Mine sisu juurde

Valgustus

Allikas: Vikitsitaadid

See artikkel räägib valgustusliikumisest, -ideoloogiast ja -filosoofiast; ajaloolise perioodi kohta loe artiklist Valgustusajastu, valgusallikate kohta vaata artikleid Valgusti, Lamp ja Küünal.



Proosa

[muuda]
  • Valgus oli oma matemaatilise kuulekusega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui värvidega mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi valgustuseks.
    • Novalis, "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal. Tõlkinud Toomas Rosin. Akadeemia nr 10/1997, lk 2077


  • Kui mõelda, et peaaegu alati on kõige innukamad verd appi võtma just juhid, kes väidavad end olevat progressi ja valgustuse ja muu sellise esiridades, siis on võimalik vähemasti nautida asja irooniat. Nojah, mõnikord peab mõtlema, et asja iroonia ongi ainus lohutus, mida inimkonna ajaloo üle mõtisklemine pakub...


  • [Georges Frédéric Parrot:] (Elavnedes, publikule, püsti.) Kas meie, inimsõbrad, valgustajad, kas meie saame seda nii jätta? Jätame need lapsed lõputusse öösse? Kas te tahate seda? Ei? Muidugi! Kõik on võimelised õppima, kui nende vaim vaid õiges keskkonnas areneda saab. Selleks on vaja õhku, valgust, puhtust. Vabadust segavatest ja kahjulikest naudingutest. Alles siis, alles siis on vaim võimeline tõeliselt tõusma üles ja igavust omale otsima!
Ja see on kõige ilusam.


  • Teie, noored inimesed, ei tea, mida tahate. Jaa, jaa, ei tea. Teie ilm on trükimust ja "uus aeg" on teile kangesti pähe hakanud kui vana tubakas. Pealegi sinusugune rikkiläinud mõttetark — ehk keda küll see Saksamaa uue aja kunstsõnnik ei riku, mida nad seal üheksateistkümnenda aastasaja valguseks nimetavad. Selginud aeg, uus aeg! Haha! Uus aeg! Millal ei ole uus aeg? Igaüks arvab selle uue aja olevat, milles ta elab, ja alati ikka selle kõige selgema. Mõistagi. Arvad, et ma noores põlves mitte niisama ei mõelnud kui sina, kui ülikooli uks mu selja taga kinni kukkus! Kuhu see jäi? Elu siin maal, selle rahva seas viis ta ära. Siinne olek peab just nõnda olema, kuidas ta praegu on; teisiti teda võimalik ei ole seada. Ei, ei. Ei sugugi võimalik! Muidugi teada tuuakse seda tarkuse ja vennastuse unenäokaupa ka siia. Ka Riias maapäeval on ju tulipäid, kes teoorjuse raharendiks muutmist, talukohtade ümbermõõtmist ja koguni — kuule ometi — päriseks müümist unistavad. Üks samm veel edasi ja — Jüri või Jaan, kes sa nüüd oled, astu sisse ja võta mõis enesele, härra astub aupaklikult köögi kaudu välja. Nii näivad need härrad soovivat.
    • Juhan Liiv, "Vari", vana mõisahärra "jutlus nooremale" valgustuse teemal


  • Peagi hakkas Chateaubriand ülistama keltide metsa alla kerkinud gooti katedraale, samal ajal kui tänu Walter Scottile, Victor Hugole ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) restaureerimistegevusele võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii Napoleonile kätte tema valgustusliku teo eest, kui too lasi maha võtta Notre Dame'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida.
    • Umberto Eco, "Unistades keskajast". Tõlkinud Marge Käsper. Vikerkaar 4/5 1998


  • Kui ma siin rääkisin tagasivaadetest, siis ühe töö puhul mul tuleb meelde, kuidas ma just püüdsin kellelegi seletada, et millest see õieti pajatab. Lõpuks oli mu endagi jaoks vastus see, et see räägib valgusest ja varjudest. Me kõik oleme koolis õppinud, et oli valgustusajastu ja üks suur sündmus, mis siis toimus, oli Prantsuse revolutsioon – vabadus, võrdsus, vendlus. See oli nagu suure valgusti süütamine inimkonna ajaloos, kuid te vaadake, milliseid varje see viskas. Kohe algasid tapatalgud ja me tänini võitleme võrdsuse ja vabaduse eest, kuid ometigi selle valguse varjud ulatuvad ka tänasessse päeva, nt paljud inimesed võitlevad innukalt naiste võrdsete õiguste eest. Mina disainerina vaatan seda ja mõtlen, et huvitav, kui ma teatris käin, siis ma märkan vaheajal, et mehed ja naised ei ole võrdsed. Selleks, et nad oleksid võrdsed, peaks naiste tualett olema kaks korda suurem kui meeste oma. Miks selle võrdsuse eest keegi välja ei astu?