Kõrvits

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Giovanna Garzoni (1600–1670), "Vaikelu kõrvitsaõite ja viinapuuväädiga", s.d.
Maximilian Pfeiler (1656–1746), "Vaikelu lõigatud kõrvitsaga", s.d.
Štefan Michal-Vörös, "Vaikelu kõrvitsate ja kurkidega" (1734)
Emilie von Büttner (1804–1867), "Kõrvitsad", s.d.
Gerardina Jacoba van de Sande Bakhuyzen, "Vaikelu lillede ja viljadega" (1869)
Sophia L. Crownfield (1862–1929), "Etüüd kõrvitsaõitega" (akvarell, 20. saj algus)

Kõrvits ehk harilik kõrvits (Cucurbita pepo) on kõrvitsaliste sugukonna kõrvitsa perekonda kuuluv üheaastane rohttaim. Hariliku kõrvitsa teisendid on taldrikkõrvits ehk patisson, rullkõrvits ehk kabatšokk ja puhmik-õlikõrvits ehk tsukiini.

Piibel[muuda]

  • Ja ta valmistas valatud vaskmere, kümme küünart äärest ääreni, täiesti ümmarguse, viis küünart kõrge; kolmekümneküünrane mõõdunöör ulatus selle ümber.
24 Selle ääre all olid metskõrvitsad, mis seda ümbritsesid: kümme igal küünral, ringi ümber vaskmere: kõrvitsad olid kahes reas, selle valuga koos valatud.

Proosa[muuda]

  • Punktipanija au kõigile neile soperdistele aga jääb õpetatud Frédérick Cuvier'le, kuulsa paruni vennale. Aastal 1836 avaldas ta "Loodusloo vaaladest", kus ta esitab pildi, mis pidavat kujutama spermatseedivaala. Enne kui seda pilti ükskõik missugusele nantucketlasele näitate, on mõistlik hoolitseda selle eest, et te Nantucketist viivitamatult kaduda saaksite. Ühesõnaga, Frédérick Cuvier' spermatseedivaal pole mingi spermatseedivaal, vaid pudelkõrvits.
    • Herman Melville, "Moby Dick", ptk 55. "Hirmuäratavad pildid vaaladest". Tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn: Eesti Raamat 1974



  • Parajasti eelmisel päeval oli isand Kõrvits lõpetanud oma maja ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu lapsepõlvest peale unistas isand Kõrvits isiklikust majast, pannes igal aastal kõrvale ühe tellise.
Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud aritmeetikat, ja nii palus ta aeg-ajalt kingseppmeister Viinamarjakest, et see ta tellised üle loeks.
"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides naaskliga pead. "Kuus korda seitse – nelikümmend kaks... võtame maha üheksa... kokku on sul seitseteist."
"Ja kas neist jätkub maja ehitamiseks?"
"Ma ütleksin, et ei."
"Aga mis siis saab?"
"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed pingikese."
"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna parkideski küllalt ja kui nad vabad pole, võin ka püstijalu seista."
Meister Viinamarjake kratsis jälle naaskliga pead, alguses parema, siis vasaku kõrva tagant, ja läks lõpuks oma töökotta. (lk 11-12)


  • Teises kohvris oli kaks sodiks litsutud kõrvitsat.
"Need sul ju puhta lõhki istutud," kahetses vanaema.
"Lõhki jah!" kinnitas Roosimemm rõõmsalt. "Ma pidin neile mitu korda kõige jõuga otsa prantsatama, enne kui nii lapikuks läksivad nagu vaja. Reedal kasvasid suvila juures läind aasta igavesed suured kõrvitsad, aga ega siis sellepärast kohvrilukke või ära lõhkuda."
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 30

Luule[muuda]

Aed alles visalt alla andmast tõrgub.
Kui põrsas põõnab kõrvits, lokkab till,
rabarber paisub veel ja hernes kõrgub.

Ja viinamarjavääte müürilt nõrgub,
õun punab, kollast kriiskab saialill,
mis sest, et maas on ämmelgate võrgud.

  • Kalju Kangur, "August" (1973) kogus "Sonetiraamat" (1988), lk 108


Kurgipeenrad on lagedad.
Tikripõõsas
lõhkevad käärivad marjad.
Õunte järele
lõhnab tallatud rohigi.
Aianurgas
on köies
põrakad kõrvitsad.

  • Milvi Seping, "Sügisekillud" 4, kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 29

Välislingid[muuda]

Kirjandus[muuda]

  • Seneca, "Apokolokyntosis Claudii" ehk "Claudiuse kõrvitsaks muutumine"

Vaata ka[muuda]