Merle Karro-Kalberg

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Merle Karro-Kalberg, 2021.

Merle Karro-Kalberg (sündinud 17. novembril 1981) on eesti ajakirjanik ja maastikuarhitekt.


Artiklid[muuda]

  • Eesti väikelinnu näib olevat tabanud mingi viirus. Ei, ma ei räägi siin koroonast, vaid pea sama nakkavast tõvest, mis tekitab arusaamatut vimma tänavapuude vastu ja viib linnaruumi uuendamisel nende maharaiumiseni.
  • Suured puud tahetakse asendada madalamatega, et ei varjaks vaadet hoonetele, ei jääks ette ja üleüldse, poleks nii tülikad.
  • ÜRO hiljuti avaldatud kliimaaruandes on selge sõnaga kirjas, et oleme hoolimata lepetest ja heast tahtest jõudnud punasesse ohutsooni. Juulikuu kuumalaine siinkandis ning üleujutused ja põlengud kogu maailmas on vaid algus. Meile on jäänud 24. tunni viimased minutid, et ülekuumenemist aeglustada.
  • Teoorias oleme tugevad ja saame aru küll, kuid kui asi puudutab isiklikku mugavust, on olukord täbar. Teame, et maailma päästmiseks on igaühel vaja prügi sortida, plastist loobuda, poes käia oma kotiga jne. Ühiskonnale vajalikke otsuseid tehes aga jääme hätta, ei seosta, et puudel ja põõsastel on ökosüsteemis oma kindel osa. Jah, mõistame, et linnades aitab haljastus kliimat parandada, kuid kui on valida pügatud muru ja naadi vahel, kipume eelistama esimest. Kui seisame valiku ees, kas auto või puu, võidab enamasti esimene. Juhtumid, kus parkla pargiks kujundatakse, peaaegu puuduvad. Liigi­rikka tühermaa parklaks tegemine on laialt levinud nähtus. Läbimõeldud vaheldusrikas haljastus on aga üks linnade ülekuumenemise ja soojasaare­efekti vähendamise meede.
  • Puud ja põõsad on siiski esimene tõhus meede parema keskkonna loomiseks. Ka muidu autot kummardavad ja laiu teid-magistraale kiitvad linlased hindavad kuumal päeval rohelust. Kaubanduskeskuse parklas täituvad palaval ajal kõige kiiremini just vähesed puualused kohad.
  • Linnad on hakanud koostama kliimakavu, kuid haljastust ja puude osa seal ei käsitleta. Omavalitsustel puuduvad linnahaljastuse visioon ja arengukava. Juhiseid ja tegevusplaane koostatakse küll miljööväärtuslikele aladele, transpordile, kergliiklusteedele, kõrghoonetele ja paljule muule, kuid mitte linnahaljastusele. Üldjuhul arvatakse, et puid ja metsa on ka linnast väljas, kuid linnade ümber laiuvad monokultuursed põllud ning väikesed metsalapid ei aita linnal ökosüsteemina paremini toimida. Ka arengu­kavade, plaanide ja planeeringutega on vaja rohkem mõelda rohelusele. Vaja on teha tegevusplaan, kuidas suurendada linnade elurikkust, taastada biotoope, kuidas tagada rohevõrgustiku säilimine ja tuua loodus linna tagasi. Seejärel on plaanide süsteemseks elluviimiseks tarvis tahet ja vahendeid. Siis on ehk lootust, et apokalüpsist ennustav seier punasest oranži poole nihkuma hakkab.


  • Kaasava eelarve üle hääletamise ajalugu pole Eestis pikk, kuid tänavu on põhjust tähistada juba väikest ümmargust sünnipäeva. Kümme aastat tagasi, aastal 2011, hakkas e-riigi akadeemia sellest võimalusest rääkima. Esimesena lasti elanikel eelarve üle otsustada Tartus, kus sai 2013. aastal esimest korda siinmail hääletada selle üle, mida 1% linna eelarvest peale hakata. Kiire internetiotsing näitab, et nüüdseks hääletatakse kaasava eelarve üle väga paljudes omavalitsustes: Hiiumaast Tapani ja Võrust Harkuni. Puudust tuntakse aga üsna sarnastest maistest asjadest: mänguväljakutest, välijõu­saalidest, pargipinkidest, ilusatest kooli­hoovidest, korrastatud puhke­aladest ja muust säärasest.
  • Tartu linna kaasava eelarve hääletuse on mitu aastat järjest võitnud linna koolide ettepanekud luua aktiivseid liikumisviise edendav õueala. Ehitatud on seega nii spordi- kui ka mänguväljakuid üsna kitsale huvi­grupile. Vaatamata sellele, et hääletusel võitnud koolide hoovid peavad olema avalikult kasutatavad, on tegu siiski päris väikese ringkonna huvi realiseerimisega. Selline on aga olnud hääletajate tahe – kahtlemata liidab hääletuse võistlusmoment koolipere. Avalikku ruumi puudutavad ettepanekud, millel pole kindlapiirilist huvigruppi taga, kuid mille mõju oleks laiem, ei ole seni püünele pääsenud.
  • Aasta alguses Tallinnas esimest korda läbi viidud kaasava eelarve aruteludes on jäänud silma sama trend: keegi ei unista laiemast autoteest või parkimiskohtadest. Tahetakse hoopis jõulinnakut, valgustust radade äärde, mänguväljakut, promenaadi. Kõik taas sellised asjad, mis võiksid niisamagi olla linna investeeringuplaanides.
  • Elanike väikesed ja maised soovid annavad väga hästi aimu omavalitsuse tegematajätmisest: terviseradade ja bussipeatuse valgustamine, ranna korrastamine ja kooli õueruumi kavandamine on ju omavalitsuse elementaarne ülesanne. Kuni sellised väikesed asjad logisevad ning on korda tegemata, ei võida ilmselt eelarvehääletusel kogu elukeskkonda parandavad ideed.


  • Vanad majad on ees ja jäävad aina enam uuele ajale ja mõtteviisile jalgu. Kui moodne mõtteviis on siis lammutamine?
  • Hea keskkond, sealhulgas meeldiv linnaruum, peab olema vaheldusrikas. Vaheldusrikas selle sõna kõige laiemas mõttes: elanike kõrval peab linnas olema ruumi taime-, linnu- putuka- ja loomaliikidele, uue ruumi kõrval ka vanale ruumile. Linnades tuleks rohkem tegeleda elurikkuse edendamisega. Elurikkus on lai mõiste, selle all käsitletakse enamasti küll loodusrikkuste kadu, kuid ka ruumiline ja ajalooline rikkus on osa elukvaliteeti määravast elurikkusest. Ruumilise mitmekesisuse ja rikkuse annavad just need vanad hooned.
  • Vanad majad kannavad oma ajastu väärtushinnanguid ja elutõde, mida saab just selle ruumi põhjal kõige paremini selgitada. Piltlikustada saab kas või seda, et sajand tagasi elati teisiti. Kui seda näeme ja teadvustame, siis ehk oskame oma praegust luksuslikku ruumi raiskamist teise nurga alt vaadata. Kõiki maju ei saa vabaõhumuuseumi viia, mõned vanad majad peavad olema linnas nähtaval ja neid peab säilitama.
  • Vana keskkond ei vastagi praegusele standardile. Kui sellisesse keskkonda sekkuda, sinna midagi kavandada, siis peabki see olema rätsepatöö. Kui teeplaneerija oma arvutiekraanil jooni paralleellükkega vedades näeb, et maja jääb tänava laiendamisele ette, siis pole esimene pähe tulev vastus kõige õigem. Vana keskkonna uuendamisel tuleb olla tundlikuma käega ja teha erilahendusi, miks mitte näiteks tänav autodele maja koha pealt kitsam.
  • Ruumilised kontrastid ja eriolu­korrad on linnas vajalikud, sest vaid nii säilib linna omapära, mitmekesisus ja side ajalooga. Just see suurendab linna elujõudu ja parandab elukoha atraktiivsust. Esmapilgul tundub lammutamine ja uue ehitamine lihtne odav lahendus, kuid selline tegevus ei ole jätkusuutlik. Ehitussektori süsiniku jalajälg on niikuinii üks suuremaid. Kui õpiksime vana hoidma ja mõistlikult kasutama, aitaks see jalajälge vähendada. Rääkimata rikkamast keskkonnast.

Välislingid[muuda]