Mõis

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimispäeva pidule naabermõisatest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada! [---] Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinas, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheksainsaks muusikatükiks kokku valas, — taevaga hõiskas, põrguga mässas? Kelle vägevad hääled nagu vastupidamata lained su hinge peale langevad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata hing! Seal selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püüad, tahad, mis sa kord Palupera Kuusemäe otsas arvasid nägevat, mis sa ka nüüd jälle näed, aga mida veel paksem mets kui enne varjab — veel paksem mets!


  • Igal maakonnal olivad juba pagana ajal omad kihelkonnad. Kihelkondadeks nimetati pisemaid maa jagusid sellepärast, et üksikud külakonnad sääl kihla ehk kihlamise läbi, see on: priitahtliku kokkuheitmise läbi ennast ühendasivad, üks tõisele abiks ja toeks. Aga kuski ei nähtud neis kihelkondades kirikuid ega leitud mõisaid.



  • Ikka ja jälle katsusin andale ette kujutada mõisa, kus olid uhked saksad, suured majad ja palju õunapuid. Peamiselt õunapuid. Rummusaarel polnud küll ainustki õunapuud, aga poodi sõites olin neid näinud ja mõis muutus mu kujutluses lausa õunapuumetsaks. Ja kuna mind keegi kunagi polnud keelanud metsast või põllult midagi võtmast ja suhu pistmast, ei tõusnud minus vähimatki kahtlust, et ma ei saaks mõisas niipalju õunu süüa kui kõhtu mahub. Mida paremat ma veel oskasin soovida?! Muidugi pidi mõisas olema palju ilusaid maju. Kõikidel niisugused kollased seinad kui poemajal. Ja kardinad akende ees. Ja korstnad. Korsten oli minu meelest tol ajal majale peamiselt iluasjaks, sest olin näinud, et vanatare sai ilma korstnata läbi ja onu kambrid olid ka vahel suitsu täis, kuigi majal oli korsten. Või mis see suits siis paha tegi? Aga mõisas pidid igal majal olema korstnad. See oli ilus. Ja inimestel, kes seal elasid, olid iga päev ilusad riided seljas, saapad jalas ja kübarad peas. Muidugi saan ka mina endale mõisas kõik need ilusad asjad ja olen siis samasugune kui Marianne ja Charlotte. (lk 12)

Luule[muuda]

Mats alati on tubli mees,
Ei kedagi ta pelga;
Ei kummarda ta saksa ees,
Ei tõmba küüru selga.

Kord astus oma pambuga
Ta läbi mõisa õue,
Saks tuli vastu kärkides
Kui kõige kurjem kõue:

"Kas sina, tõbras, parunit
Ei enam tunda taha?
Või on sul munad mütsi sees,
Et müts ei votab maha?"
/---/
Mats võtab mütsi maha küll,
Siis seisab müts tal põues,
See sünnib toas, teateris,
Kuid mitte mõisa õues.


Siis tirid saksa saani
suvel, parmude all.
Täidad mõisale plaani,
mokake madalal.

  • Juhan Viiding, "Tallipoisi rahvalaul" kogust " Elulootus" (1980), lk 31


Vanasõnad[muuda]

  • Kes ei sünni sauna, ei sünni mõisa.
  • Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal kõrts, talud soos ja rabas.
  • Mis mõisa viiakse, satub kui tuulde.
  • Mõisas lase käsi käia.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929