Park

Proosa

Sest kirjanduslik materjal tõlgitakse nõndanimetatud filmivahendite keelde. Näiteks ei saa kangelane kinolinal oma südamedaami niisama lihtlabaselt meenutada; selle asemel peab ta värisevi käsi sigaretile tuld panema, misjärel ta kargab järsku püsti ja tormab akna alla või midagi muud selles laadis. Samuti ei saa filmis läbi lihtlabase kinnitusega, et kangelanna süda on murdunud; selle asemel peab ta sügiseses pargis jalutama, kus vähehaaval kukub langevaid lehti kas üksildasele teerajale või siis Amori kipskujule.
- Karel Čapek, "Kuidas tehakse filmi", tlk Lembit Remmelgas, LR nr 45/46, 1981, lk 90

Parajasti eelmisel päeval oli isand Kõrvits lõpetanud oma maja ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu lapsepõlvest peale unistas isand Kõrvits isiklikust majast, pannes igal aastal kõrvale ühe tellise.

Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud aritmeetikat, ja nii palus ta aeg-ajalt kingseppmeister Viinamarjakest, et see ta tellised üle loeks.

"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides naaskliga pead. "Kuus korda seitse – nelikümmend kaks... võtame maha üheksa... kokku on sul seitseteist."

"Ja kas neist jätkub maja ehitamiseks?"

"Ma ütleksin, et ei."

"Aga mis siis saab?"

"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed pingikese."

"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna parkideski küllalt ja kui nad vabad pole, võin ka püstijalu seista."

Meister Viinamarjake kratsis jälle naaskliga pead, alguses parema, siis vasaku kõrva tagant, ja läks lõpuks oma töökotta.

Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 11-12

Nad astusid vanasse parki, mille ümbert oli tara maha lammutatud; aed oli tublisti lohakil, aga lõõmas nii rikastes värvides, et lausa pimestas silmi. Ent pärnade, kuuskede, pöökpuude, kastanite, valgete pöökide ja purpurpunaste lehtedega vahtrate ladvapuhmaste kohal kerkis valge pappel lehtedega, mis ühelt poolt olid kollased, teiselt poolt lumivalged, ning kobrutas sügaval taevasinal kreemika valendusega nagu vahukoorest purskkaev. Boguski mõtles, et väikese poisina oli ta tihti mõisas tööl käinud, aga iialgi polnud ta jalg siia parki saanud, ta oli seda vaid läbi raudvarbade vahtinud; nüüd aga käivad siin talulapsed. Aga parkki pole enam park, vaid pooleldi metsatihnik; palju vett voolab merre, enne kui maarahvas õpib parkide eest hoolitsema nende ilu pärast.
- Maria Dąbrowska, "Külas on pulmad", tlk Aleksander Kurtna, 1967, lk 47-48

Komöödia tegemiseks on mul vaja ainult parki, politseinikku ja kena tüdrukut.
- Charlie Chaplin, "Minu autobiograafia" (1964), 10. ptk

Pärast kindlusemäe pargist pääsemist on mul suletud territooriumide vastu mõnda aega tugev allergia. Kui mõnda sellisesse sisenengi, siis pigem juhtugu see hommikupoolikul ja olgu mul täpsed juhtnöörid sulgemiskellaaja ja väljapääsude kohta. Riikidest, kus pargid ööseks suletakse, olin loomulikult kuulnud, ent ma kujutasin mõistet "öö" vist natuke teistsugusena ette. Kui mõned aastad hiljem tuleb kuumalaine käes vaevlevast Pariisist enneolematu uudis, kuidas linna parkidest koguni üheksa jäetakse pariislastele enese maha jahutamiseks 24 tundi avatuks, saan alles aru, kui suure asjaga on prantslaste puhul tegemist.
- Mae Lender, "Minu Lõunamaa", 2022, lk 19

Luule

Kuldkollane on park, kuldkollane on süda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?

Henrik Visnapuu, "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919

vahel harva
kutsub mind endasse veel see sügisene park
seal kaugel väikeses linnas
kus ma enam ei ela
vahel harva
tunnen ma endiselt selle pargi lõhna
näen tamme seal ja tiiki

Joanna Ellmann, "*vahel harva...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 45-46