Laps

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Lapsed)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lapsed
Maria Elektrine von Freyberg, "Lapse portree" (1826)
Clémentine Hélène Dufau, "Praamimehe lapsed" (1898)
Auguste Ludwig, "Lapsed kassipoegadega" (1865)
Albert Edelfelt, "Luxembourgi aiad Pariisis" (1887)
Emma Löwstädt-Chadwick, "Magav laps" (1880ndad)
Hanna Frosterus-Segerstråle, "Pühapäevakooli lapsed ahjunurgas" (1888)

Laps on noor ja üldjuhul väike inimene. Laps olemise aega nimetatakse lapsepõlveks.

Piibel[muuda]

  • Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma
3 ja ütles: "Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!"

Proosa[muuda]

Laps
  • Lapsed aimavad oma vanemate mõtteid paremini kui nood laste omi. (lk 31)
  • Miski pole lihtsam kui kasvatada lapsi nii, et nad kuulaksid sõna, meeldiksid, teeniksid ja teeksid kõike, mida vanemad ning teised täiskasvanud ihkavad. Muidugi ei saa lastest siis mitte kui midagi, igal juhul mitte midagi rohkemat kui nende vanemad. Raskem on aga ühendada kuulekus ja vabadus, jätta alles jõud ning siiski suunata ja kasvatada endale parimat sorti vastane. (lk 50)
  • Kui õpetada laps vihkama ühte inimest, kes ei ole talle midagi teinud, siis õpib ta selle toel vihkama ka kõiki ülejäänud inimesi. (lk 52)
  • Kui vähe vanemate jutt lastele korda läheb, saab selgeks tõsiasjast, et kogu hüpohondriline tülgastus elu vastu, millest päevast päeva räägitakse, ei hävita ometi laste rõõmsameelsust. (lk 64)


  • Vanematel on oma lastele kõige raskem andestada neid vigu, mis nad on neile ise sisse kasvatanud.
  • Küll kõik laabub, ütlevad nõrgad lapsevanemad oma laste vigade kohta. Oo ei, mitte midagi ei laabu, kõik aina areneb!



  • Algul armastavad lapsed vanemaid; vanemaks saades mõistavad nad nende üle kohut; mõnikord annavad nad neile lõpuks andeks.


  • Sestpeale, kui lapsed ilmale tulevad, hakkavad nad vanematest eemalduma. Nad käänavad end rinnanibu poole. Aga kusagil sügaval oma närvisüsteemis sätivad nad juba kodunt lahkuma.
    • Peter Høeg, "Susani efekt". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat 2016, lk 11


  • Kaua aega on meil peetud "normaalseks" 2-lapse-perekonda. Me peame hakkama pidama normaalseks 3-lapse-perekonda. See ei tähenda, et kõik peaksid nii kaugele jõudma. Aga see peaks olema mõõdupuuks. See tähendab, et kirjanikud-kunstnikud kujutaksid nii suuri peresid oma loomingus. (Seni on nad teadmatult propageerinud ühe- ja kahelapselisust.) See tähendab ka, et kavandataks ja ehitataks rohkem mitmetoalisi elamuid ja kortereid ning rohkem lasteaedu. Ka beebi- ja lasteriided peavad olema saadavamal. Ja mis siis, kui "nemad" seda ei tee? Suurel määral oleme siiski ise need "nemad".
  • Põhiline on arusaam, et lapsed on täiskasvanu hingelisele tasakaalule üsna vajalikud. Muidu on tühjus, mida ei korva ka pikim kohvikus istumine ega viies sada grammi. Kiikav laps seljas on tänulikum ettekääne käpuli käimiseks.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39–45.


  • Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kuinagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.
Mida kätte võtta? Avastada, et lastest saab rõõmu tunda, kui nendele ja endale ei tee elu mõruks ülearuse käskimise-keelamisega. Avastada, et elu on kergem, kui julgeda olla nõrk selles mõttes, et avada end pigem teisele inimesele kui pudelile. Avastada, et poisikesest saab mees mitte keppides, vaid laste kasvatamises osaledes. Kuus last kolme naisega ei anna mõõtu välja. Iga selline lause vajab lahtiseletamist ja tähendab murrangut paljude elus. Vähemast aga rahva säilimiseks ei piisa. Ega, muide, ka isikliku õnnetunde suurendamiseks. Kui tunned end küllalt õnnelikuna, naerata selle üle. Aga ära iseendale valeta.


  • Mul oli tore lapsepõlv ja mulle on meeldinud koos lastega oma lapsepõlve uuesti läbi elada. See on ehk lapsik, aga tegi asja meeldivaks. Muidugi on laste kasvatamisel ka tülikaid osi. Mõned inimesed oskavad vastu võtta kõige igavamad väljakutsed, selle asemel et rõõmsaid ära kasutada.
  • 24 tundi ööpäevas ei saa teadust teha. Ei ole nii, et kui ühelt tegevuselt aega ära võtta, saad selle üle kanda teise tegevusse. Vastupidi, on vaja puhkust. Puhkus ei tarvitse tähendada kinno või kõrtsi minekut, selle asemel võib tegeleda lastega. Ma ei usu, et see mu teaduslikult tegevuselt aega ära võttis, pigem vältis see hoopis mõtlemise ülekuumenemist.


  • Kohtumispaigaks saab ühine elutuba. Juhul kui kohtuda tahetakse. Aga looduse poolt on nii juba määratud, et ema ja laps ikka tahavad. Nad kuuluvad ühte. Praegugi, siinses lagunemisele määratud sealaudas on Erikal oma riik, mille valitsejaks ta on. Sel riigil pole aga kindlaid piire, pealegi on emal alati võimalus neid piire vabalt ületada. Erika toa uksel pole lukku, nii nagu ühelgi lapsel ei tohiks olla saladusi. (lk 4)
  • Nõmmeroosike Erika. Just nimelt sellele taimele on Erika oma nime eest tänu võlgu. Enne lapse sündi oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud savikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivselt mustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)
  • Klaverihäälestaja saabub rongiga Viinist ja hingeldab end mägepidi üles, kus paar hullu on klaveri soetanud. Ja seda 1000 meetri kõrgusel üle merepinna! Häälestaja ennustuse kohaselt peab see klaver kõige rohkem vastu veel vaid aasta-kaks. Hiljemalt selleks ajaks on rooste, puumädaniku ja hallitusseene rõõmus kolmainus klaveril hinge seest söönud. Ema hoolitseb nii klaveri kui tütre tundekeelte õige häälestamise eest, neid keeli pidevalt oma tahte järgi timmides. See, kuidas laps ennast ise tunneb, ei mängi mingit rolli, tähtis on ema mõjuvõim selle tõrksa, kergelt mõjutatava elava instrumendi üle. (lk 28)


  • Kui kogu senise elu peale mõelda, siis on kõige rõõmsam aeg olnud laste ja lastelaste sünd. Kõige helgemad hetked on, kui üks uus inimene sünnib ilma, see on väga rõõmus sündmus. Hiljem võib nendega olla igasuguseid raskusi ja muresid, aga lastest on palju rõõmu.
    • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 27


  • [M]inu arvates peab laps maast-madalast teadma, et teatrit teevad inimesed: näitlejad, lavastaja, kunstnik ja helilooja. Kui etendus haarab ja kõike muud unustama paneb, kui tegelastele kaasa elatakse, kui nende saatuse pärast kurvastatakse ja rõõmustatakse, siis jätab nähtu sügava jälje lapse tundemaailma, õpetab teda head ja halba mõistma, õiglust ja sõprust hindama ning rikastab last emotsionaalselt. Lavastuse vorm, selle kunstiline kujundus, nukud, värvid, valgustus, keele ilu ja muusika arendavad lapse esteetilist meelt. (lk 7)
  • [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
"Suures" teatris on see lihtsam. Lapsele, kes mitu korda teatris käinud, jääb sama näitleja eri rollides meelde. Laps õpib kuju taga selle loojat nägema, õpib näitlejakunsti hindama ja armastama. Kuid alguse saab see armastus ikkagi nukuteatris, kus pärast etendust, lapse esimest teatrielamust, selle loojad — näitlejad —, nukk käes, eesriide ette tulevad. (lk 7)


  • Ega tol ajal lapsi nii sageli teatrisse viidudki. Kuid 9-aastaselt tõi isa mu isegi Tallinnasse draamateatrisse, ka lasteetendusele. Mäletan selgesti, et istusime viimases reas, kummalgi pool vahekäiku oli seina ääres 2 kohta, vasakul pool istusime meie. Ma ei mäleta üldse, mida mängiti, mind vaevas kogu aeg ainult üks küsimus, kuidas saab mets olla laval, teatrimaja sees? Ja mitte keegi seda mulle selgeks ei teinud. Väga tark tegu muidugi, et ei teinud. Pole vaja lapsi vedada lava taha, olen alati selle vastu olnud. Milleks?! Las ta jääda, see mõistatus. Aga nüüd võetakse lastelt vägivaldselt ära see saladus, tullakse, et vaatame, mismoodi see kõik on. (lk 5)


  • Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanud surma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi armastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.
"Ole nüüd, Jackie," ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, ״mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina." (lk 14-15)
  • Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, kuus aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, verine pamp kätel. Poiss oli tekkide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus süda. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu pimeduses. (lk 21)
  • "Haiglasse tulles ütlesid, et sul ei ole lapsi."
"Ütlesin või?"
"Jah. Ma küsisin."
Jim vaatab aknast välja. Piimvalge taevas, palavikukollased triibud.
"Mul ei olnud sellist tunnet, et mul oleks lapsi. Mulle tundus, et mul ei ole midagi."
"Ja nüüd?"
"Nüüd ma enam ei tea." (lk 28)


  • Mul on nagu väikelapse mõtlemine, et kui näen midagi põnevat, siis jätan eelmise tegevuse pooleli. See on mäng. Brikolaaži vastand on ka insenerimõtlemine, kus on selge kalkulatsioon ja plaan. Brikolaaž on juhuslik ja kõrvalekalduv ning võib-olla ei viigi kuhugi. Ringiliikumine.
  • Laste jaoks on käegakatsutavatest esemetest millegi tegemine loomulik ja tavaline, kõik on võrdsed mängumaterjalid. Eks ka seda maailma püütakse ette disainida, aga vaba mänguvõimalust ja kulgemist pakuvad just juhuslikud esemed. [---] Vanemate roll on mitte halvustada, eemale lükata. Lapse maailmas on võimalik kõike muuta millekski muuks.
  • Minu kunstitegemise kõige olulisemad impulsid on varajased lapsepõlvekogemused, kus väikese inimese ettekujutus maailmast avardub iga hetkega ning kõik tema meeled on kõigele erakordselt vastuvõtlikud. Varajaste kordumatute kogemuste eripära jääb inimest saatma terveks tema eluks. Mälupildid võivad olla üllatavalt detailsed, mõned läbi lapsesilma nähtud lausa mikroskoopilised.


  • Neli poissi ja üks tüdrukuke istusid laua äärde. Laest rippuv petrooleumilamp kõikus ähvardavalt nende peade kohal. Hõõguvpunaseks köetud malmpliidil kees tasakesi supipott, levitades suitsu ja supi lõhna. Laste vanus oli kolmest kuni viieteistkümne aastani, käed kõigil määrdunud ja külmamuhklikud, ninad tatised, juuksed punasevõitu. Neist kõige vanema, viieteistkümneaastase haiglase välimusega tüdruku allavajunud suunurgad sarnanesid gallialase rippuvate vurrudega. Kolm poissi, kes olid tüdrukust nooremad, meenutasid kolme rõõmsailmelist konna ja ainult kõige noorem põngerjas sarnanes oma emaga. Võib-olla ainult temal üksi vedas. (lk 8-9)
  • Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja üliviisakad ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud ninakust nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema käske täitma, teades, et kui nahatäis oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida nõeltega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nagu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt kooli, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma kodust, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi saladus. (lk 20-21)
  • Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende patrullid jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla autodega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha hirm ise sundis lapsi koduõuedesse jääma. (lk 24-25)
  • Tulnud põõsastest välja, läksid nad edasi, arutades omavahel, et ei oleks pidanud jalga panema uusi kingi, sest ilm oli palav ja tee tolmune paljudest jalakäijatest, kes kõik liikusid ühes ja samas suunas — järve äärde, jahedusse. Nad jõudsid järele tervele lastepesakonnale, kes meelega lohistasid jalgu järel, et rohkem tolmu üles keerutada. Laste rase ema lükkas tühja lapsevankrit ja isa kandis süles täiest kõrist karjuvat väikest. See oli pühapäev. (lk 42)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • — Ei tea, kas kodus kõik ikka korras on?! muretses Arutalu-ema. — Kas kingsepa-ema jõudis ikka kõigega toime tulla?!
— Noh, miks ta ei jõudnud, rahustas isa, — eks lapsed siis aidanud ka mõnda kerget asja toimetada.
— Lapsed ju alles noorukesed, mis nüüd nemad aidata saavad, arvas ema. (lk 63)
  • — Isa, sõida n ü ü d ruttu! ütles Arutalu-ema väriseva häälega. — Ei tea, mis meie seal kodus täna veel näha saame!
Ja isa kiirustas hobust nii et vanker auklikul põlluteel aina hüppas. Isagi oli kuuldud sõnumist väga kohkunud. Ega ole siis nali — kogu talu vara ja majapidamine terve pika päeva peaaegu maailma hooleks! Lapsed — noh, need olid ju alles väikesed ja neid ei maksa asjalisteks arvatagi. Ning kes teab, kas veel laste enestegagi midagi halba pole juhtunud, kõik omapead. (lk 64)


  • Magnus vaatas aknal. Ta oli end sinna sättinud esimesest valgest saadik, varemgi. Ta polnud magada saanud. Ta nägi, kuidas naine läks mööda, last kelguga järel vedades, ja tundis kadeduskihvatust. Tema ise oli kasvanud teistsugusel ajal, mõtles ta. Kui tema oli väike, polnud emad oma laste eest niimoodi hoolitsenud. Mänguaega oli vähe olnud. (lk 27)


  • "Kas hakkame talle süüa andma?"
Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile ämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras.
Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. "Võtke padi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasi rinnanibu juurde..." Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras laps temast kinni ja hakkas imema ning Anna tundis lausa kõhuga, kuidas poiss tõmbab.
"Vaat nii," ütles ämmaemand. "Teil on loomulikku annet. Kui kõik läheb hästi, võite juba homme koju saada." (lk 17)
  • Jamesi sünniaeg oli planeeritud, nagu oli planeeritud kõik Anna elus. Ta arvas, et kevad on lapse ilmaletoomiseks ideaalne aeg ning Whalsay on lapse kasvatamiseks imehea koht. Sünnitus oli olnud valusam ja verisem, kui ta oli ette kujutanud, kuid nüüd oli see möödas, ja polnud ühtki põhjust, miks nende pereelu poleks pidanud sujuma. (lk 18)


  • "Miks te soovite suve Fairi saarel veeta?"
Jane oli seda küsimust muidugi oodanud; ta oli inimressursside alal töötanud ja omal ajal ise lugematuid inimesi küsitlenud. Ta andis mingi ilmetu küsimust vääriva vastuse, et ta vajab katsumust ja aja mahavõttu, et oma elu eesmärgis selgusele jõuda. Lõpuks oli ju tegemist ajutise lepinguga ja ta mõistis, et inimene telefoni teises otsas on meeleheitel. Hooaeg algas juba paari nädala pärast ja kokk, kes oli juba tööle hakkamas, oli äkki peikaga Marokosse lennanud. Aus vastus oleks muidugi olnud märksa keerulisem:
Minu elukaaslanna on otsustanud, et tahab lapsi. Mul on hirm. Miks talle minust ei piisa? Arvasin, et oleme teineteist leidnud ja õnnelikud, kuid ta ütleb, et ma tüütan teda. (lk 12)

Luule[muuda]

On lapsel pruut ja plaanid kindlad,
et oma kodu rajada.
On hoiukarp ja kummikindad.
Laps mõistab asju ajada.

  • Joel Sang, "Lapse laul" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele" (Vagabund 1991)


Allikata tsitaadid[muuda]

  • Me muretseme selle üle, kelleks saab laps homme. Me unustame, et ta on keegi ka täna.
  • Lapsed on üks kolmandik rahvastikust ja kogu tulevik.
    • Laste tervisekaitseorganisatsiooni reklaamiplakat
  • Kas tead, mida tähendab olla laps?... See tähendab uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; olla nii väike, et päkapikud ulatavad kõrva sisse sosistama, võluda kõrvitsaist tõldu, hiirtest hobuseid, alatusest õilsust, mitte millestki kõike, sest elab ju iga lapse hinges tema haldjast ristiema.


Vanasõnad[muuda]

  • Et mõista oma vanemate armastust, tuleb sul oma lapsed üles kasvatada.
  • Kasvata ja toida lapsi heldelt, aga nuhtle rangelt.
  • Tellistest ja mördist tehakse maja, aga naer ja lapsed teevad sellest kodu.
  • Kui laps ei nuta, ei tea ema tema soove.
  • Annab Jumal lapsi, annab ka lastele leiba (osa).
  • Armas laps, kibe vits.
  • Aus laps ahju peal, halb nutab värava taga.
  • Ega kõik lapsed saa Emajõe kaldale.
  • Ega lapsed kännust kasva ega puust pudene.
  • Ei saa puust poega ega laastust last.
  • Enneaegsed lapsed ei jää elama.
  • Haige (vigane) laps emale kõige armsam.
  • Harva vaeslaps saab punaseks ja siiski seda ei sallita.
  • Hea laps hända vaja, – muidu läheb metsa hundiks.
  • Hea laps kasvab vitsata.
  • Hea laps, kes hästi tantsib, parem veel, kes paigal seisab.
  • Head last nähakse ukse taha, paha ei põlve ettegi.
  • Heal lapsel mõnda (mitu) nime (palju nimesid).
  • Kelle laps, selle nimi.
  • Kes vaeslast lööb, selle käed lähevad lämpi.
  • Kes vaeslast varrule kutsub ehk puujalga pulma.
  • Kui laps kaevu langenud, tehakse rakked ümber.
  • Kui last karistad, siis ära pärast kahetse.
  • Kui on lapsi leivasööjaid, siis ka lapsi laastutoojaid.
  • Kuulsam laps kodus (kolde ees), ausam ahju peal.
  • Laps ikka enam kui laast.
  • Laps, kes kasvab üles hirmuta, sureb auta.
  • Laps narmus, siga karvus.
  • Laps noorem, jalg kärmem.
  • Lapse kümnes on kerge maksta.
  • Lapsed ja narrid usuvad, et 20 rublale ja 20 aastale otsa ei saa.
  • Lapsel valutab sõrm, emal süda.
  • Lapsele lauldakse, mõrsja mõistku.
  • Lapsest kasvab hiljem jälle lapse vanem.
  • Liha ei kõlba soolata ega laps vitsata.
  • Mees nägusam, kui piip suus, naine nägusam, kui laps süles.
  • Mees saab naise, aga lapsed ei saa ema.
  • Mida armsam laps, seda valusam vits.
  • Nutused vihma lapsed, ei nuta kuiva lapsed.
  • Oma laps on lapsukene, võõras laps laastukene.
  • Palju lapsi, laiad silmad.
  • Parem elav väeti laps kui surnud kuningas.
  • Pisikesed lapsed, pisikesed mured, suured lapsed, suured mured.
  • Pisut lapsi, palju leiba.
  • Rikkal raha, vaesel lapsed.
  • Tehtud leib süüakse, kasunud laps leitakse.
  • Tuul kosutab kanapoja, vihaleht lapse noore.
  • Tühi toob tüli majasse, nälg ajab lapsed vargile.
  • Uni maitseb lapsel magusam kui vanal.
  • Vaene tihti virka lasta, rikas laiska lasta.
  • Virk ema, laisad lapsed.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel