Maja

Maja (rehielamu) Eestis

Maja on hoone, kus inimesed elavad või töötavad. Elumajad on enamasti kortermajad, ridaelamud või eramajad.

Piibel[muuda]

Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.

25 Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.

26 Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale.

27 Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.”

Ilma majata oleks inimene hajus olend. Maja hoiab inimest keset taeva ja elu torme. Ta on keha ja hing. Ta on inimese esmamaailm. (lk 42)
Maja, mis särab talle pühendatud hoolest, näib olevat seestpoolt rekonstrueeritud; ta on sisemiselt uus. Võib öelda, et seinte ja mööbli intiimses tasakaalus me saame teadlikuks majast, mille on ehitanud naised. Mehed oskavad ehitada maju vaid väljastpoolt. Nad ei tea midagi poonimisvaha tsivilisatsioonist. (lk 114)
- Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999

Positiivse näitena modernismist, funktsionaalsusest ja pisutki moodsamast lähenemisest paistab silma laul "Kikkapoisi härrakene", kus nn munamaja on "väike valge vagune". Majal ei ole ust ega akent, katust ega korstnat, pliiti ega kaminat. See on Olev Siinmaa ja Le Corbusier. Maja on siin sõna otseses mõttes elamise masin ning selle omadusi on väljendatud elegantse minimalismiga.
- Ave Taavet, "Mu koduke on tilluke..." - kinnisvaraprobleemidest lastelauludes. Müürileht, 17. aprill 2019

Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja. (lk 64)
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019

Luulekodu kui maja saavutab seega ümbritsevast välisest eristuva kutsuva turvalisuse ning kehtestab end sellise kindlusega, et selle juurest on võimalik ära rännuteedele minna, ilma et see kaoks. Kuid Kaplinski hilisema luule reisivajadus ei ole nooruse lõpmatu ja sihitu otsing, mis leidis kodu kodutuses. See luule põgeneb vähem, pigem kisub teda tärkava uue elu ja avastamata võimaluste poole, eriti võimas on rännukihk kevadel. (lk 100)
- Ene-Reet Soovik, "Kodu käsitlused Jaan Kaplinski luules", Methis, Vol. 9 No. 12/2013, lk 91-105

<poem> Tramm kohkus ära kriuh! ja niuh! ja tõmbas uksed kinni viuh!

Ning ütles: "Armas maja, sa ära jonni aja! Sul vihmaverennid ja pikad antennid.

Sa ära riku rahu, trammi sa küll ei mahu!" <poem>

Dagmar Normet, "Trammitantsulaul", rmt: "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 11

Enne ehita kaev, siis maja!
Järv küla iluks, tüdruk maja iluks.
Kes pole hoonet ehitanud, mõtleb seinad maast kasvavat.
Maja ilma meheta kui õu ilma koerata.
Maja ilma naiseta kui pere ilma kassita.
Mees joodik, pool maja põlenud, naine joodik, kogu maja põlenud.
Mida madalam maja, seda magusam leib.
Põllu nurk kannab leiba, maja nurk võtab leiba.
Rukis maja peremees.
Taba keelab varast, taba varjab maja.
Tühi toob tüli majasse, nälg ajab lapsed vargile.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929