Põlev lipp

"Põlev lipp" on Karl Ristikivi romaan, millega algab tema ajalooliste romaanide sari ja kroonikate triloogia. Raamat ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1961. Romaan on Eestis pärast seda ilmunud veel kaks korda. Eesti Raamat avaldas selle 1990 Maire Liivametsa järelsõnaga ning Eesti Keele Sihtasutus üllitas 2018. aastal kroonikate triloogia koos Janika Kronbergi esseega "Sõnum Sitsiilia poisile".

Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest, Lund 1961.

Palju vaeva on näinud kirjatundjad mehed, et tõde terahaaval kokku koguda, aga need on varsti salvedes kopitama läinud. Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja legendi ainsast sinepiivast kasvab peagi suur puu, mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetest kasvavad uued puud. Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine udu. (lk 7)
Kui lootuse tüvi nõrgaks jääb, kasvavad ta juured ometi järjest laiemale. (lk 11)
On aeg, et kotkas pesast välja lendab, sest kullide kari on kasvanud liiga suureks. (lk 15)
Tõesti, halb peab olema maailma lugu, kui ühe õige asja nimel teist tuleb jalgadega tallata. (lk 35)
Pidutsemine ei lõpe isegi katku ajal, pigemini võib see elurõõm lõket suuremale leegile õhutada, kui keegi ei tea, mis homne päev toob. Nii oli see olnud juba inimpõlvi, sest õieti kunagi polnud rahu püsiv ja kellegi elu kindel olnud. Ja hoolimata sellest ei elatud kuski nii rõõmsalt ja kergemeelselt kui Itaalia alalistest sõdadest hõõguval pinnal, nii nagu viinapuud kõige enam lokkavad tuldpurskavate mägede jalal. (lk 77)
[Konradin:] Meie maapealsed tähised võivad määritud saada, isegi keisri kroon ja paavsti rist. Aga miski ei jäta jälge tähele seal kõrgel, ükskõik mida inimesed oma rumaluses või kurjuses teeksid. Niisama kõrgeks pean ma nüüd oma eesmärki sellest peale kui mu süda äratundmisele on jõudnud, et selle kättesaamine on mu saatus. (lk 91)
[Benvenuto Tordini:] Ja ma ei leia, et ükski inimene oleks seda väärt, et teine ennast tema eest ohverdaks. Ja nii imelik kui see on, ei soovi ma kogu aeg midagi muud nii palavalt, kui leida keegi, kes siiski seda väärt oleks. (lk 108)
[Rupert von Schwalbenhöh:] Kui vaesed tunduvad kõik kõrged mõtted ja sügavad tunded ühe elava keha puudutuse kõrval! Mis siis rääkida kõige õrnemast, soojemast puudutusest, kui kaks tuleleeki kokku puutuvad! (lk 111)
Kas oli paavst Clemens kuri inimene või ainult nõrk või oli ta lõpuks hoopis parem kui me oskame arvata? Me ei tea seda, sest meil pole õnnestunud teda hiljem leida seal, kus ta kaasaegsete head ja halvad teod on õiglast mõõtmist leidnud. Ainult hertsog Charlesi olen leidnud — puhastustules. (lk 170)
Nüüd seisab Konradin kuulsaimal kõigist Rooma seitsmest künkast, paigal, mis läbi aegade on olnud maailma keskpunkt. Ja oma sule nõrkust tundes jätame ta sinna. Kui meil ainult oleks võimalik sellega lõpetada teekonna kirjeldus, mille kergemeelselt endale ülesandeks võtsime, ja öelda: "Siin on hea olla — ehitagem siia üks maja kõigile keeltele ja rahvastele, kes ometi on ühe Isa lapsed!"

See maja on ehitamata tänapäevani. (lk 182)

Kui surmaotsus kaebealustele teatavaks tehti, mängis Konradin hertsog Friedrichiga malet. Friedrich olevat tahtnud partii katkestada, aga Konradin ütles:

"Oleks hilja nüüd enam surmale mõtlema hakata, kui me seda varemini pole teinud. Ja nii vähe on mulle jäänud, et testamendi tegemine enam kaua aega ei võta. Mängime sellepärast lõpuni ja olgu võitja palgaks eesõigus ennast esimesena timuka kätte anda." (lk 258)

Koguni nii kaugele läks Charles oma leebuses, et ta lubas vangla kabelis reekviemi laulda sel ajal kui Konradin ja Friedrich munkadele pihtisid. Need olid Püha Franciscuse ordu mungad, kelle õpetaja ise kord kiskjaid loomi oma vendadeks oli nimetanud — miks ei võinud nad siis lubada pattude andeksandmist ka Staufenite pojale. (lk 260)
Nii suri Konradin, viimne Hohenstaufen, sakslaste poolt maha jäetud, itaallaste poolt reedetud, prantslaste poolt mõrvatud. Ei ole kedagi, kes võiks püsti tõusta ja öelda: Mina olen süütu! (lk 264)

Välislingid