George Sand

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Auguste Charpentier, noor George Sand, 1838.

George Sand (kodanikunimega Amantine Lucile Aurore Dupin; 1. juuli 1804, Pariis – 8. juuni 1876 Nohant-Vic, Indre'i departemang, Prantsusmaa) oli prantsuse kirjanik.


"Kuradimülgas"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: George Sand, "Kuradimülgas. Leidlaps François", tõlkinud Tatjana Hallap, värsid tõlkinud Lauri Leesi. Tallinn: Perioodika, 1997, lk 7-88.


  • Ükski inimene ei tee revolutsiooni üksipäini ja eriti kunstivallas teeb seda ühiskond, päris täpselt teadmata kuidas, sest sellest võtavad osa kõik. (lk 7)
  • Ma olen seda öelnud ja pean seda kordama — unistus maaelust on olnud kõigil aegadel linnade ja koguni õukondade unistus. (lk 7)
  • Ma ei ole leiutanud midagi uut, laskudes alla nõlva mööda, mis viib tsiviliseeritud inimese tagasi primitiivse elu võlude juurde. Ma ei ole tahtnud luua uut keelt ega otsida endale uut kujutusviisi. Seda on mulle siiski kinnitatud paljudes artiklites, aga ma tean kõigist paremini, millised on olnud minu eesmärgid, ja mind üllatab alati, et kriitika otsib neid nii visalt, kui tegelikult on kõige lihtsam idee, kõige tavalisem olukord ainukesed inspiratsiooniallikad, millel peaksid rajanema kunsti saavutused. (lk 7)
  • Kui mult küsitaks, mida ma tahtsin teha, siis ma vastaksin, et tahtsin teha midagi väga liigutavat ja lihtsat, ja et see ei tulnud mul välja nii, nagu oleksin tahtnud. Ma nägin väga hästi, ma tajusin väga hästi lihtsuses olevat ilu, ent näha ja kujutada on kaks ise asja! Kõige enam, mida kunstnik võib loota, on kutsuda ka neid vaatama, kellel on silmad. Vaadake ometi lihtsust, vaadake taevast ja põlde, ja puid, ja [[talupoeg9]i, eriti seda, mis on neis head ja õiget: te näete neid mõnevõrra minu raamatus, te näete neid palju rohkem looduses. (lk 8)
  • Ei, meil ei ole enam tegemist surmaga, vaid eluga. Meie ei suhtu enam samamoodi surma ega usu sunnitud loobumisega ostetud lunastusse; meie tahame, et elu oleks hea, sest me tahame, et ta oleks viljakas. Laatsarus peab värava eest ära tulema, et vaene ei rõõmustaks enam rikka surma üle. Kõik peavad olema õnnelikud, üksikute õnn ei tohi olla kuritegelik ja Jumalast neetud. Vilja külvav talupoeg peab teadma, et ta töötab elu nimel ja mitte selleks, et rõõmu tunda tema kõrval kõndivast surmast. Lõpuks peab olema nii, et surm ei oleks enam karistus jõukuse eest ega lohutus viletsuse eest. Jumal pole teda määranud ei karistama ega elatud elu eest hüvitama; sest Jumal on elu õnnistanud ja haud ei tohi olla varjupaik, kuhu oleks lubatud saata neid, keda ei taheta teha õnnelikuks. (lk 10)
  • Peame tunnistama, et me eriti ei mõista, kuidas saab rikast lepitada inimkonnaga, keda ta põlgab, kuidas muuta teda tundlikuks kannatuste vastu, mida peab taluma vaene, keda ta kardab, näidates talle seda vaest kas põgenenud sunnitöölisena või ööhulkurina. (lk 11)
  • Tänapäeva halvad rikkad nõuavad kindlusi ja kahureid, et vältida mõtet žakeriist, mida varjus töötav kunst näitab neile üksikasjaliselt, oodates momenti, et söösta ühiskonna seisundi kallale. Keskaja kirik reageeris maa vägevate terrorile indulgentside müümisega. Tänapäeva valitsus vaigistab rikaste muret, lastes neil maksta paljude sandarmite ja vangivalvurite, tääkide ja vanglate eest. (lk 11)
  • Meie usume, et kunsti missioon on tunnete ja armastuse missioon, et tänapäeva romaan peab asendama primitiivsete aegade apoloogiat ja tähendamissõnu ning et kunstnikul on palju laialdasem ja poeetilisem ülesanne kui esitada mõningaid ettevaatus- ja lepitusvahendeid, et mahendada hirmu, mida tekitavad tema maalid. Tema eesmärk peaks olema panna armastama tema huvi objekte, ja vajadusel ei heidaks ma neile ette nende kerget ilustamist. Kunst ei ole tõelise tegelikkuse uurimine; see on ideaalse tõe otsing — "Wakefieldi kirikuõpetaja" oli palju kasulikum ja tervem raamat kui "Kõlvatu talupoeg" ja "Ohtlikud suhted". (lk 12)
  • Üldiselt ei armasta jõudeinimene ei põlde, ei niitusid, ei looduse vaatemängu, ei uhkeid loomi, kes peavad tema tarbeks teisenema kuldrahaks. Jõudeinimene tuleb maale otsima pisut õhku ja tervist, siis pöördub tagasi suurlinnadesse, pillama oma vasallide töö vilja.
Tööinimene on omalt poolt liiga masendunud, liiga õnnetu ja liiga hirmul tuleviku ees, et nautida maakoha ilu ja talupojaelu võlusid. Ka temale tähendavad kuldsed viljaväljad, kaunid niidud, uhked loomad eküüde kotte, millest tema saab vaid armetu osa ja millest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks ja mida sellest hoolimata tuleb täita igal aastal, neid neetud kotte, et rahuldada peremeest ja maksta õiguse eest elada kokkuhoidlikult ja viletsalt tema valduses. (lk 13)
  • Ja ometi, loodus on igavesti noor, ilus ja helde. Ta puistab ilu ja sära kõigile olendeile, kõigile taimedele, kellel lastakse vabalt areneda. Loodus valdab õnne saladust, ja keegi pole osanud temalt seda röövida. (lk 13)
  • Ja unistust maainimese mahedast, vabast, kaunist, töökast ning lihtsast elust ei ole sugugi nii raske ette kujutada, et peaks selle kimääride valda liigitama. Vergiliuse nukker ja leebe "Oo, üliõnnekaks, kui vaid oma rikkusi tunneks, maamehed saaksid!" on kahetsus; aga nagu kõik kahetsused, on seegi ennustus. Tuleb kord päev, mil ka maaharija võib olla kunstnik, kui mitte selleks, et väljendada (mis tooks siis õige vähe sisse), siis vähemasti selleks, et tajuda ilu. Kas arvatakse, et see salapärane ilu intuitsioon ei ole temas juba instinkti ja ebamäärase unelma kujul olemas? Need, keda väike heaolu kaitseb juba praegu ja kelles äärmuslik õnnetus ei lämmata igasugust kõlbelist ja vaimset arengut, need juba tajuvad ja hindavad algelisel moel puhast õnne; ja muide, kui kannatuse ja kurnatuse rüpest on juba tõusnud poeetide hääled, miks arvatakse, et kätetöö välistab hingetegevuse? Kahtlemata on see välistamine ülemäärase töö ja sügava viletsuse üldine tagajärg; ei maksaks aga öelda, et kui inimene töötab mõõdukalt ja kasulikult, et siis on vaid halbu töölisi ja halbu poeete. See, kes ammutab ülevat naudingut ilu tajumisest, on tõeline poeet, kuigi ta pole ühtegi värssi oma elus kirjutanud. (lk 14)
  • "Kuulge," ütles Léonard, tõmmates teda kõrvalisse paika, "te saite pahaseks minu juurde tulles, kui nägite, et platsi ümber olid piirajad, ja ma näen, te olete väga uhke; aga see pole mõistlik, mu poiss. Mu tütar on austajatega harjunud, eriti sellest ajast peale, kui lõppes leinaaeg kaks aastat tagasi. Ega's ometi tema ei pea teile vastu tulema."
"Teie tütar oleks võinud juba kaks aastat abielluda, ja ta ei ole ikka veel otsustanud?" küsis Germain.
"Ta ei taha kiirustada, ja tal on õigus. Kuigi ta on elava loomuga ja teile tundub võib-olla, et ta eriti palju ei kaalutle, on ta siiski väga arukas naine ja teab väga hästi, mida teeb."
"Mulle küll nii ei tundu," sõnas Germain lihtsameelselt, "sest tema ümber on kolm austajat, ja kui ta teaks, mida tahab, siis vähemasti kaks oleksid tema meelest ülearu ja ta paluks neil oma koju jääda."
"Miks siis? Teie ei mõista sellest midagi, Germain. Tema ei taha ei vana, ei ühesilmalist ega noort, ma olen selles peaaegu kindel; aga kui ta nad ära saadaks, siis inimesed mõtleksid, et ta tahab jääda leseks, ja enam ei tuleks kedagi." (lk 67-68)
  • [Léonard:] "Ma arvan, et see oleneb teist, kui te oskate rääkida ja veenda. Tänaseni on mu tütar väga hästi taibanud, et parim aeg tema elus on see, mille ta veedab ennast austada lastes, ja tal ei ole kiiret ühe mehe teenijaks hakkamisega, kui ta võib paljude üle käsutada. Niisiis, kuni mäng talle meeldib, võib ta oma meelt lahutada; aga kui teie meeldite talle rohkem kui mäng, võib mäng lõppeda. Te ei tohi vaid tahtmist kaotada. Tulge igal pühapäeval uuesti, viige ta tantsima, andke tunda, et te olete vääriline võistleja, ja kui leitakse, et te olete armastusväärsem ja rohkem õppinud kui teised, siis ühel päeval teile kahtlemata seda öeldakse."
[Germain:] "Vabandust, isa Léonard, teie tütrel on õigus toimida, nagu ta heaks arvab, ja pole minu asi teda hukka mõista. Mina tema asemel teeksin teistmoodi; ma oleksin avameelsem ja ma ei raiskaks aega meeste peale, kellel on kahtlemata parematki teha kui keerelda naise ümber, kes nende üle naerab. Aga lõppude lõpuks, kui see talle lõbu ja õnne pakub, ei puutu see minusse." (lk 68)
  • Kõik, mida ta oli näinud ja kuulnud, see tühine ja edev naine, ühteaegu kaval ja piiratud mõistusega isa, kes julgustas oma tütart tema kõrgis ja silmakirjalikus käitumises, linnalik luksus, mis näis talle maaelu kommete väärikuse reetmisena, tühjadele ja rumalatele sõnadele raisatud aeg, temast nii erinev siseilm, ja eriti sügavalt halb enesetunne, mida tajub maainimene, kui ta on sattunud oma töökast elurütmist väljapoole, kogu see tüütu ja segane olek viimastel tundidel tekitas Germainis soovi olla jälle koos oma lapse ja väikese naabrineiuga. Kui ta poleks olnud viimasesse armunud, oleks ta ikkagi otsinud tema seltsi, et mõtteid kõrvale viia ja meelerahu tagasi saada oma tavalises eluringis. (lk 69)
  • Teenija ütles, et üks noor tüdruk ja laps olid käinud teda küsimas, aga et tema neid ei tundnud, ei tahtnud ta neid sisse lasta ja oli soovitanud neil minna Mersi.
"Ja miks te ei tahtnud neid sisse lasta?" küsis Germain pahaselt. "Siinmail ollakse siis nii umbusklikud, et ei tehta ligimesele ustki lahti?"
"Oh pagan!" vastas teenija. "Niisuguses rikkas majas nagu see siin, tuleb olla ettevaatlik. Mina vastutan kõige eest, kui pererahvas on ära, ja mina ei või esimesele vastutulijale ust lahti teha."
"Inetu komme," ütles Germain, "mina elaksin pigem vaesena kui nõndaviisi hirmu tundes. Hüvasti, tüdruk! Hüvasti, vastik kant!" (lk 71)
  • Kui inimene on õnnelik ja uhke, siis sundida oma õnnega nõustuma teisi paistab lihtne; aga ühelt poolt ära tõugatud ja teiselt poolt hukka mõistetud saada ei ole just meeldiv olukord. (lk 79)
  • Ka Germain püüdis unustada, sukeldudes töösse; aga ta muutus nii nukraks ja hajameelseks, et kõik panid seda tähele. Ta ei rääkinud Väike-Marie'ga, isegi ei vaadanud tema poole; ja ometi, kui oleks küsitud, missugusel niidul Marie oli või mis teed mööda läinud, siis ei olnud ühtegi päevahetke, mil ta poleks võinud seda öelda, kui oleks tahtnud vastata. Ta polnud söandanud paluda sugulastelt, et nad võtaksid Marie tallu talvel, ja ometi ta teadis, et Marie'l tuli kannatada viletsust. Aga tal ei tulnud seda teha, ja ema Guillette ei saanud eales aru, kuidas tema väike puudevaru sugugi ei vähenenud ja kuidas tema väike kuur oli hommikul täis, kui see oli õhtul peaaegu tühi olnud. Sama lugu oli vilja ja kartulitega. Keegi oli käinud pööninguluugist sees ja tühjendanud oma koti sinna kedagi äratamata ja jälgi jätmata. Vanainimese tegi see ühteaegu murelikuks ja rõõmsaks. Ta palus, et tütar sellest kellelegi ei räägiks, öeldes, et kui inimesed saavad kuulda nende juures toimuvast imest, siis peab rahvas teda nõiaks. Vanainimene arvas küll, et kuradi käsi on mängus, aga tal polnud kiiret kuradiga tülli minna, kutsudes preestri paha vaimu majast välja ajama. Ta ütles, et siis on aeg käes, kui saatan tuleb tema hinge nõudma vastutasuks heategude eest. (lk 80-81)
  • [Ema Maurice, Germainile:] "Kahtlemata on kuskil mõni naine, kes on teie jaoks loodud, sest armas Jumal ei loo ühtegi inimest, ilma et varuks talle õnne teise inimese näol." (lk 82)

"Leidlaps François"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: George Sand, "Kuradimülgas. Leidlaps François", tõlkinud Tatjana Hallap, värsid tõlkinud Lauri Leesi. Tallinn: Perioodika, 1997, lk 90-215.


  • "Sa ei ole kuigi tark, poiss. Kas sa tead vähemalt oma ema nime?"
"Jah, ta on Zabelle."
"Isabelle kes? Tema teist nime sa ei tea?"
"Ei, tõesti ei tea!"
"Sinu teadmised su pead ei vaeva,” lausus Madeleine naeratades ja hakkas pesu kolkima. (lk 92)
  • Teised lapsed pidasid teda igas ettevõtmises saatuse pailapseks, mis näib olevat leidlaste pärisosa siin ilmas. Sellepärast lasksid nad tal alati olla esimene ohtlikes mängudes.
"Temaga ei juhtu kunagi midagi paha," ütlesid nad, "sest tema on leidlaps. Nisutera kardab halba ilma, aga umbrohi ei kao kuhugi." (lk 96-97)
  • [Cadet Blanchet' ametivend:] "Ah! Naiste aeg on üürike, just nagu viinapuu õitseaeg. Eks minagi pean olema selleks valmis, et naise nägu venib pikaks ja ilme läheb tõsiseks. Säärased me mehed oleme! Kuni naised meis armukadedust äratavad, oleme neisse armunud. See vihastab meid, me karjume, isegi peksame teinekord; see teeb neile muret, nad nutavad; nad püsivad kodus, nad kardavad meid, neil on igav, nad ei armasta meid enam. Ja meie oleme rahul, meie oleme peremehed!... Aga ühel ilusal hommikul me märkame, et kui keegi meie naist enam ei taha, siis sellepärast, et ta on läinud inetuks, ja vaata siis saatust! Me ei armasta neid enam ja me ihaldame teiste naisi..." (lk 98)
  • Ta tegi Madeleine'i õnnetuks; ja et päris õnnelikuks polnud ta Madeleine'i kunagi teinud, läks naisel abielus kahekordselt halvasti. Madeleine oli lasknud ennast mehele panna kuueteistkümneaastaselt tollele punanäole, kes polnud õrn, kes jõi palju pühapäeval, oli viha täis kogu esmaspäeva, murelik teisipäeval ja järgmistel päevadel rügas kui hobune, et tagasi võita kaotatud aega, sest ta oli ihne ja tal polnud aega mõelda oma naisele. Laupäeval oli ta vähem jäme, sest ta oli oma töö teinud ja mõtles pühapäeval meelt lahutada. Ent heast tujust ühel päeval nädalas on vähe, ja Madeleine'ile ei meeldinud teda rõõmsana näha, sest ta teadis, et järgmise päeva õhtul tuleb mees koju vihast vahutades. (lk 100)
  • François piidles teda tahtmatult oma kübaraserva alt, sest ta polnud kunagi varem näinud nii noorusvärsket ja rõõmsameelset iludust. Ent kuigi neiu kõditas meeldivalt ta silma, siis südamesse ta sellegipoolest ei astunud. (lk 169-170)
  • "Oh, mul on heameel näha sind niisugusena, nagu sa oled, Jeannie," ütles talle François. "Sa pole väga pikk ega ka väga paks, aga see meeldib mulle, sest ma arvan, et sa vajad veel minu abi puu otsa ronimisel või jõest üleminekul. Sa oled endiselt hapra olemisega, ma näen seda, kuigi sa pole haige, kas on nii? Nõnda oled sa veel mõnda aega minu laps, kui sa seda pahaks ei pane; jah, sa vajad mind veel, ja nagu varemalt sunnid sa mind täitma kõiki oma tahtmisi."
"Jah, minu neljasada tahtmist," kostis Jeannie, "nagu sa omal ajal ütlesid."
"Ohoo! Tal on hea mälu. Kui kena see on, et sa pole oma François'd unustanud! Aga kas meil on ikka veel nelisada tahtmist päevas?"
"Oh ei," lausus Madeleine, "ta on läinud väga mõistlikuks, nüüd on tal neid vaid kakssada." (lk 173)
  • "Aga sina, Catherine?" küsis François. "Kas sina oled ka võlausaldaja? Kas sulle on palk välja makstud?"
"Mina - võlausaldaja!" ütles Catherine ja tema halisev hääl kõlas äkki nagu härjamöire. "Mitte eluilmas, eluilmaski! Kas mulle on palk välja makstud või mitte, see pole kellegi asi!"
"Jumal tänatud, Catherine, see on sul üks ilus ütlemine!" sõnas François. (lk 176)
  • [François:] "Tead sa, Catherine, minu mõte on see, et arsti on siis vaja, kui haige ilma toime ei tule; aga kui haigus pole liiga raske, pääseb sellest kergemini armsa Jumala abiga kui arsti antud rohtudega. Rääkimata sellest, et arst, kes teeb terveks rikkad, tapab pahatihti vaesed. See, mis rõõmustab ja lõbustab lahedalt elavat inimest, toob hingevaeva neile, kes näevad neid ainult rasketel hetkedel, ja see keerab neil vere pahaks." (lk 176)
  • "Leidlapsed ei saa pärandusi," ütles François. "Ja mis puutub abiellumisse, siis minul on aega mõelda abiellumisele niisama vähe kui kastanil ahjus." (lk 177)
  • [François:] "Mina tahan sinu käest teada, kas see tüdruk on parem kui tema kadunud vend ja kas Madeleine'i ootab ees rahulolu või ebameeldivused, kui ta tema oma majja jätab."
"Seda võib teile öelda armas Jumal, mitte mina," vastas Catherine. "Praeguse ajani pole ta olnud salakaval ja mõttes tal suuremat ei ole. Ta armastab riideid, pitsidega tanusid ja tantsimist. Millegi vastu ta huvi ei tunne, Madeleine on ta nii ära hellitanud ja kohtleb teda nii hästi, et tal pole põhjust olnud hambaid näidata, kui tal need on. Ta pole elus kannatanud, ei oska öelda, mis temast ühel päeval tuleb." (lk 177)
  • Ja Catherine läks magama, täites leidlapse otsekui majaisanda käsku, ja on päris õige öelda, et see, kellel on hea pea ja hea süda, see käsutab igal pool ja see on tema õigus. (lk 178)
  • Asi oli selles, et Blanchet oli olnud kaks või kolm aastat enne oma surma rahahädas ja tal oli palju halbu võlgu Sévère'ile ning ta oli müünud maad väga odavalt igale esimesele tahtjale, andes sel kombel oma võlanõude õigused üle Sévère'ile ja uskudes nõndaviisi pääsevat naisest ja tema semudest, kes olid aidanud kaasa tema laostumisele. Aga oli juhtunud see, mida võib sageli näha osakaupa müümisel. Peaaegu kõik need, keda oli meelitanud põllumaa hea lõhn, olid kiirustanud ostma, aga neil ei olnud krossigi maksmiseks ja nad said hädavaevu protsendid tasutud. Nõndaviisi võis see kesta kümme kuni kakskümmend aastat; Sévère'ile ja tema semudele tähendas see rahapaigutusi, aga see oli halb paigutus, ja ta porises üsna valjusti Cadet Blanchet' suure kiirustamise vastu, kartes ilmselt, ei ei saa kunagi oma raha kätte, igatahes ütles nõndaviisi Sévère; aga eks seegi oli äritehing nagu iga teinegi. (lk 179-180)
  • Kui talupojal ongi näpud põhjas, pakub ta ikkagi huvi, sest tema kardab kaotada tükki, mis tal on, ja võlausaldaja võib selle ära võtta, kui ta ei ole rahul.
Me kõik tunneme asja, head inimesed! Ja rohkem kui üks kord võime rikastumisihas sattuda pigisse, ostes head vara odava hinna eest. Olgugi hind nii väike, meile on ta liiga kõrge. Meie himusilmad on suuremad kui meie rahakoti kõht, ja me näeme kõvasti vaeva, harides põldu, millest saadud tulu ei kata pooltki protsentidest, mida nõuab müüja; ja kui me oleme kaevanud maad ja higistanud pool aega oma viletsast elust, oleme meie laostunud ja ainult maa on meie vaeva ja töö tõttu rikkamaks läinud. Ta on nüüd kaks korda rohkem väärt, ja meie jaoks on tulnud aeg seda müüa. Kui me müüme ta hea hinna eest, siis oleme päästetud; asi pole aga sugugi nii. Protsendid on meid nii kuivale jätnud, et tuleb kiirustada, müüa iga hinna eest. Kui me tõrgume, siis sunnivad meid kohtud selleks, ja esimene müüja, kui ta on veel elus, või tema võlausaldajad ja pärijad võtavad oma vara tagasi sellisena, nagu selle eest leiavad; see tähendab, et paljude aastate vältel on nende maa meie käes olnud 8 või 10 protsendi eest, ja nad nõuavad seda tagasi alles siis, kui need on kaks korda rohkem väärt tänu meie hoolele ja heale harimisele ning mis pole neile maksma läinud ei vaeva ega raha, ja samuti ajateguri tõttu, mis ikka annab omandile väärtust juurde. Ja nõnda langeme meie, vaesed prügikalad, alati söödaks suurtele kaladele, kes meid jahivad, ja meie saame karistada oma himu ja lihtsameelsuse pärast nagu ennegi. (lk 180)
  • Ei Sévère ega keegi teine saanud takistada tagasimüümist; neil kõigil, kes olid ostnud, oli kasulik kähku uuesti ära müüa, et vältida eelseisvat laostumist; sest ma ütlen teile, noored ja vanad, kellega ma siin räägin, üks võlgu ostetud maa sunnib teid kindla peale leivatükki otsima vanaduspäevil. Aga ma võin rääkida kuipalju tahes, teie oma ostmishaigusest lahti ei saa. Ükski inimene ei suuda vaadata päikesepaistes auravat künnivagu, ilma et ta ei tahaks palavikuliselt selle peremeheks saada. Ja seda kartis François väga: seda talupoja kuumapalavikku, mis ei lase tal loobuda oma maatükist. (lk 181)
  • Kas teie, lapsed, teate, mis on maatükk? Oli kord aeg, kus meie kihelkondades sellest palju pajatati. Räägiti, et omaaegsed isandad kinnistasid meid selle külge, et me seal higistades otsa saaksime, kuid revolutsioon oli köied läbi lõiganud ja me ei vedanud enam nagu härjad isanda adra ees; tõsi on see, et meie sidusime ennast ise oma maalapi külge, ja me ei higista sugugi vähem, ja otsa saame ikkagi.
Selle vastu aitaks, nagu väidavad meie linnasaksad, see, kui inimene ei vajaks ega tahaks kunagi midagi. Läinud pühapäeval vastasin ma ühele niisugusele inimesele, kes mulle sellest väga ilusasti jutlustas, et kui me suudaksime olla küllalt mõistlikud, meie, väikesed inimesed, et me kunagi ei sööks ja ainult tööd teeks, sugugi ei magaks ja jooksime ainult selget allikavett, juhul kui konnad seda pahaks ei pane, saaksime me kõvasti kokku hoida ja palju kiidusõnu kuulda selle kohta, kui kenad ja mõistlikud me oleme. (lk 181-182)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel