Valgus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aeg antud ööks ja aeg antud päevaks,
aeg antud valguseks ja aeg antud pimeduseks.

Valgus on elektromagnetkiirguse spektri inimsilmale nähtav osa lainepikkusega vahemikus 380–700 nanomeetrit, laiemas mõttes pimeduse puudumine.

Piibel[muuda]

Jan Brueghel Noorem. Jumal loob valgusallikaid. 17. sajand
  • Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai.
Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.
Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik - esimene päev.
  • Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed.
Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad
ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest.
  • 1. Moosese raamat, ptk 1, salmid 16-18
  • Sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust.
  • Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud, [---]
Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
  • Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
    • Iiobi raamat, ptk 30, salm 26
  • Tema aevastustest välgub valgust ja ta silmad on nagu koidupuna kiired.
    • Iiobi raamat, ptk 41, salm 10
  • Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee,
  • Õigete valgus paistab rõõmsasti, aga õelate lamp kustub ära.
    • Õpetussõnad, ptk 13, salm 9
  • Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist, Issand valgustab nende mõlema silmi.
    • Õpetussõnad, ptk 29, salm 13
  • Siis ma nägin, et tarkus on kasulikum kui meeletus, nõnda nagu valgus on pimedusest kasulikum.
  • Kes on nagu tark, ja kes oskab asja seletada? Inimese tarkus valgustab ta nägu ja ta näo karmus muutub.
    • Koguja raamat, ptk 8, salm 1
  • Valgus on magus, ja silmadele on hea päikest näha.
    • Koguja raamat, ptk 11, salm 7
  • Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.
Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.
Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.
  • Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis.
Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?
  • Matteuse evangeelium, ptk 5, salmid 22-23
  • Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.
Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.
  • Johannese evangeelium, ptk 1, salmid 9-10


Proosa[muuda]

Eugen Taube, "Talvepäike" (1892)
Julia Beck, "Viimane päikesekiir"
Georg Achen, "Interjöör" (1901)
Hjalmar Munsterhjelm, "Kuuvalgus mere kohal" (1876)
Elizabeth MacNicol, "Lambivalgus" (u 1900)
  • Moraalses maailmas levib valgus aeglasemalt kui soojus — erinevalt füüsilisest maailmast.


  • Valgus oli oma matemaatilise kuulekusega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi valgustuseks.
    • Novalis, "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077



  • Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul maastikul tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist teooriat, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid - olgu siis tegemist loojakuaegse taeva ja metsa kaunite varjude, liblikate kullendava sameti või tütarlaste pehmete õhetavate põskedega - on ainult peen pettus ega kuulu tegelikult esemele endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud Loodus värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta all peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, võimas algollus valgus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati valgeks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka tulpe ja roose - kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub, nagu lamaks halvatud universum pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes Lapimaal keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskmatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb.


  • Ma pole leidnud ühtki teist paika maailmas, kus õhtuvalgus oleks nii kuldne kui Roomas, isegi mitte Toskaanas. See on nagu läbipaistev kuldvihm, mis samal ajal ei peida midagi, vaid laseb kaugele näha, hoopis kaugemale kui südapäeva piimvalge sillerdus. (1. mai)


  • Valgust on kahte liiki: helendus, mis valgustab, ja sära, mis varjab.



  • Nende tõrvikutest süütan ma oma küünla.


  • Huvitav, et tollal võis surm olla valgus, mitte vari nagu praegu. Nagu poleks ma toona veel surma tähendust osanud mõista. Nüüd kükitab surm musta nähtamatu kogumina mu toanurgas, aga kui ma tema poole vaatan, on ta kadunud. Või ehmatab mind teistviisi. Mõni päev tagasi läksin mööda tänavat, pikk vari selja taga, aga äkki ühel valguse murdumise hetkel oli vari minu ees ja ma võpatasin kohkunult: just nagu oleks surm mind kätte saanud. (lk 26)
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007


  • Kui ma siin rääkisin tagasivaadetest, siis ühe töö puhul mul tuleb meelde, kuidas ma just püüdsin kellelegi seletada, et millest see õieti pajatab. Lõpuks oli mu endagi jaoks vastus see, et see räägib valgusest ja varjudest. Me kõik oleme koolis õppinud, et oli valgustusajastu ja üks suur sündmus, mis siis toimus, oli Prantsuse revolutsioon – vabadus, võrdsus, vendlus. See oli nagu suure valgusti süütamine inimkonna ajaloos, kuid te vaadake, milliseid varje see viskas. Kohe algasid tapatalgud ja me tänini võitleme võrdsuse ja vabaduse eest, kuid ometigi selle valguse varjud ulatuvad ka tänasessse päeva, nt paljud inimesed võitlevad innukalt naiste võrdsete õiguste eest. Mina disainerina vaatan seda ja mõtlen, et huvitav, kui ma teatris käin, siis ma märkan vaheajal, et mehed ja naised ei ole võrdsed. Selleks, et nad oleksid võrdsed, peaks naiste tualett olema kaks korda suurem kui meeste oma. Miks selle võrdsuse eest keegi välja ei astu?


  • Spänga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. (lk 7)
  • Jim on seal tugitoolisügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised jalad hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal raha vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad fotodel muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel valgust. (lk 14)
  • Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent ülikonda ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda matusteks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava tule või kuristiku. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja alkoholita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult tuhk, vananenud keha liiga suures ülikonnas, tulevikuta, lootusteta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev salamander, väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)
  • Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)
  • Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme. (lk 16)
  • Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis kaitsetuse tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema nahast läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant. (lk 27)

Luule[muuda]

Valgus, siniheleroheline valgus
See kõrguses kiirgab hele valgus
Tundmatu ja kirgas öine valgus
Mis lummavalt kinni hoiab
Valgus, siniheleroheline valgus
See kõrguses kiirgab hele valgus
Tundmatu ja kirgas öine kiir
Ei tea kust on tulnud ta


Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade – vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

  • Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogust "Tule tagasi, helmemänd" (1984)


Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus

valgus on jaaniuss rohus
valgus on küünal käes
valgus on see mis paistab
siis kui ta aeg on käes

  • Jaan Kaplinski, "Valgus ei saagi vanaks" kogust "Tule tagasi, helmemänd" (1984)


aga valgus, laulev valgus
mühises mu poole
üheks hetkeks tegi valgeks
hinge öise poole
seda vähest, mida nägin,
seda mälestan,
imetlen ja nutan taga,
põlgan, jälestan

  • Juhan Viiding, "* ah see oligi uni" kogust "Tänan ja palun" (1983)


  • Loodust ja loodusseadusi katsid pimeduse väed.
Siis Jumal ütles: Saagu Newton! Ja koitis päev.[1]
  • Olid loodus ja loodusseadused pimeda öö rüpes peidus.
Jumal ütles: "Saagu Newton!", ja valgus kõige jaoks leidus.[2]
  • Loodus ja loodusseadused olid peidus öös pimedas,
Jumal ütles: "Saagu Newton!" ja kõik läks heledaks![3]
  • Nature and Nature's laws lay hid in night:
God said, "Let Newton be!" and all was light.

Allikata[muuda]

  • ... kui inimestes on valgus, siis kiirgab see neist välja. Nii õpime me koos pimedas kõndides üksteist tundma, ilma et tarvitseks käega igaühe nägu puudutada, või üksteise südameisse tungida.

Vanasõnad[muuda]

Viited ja märkused[muuda]

  1. Toomas Jürgenstein "Akadeemia ja usk", Eesti Kirik, 29.10.2008
  2. Väino Unt "Aeg. Ruum. Liikumine", Horisont 10/1970, lk 13-20
  3. Ilmunud eestikeelses kirjavaras, teos ja tõlkija täpsustamisel.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel