Vulkaan

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vulcano saar, mille järgi loodi sõna "vulkaan"
Vesuuvi purse 1767, kunstnik Pietro Fabris
Johan Christian Dahl, "Vesuuvi purse 1820" (1821)

Proosa[muuda]



  • Pidutsemine ei lõpe isegi katku ajal, pigemini võib see elurõõm lõket suuremale leegile õhutada, kui keegi ei tea, mis homne päev toob. Nii oli see olnud juba inimpõlvi, sest õieti kunagi polnud rahu püsiv ja kellegi elu kindel olnud. Ja hoolimata sellest ei elatud kuski nii rõõmsalt ja kergemeelselt kui Itaalia alalistest sõdadest hõõguval pinnal, nii nagu viinapuud kõige enam lokkavad tuldpurskavate mägede jalal.


  • Too rahutu hing Hallsilm oli rääkinud veidrat juttu.
Ta teatas, et metsa taga on mägi, mis paksu suitsu välja ajab ja tuhka laiali raputab. Kord-korralt kostab maa sügavusest kõminat, nagu veeretataks kive. Hallsilm arvas, et kus suitsu, seal tuld. Äkki lendab mäe seest kõrvetavate leekide pilv välja? Võib-olla süütab tuli metsa ja levib mere piirini? Mis saab, kui tondinahad lõõsale ette jäävad? Ärkvel olnud tondinahk sellepärast pahvataski naerma, et rumal Hallsilm esitas muudkui tobedaid küsimusi, ise ei teadnud midagi. Hallsilm nagu polnud kuulnudki, et helde maa anti loodritele tondinahkadele igaveseks ajaks. Päris häbi, et Hallsilm ei mäletanud maajagamise lugu — vastasel korral poleks talle niisugune rumal soovitus pähe tulnud, et tondinahad peavad teise paika elama minema. (lk 12-13)
  • Tulemägi ei andnud pikaks arupidamiseks mahti — enamasti on just tähtsate ajalooliste sammude astumisega kole kiire. Hallsilm tajus kõigi meeltega, et elu päästmiseks tuleb saarelt lahkuda. Aga ta polnud ju parve ehitanud selleks, et ainuüksi oma elu päästa! Neid norisevaid tondinahku oli võimatu kaasa tulema sundida. Ometi ei tohtinud ju tondinahkade sugu maa pealt otsa saada! Niisamuti, nagu Hallsilm oli puude ja põõsaste seemneid kaasa kogunud, niisamuti pidi ta kas või väikese osa tondinahkade karjast siit eemale viima. Üksainus tondinahk, olgu ta või agar ning hakkaja Hallsilm, ei saa iialgi terve rahva asemele astuda. (lk 17)
  • Korraga tundis Hallsilm oma kuklaga kuuma hingust. Ta pöördus välkkiirelt ringi ja nägi tohutu suurt leekidest põimitud pilve. See kerkis kõrgemale, vajus taas allapoole ja levis laiemaks, nagu oleks pilve sisemusest sula tuld välja voolanud. Kas lõõmas maa või leegitses merepind? Äkki põles mõni ujuv saar? Hallsilmal olid selles pilkases pimeduses kõik ilmakaared segi läinud, nüüd aga pimestas teda tulepilve helendus ja mustade lainete harjad heitsid valusaid punaseid helke.
Hallsilm sirutas käed laiali, kuum tuul kõrvetas pihkusid. (lk 19)


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel