumata puu jumala.
/---/
Sai siis sinna lemme lehti, lemme lehti, tamme tõhva,
sellest kasvas kaunis taimi, võrsus haljendav võsuke:
tõusis maast kui maasikake, kerkis jo kaheharune.
Oksi laiali ajasi, lehti ilmaje laotas.
Latv see täitis taeva kõige, ilma oksad kõik lihavad:
peatas pilved jooksemasta, rüngad hallid rändamasta,
peitis päeva paistemasta, kuukese kumendamasta.
Siisap vana Väinämöinen arvasi, aru pidasi:
kas oleks tamme murdijada, puu vägeva väänajada?
Häda on mehel elada, kole on kalal ujuda
ilma päeva paistemata, kuukese kumendamata.
Ei ole meesta nii mehista ega sangarit vägevat,
kes võiks tamme kukutada, sadaladva langetada.

Kalevala, II runo, tlk August Annist, 1985, lk 14

KEVAD ON KÄES ja tamm
laseb lahti omad lehed
tamtara tamtara tam
kaob kõik tema ehe

Paul-Eerik Rummo, "Kevad on käes" valikkogust "Ajapinde ajab". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 55

Sõnad on vanad tammed,
Liivi sõja täkked küljes,
hundi eest pagenu
värinad lehtedes,
veskiliste vankripõrin tõrudes,
Alt Villemi rehetoa tala
praksatus
juurtes.

Helvi Jürisson, "Sõnadest" [1985] kogus "... ja pikkamisi roheldub maailm" (1989), lk 7

Tamm röögatab
praksatades pakases
tamm oigab
hõõrudes oksi vastamisi
palju palju pajatab tamm
oma eluea vältel
mis kestab pikki inimpõlvi
kuni mustmuhedas mullas prõksatab viimne tõru.

Peep Ilmet, "Muundumisi" III kogus "Mõraseks mõistetud meel" (1991), lk 38

Vanasõnad

Kuidas tamm, nõnda tõru.
- Eesti vanasõna

Kirjandus

Leili Andre "Kes selle tamme istutas?" Tallinn: Eesti Raamat, 1982
Viktor Masing, "Sinasõprus tammega. Pilte ja teadmisi, lugemist ja tegemist terveks aastaks (kellel kannatust, sellele kauemakski)". Illustratsioonid Sirje Eelmaa. Tallinn: Valgus, 1984.
Vitautas Petkevičius, "Tammetõru seiklused sõgedate maal", 1968

Välislingid