Nõlv
Proosa
[muuda]- Vaadake haljast künkanõlva, ja teile meenub otsekohe, kuidas lõhnab värskelt niidetud rohi, mis tunne on, kui see on niiske, millised plekid see teie teksastele jätab, heli, mida te võite rohuliblet teatud viisil pöialde vahel hoides kuuldavale tuua, ja mitmesuguseid teisi rohuga seotud mälestusi: perepiknikuid, pallimängu ühes Kesk-Lääne viljapuuaias, karja tolmusest New Mexico kõrbest kõrgetele haljusest lokkavatele niitudele sööma ajamist, Adirondacki mägedes matkamist, künkatipul rohusel väljal armatsemist ühel palaval tuulisel suvepäeval, kui pilvealune päike valgustas korraga ühtainust künkanõlva, nagu oleks see tuba, kus on lamp põlema pandud. Kui me näeme mingit eset, asuvad kõik meie meeled ühel nõul uut vaatepilti ülistama. Kõik aju poodnikud, kõik ametnikud, arvepidajad, tudengid, talumehed, mehhaanikud hindavad seda oma vaatenurgast. Üheskoos näevad nad kõik ühte ja sedasama vaatepilti — haljast nõlva — ja igaüks vaatab seda veidi erineva nurga alt, kuid need kõik kokku annavadki pildi sellest, mida me näeme.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 320
- Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus päike veereb maakera pinnal!
- Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud Ita Saks. LR 18/1996, lk 64