Mine sisu juurde

Laps

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Lapsed)
Anna-Geneviève Greuze (1762–1842), "Laps nukuga", s.d.
Maria Elektrine von Freyberg, "Lapse portree" (1826)
Elizabeth Emma Soyer, "Kaks last lillekorviga" (1836)
Clémentine Hélène Dufau, "Praamimehe lapsed" (1898)
Auguste Ludwig, "Lapsed kassipoegadega" (1865)
Emilie Mundt, "Kaks last" (1879)
Albert Edelfelt, "Luxembourgi aiad Pariisis" (1887)
Emma Löwstädt-Chadwick, "Magav laps" (1880ndad)
Hanna Frosterus-Segerstråle, "Pühapäevakooli lapsed ahjunurgas" (1888)

Laps on noor ja väike inimene, öeldavasti elu õis.

Laps peab tegema kõike, mis kästakse, ja talle aetakse uskumatult palju jama. Et lapsed jalus ei siiberdaks, eraldatakse nad ühiskonnast erilistesse hoiuasutustesse, kus nad peavad õppima juhuslikult kokku sattunud seltskonnas kuidagiviisi hakkama saama. Need traumad jäävad kogu eluks, sellepärast ongi täiskasvanud nii imelikud. Laps olemise aega nimetatakse lapsepõlveks.

Piibel

[muuda]
  • Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma
3 ja ütles: "Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!"

Proosa

[muuda]
Laps
  • Lapsed aimavad oma vanemate mõtteid paremini kui nood laste omi. (lk 31)
  • Miski pole lihtsam kui kasvatada lapsi nii, et nad kuulaksid sõna, meeldiksid, teeniksid ja teeksid kõike, mida vanemad ning teised täiskasvanud ihkavad. Muidugi ei saa lastest siis mitte kui midagi, igal juhul mitte midagi rohkemat kui nende vanemad. Raskem on aga ühendada kuulekus ja vabadus, jätta alles jõud ning siiski suunata ja kasvatada endale parimat sorti vastane. (lk 50)
  • Kui õpetada laps vihkama ühte inimest, kes ei ole talle midagi teinud, siis õpib ta selle toel vihkama ka kõiki ülejäänud inimesi. (lk 52)
  • Kui vähe vanemate jutt lastele korda läheb, saab selgeks tõsiasjast, et kogu hüpohondriline tülgastus elu vastu, millest päevast päeva räägitakse, ei hävita ometi laste rõõmsameelsust. (lk 64)



  • Vanematel on oma lastele kõige raskem andestada neid vigu, mis nad on neile ise sisse kasvatanud.
  • Küll kõik laabub, ütlevad nõrgad lapsevanemad oma laste vigade kohta. Oo ei, mitte midagi ei laabu, kõik aina areneb!



  • — Ei tea, kas kodus kõik ikka korras on?! muretses Arutalu-ema. — Kas kingsepa-ema jõudis ikka kõigega toime tulla?!
— Noh, miks ta ei jõudnud, rahustas isa, — eks lapsed siis aidanud ka mõnda kerget asja toimetada.
— Lapsed ju alles noorukesed, mis nüüd nemad aidata saavad, arvas ema. (lk 63)
  • — Isa, sõida nüüd ruttu! ütles Arutalu-ema väriseva häälega. — Ei tea, mis meie seal kodus täna veel näha saame!
Ja isa kiirustas hobust nii et vanker auklikul põlluteel aina hüppas. Isagi oli kuuldud sõnumist väga kohkunud. Ega ole siis nali — kogu talu vara ja majapidamine terve pika päeva peaaegu maailma hooleks! Lapsed — noh, need olid ju alles väikesed ja neid ei maksa asjalisteks arvatagi. Ning kes teab, kas veel laste enestegagi midagi halba pole juhtunud, kõik omapead. (lk 64)


  • Häbi on mulle üldse kõigist tunnetest kõige rohkem antud ja ma olin seda varem ja hiljemgi Rummusaarel tundnud. Aga mitte nii suurt kui see oli. Need teised olid kui nõgese kõrvetus: õhetasid pisut ja ununesid varsti. Aga see häbi jäi meelde. Ja kuigi mul on praegu mälestuses palju suuremaidki häbisid, pole see ikkagi veel muutunud eimillekski. Võib-olla sellepärast, et sellega koos tundsin ka oma esimest suurt pettumust, sest hiljemgi on see nii olnud, et kui need kaks tunnet korraga mind haaravad, jätavad nad ikka kustumatu mälestuse.
Ent pettumust ilma häbita pole mul kaugeltki nii raske taluda kui häbi ilma pettumuseta. Kuigi tagajärjed peaksid pettumuse puhul olema halvemad, sest eks pettumus ole ju lootusepuu halvaks läinud vili, ja kes seda palju ja sageli sööb, selle veri muutub kibedaks ja keel mürgiseks. Ta kaotab usu, ja lahkub lootuse juurest.
Ent laps, kes seisab lootuse ees, silmad avali ja käsi õieli, neelab esimesed pettumuse marjad nii ruttu ja tervelt alla, et ta vaevalt tunnebki nende kibedust.


  • Neli poissi ja üks tüdrukuke istusid laua äärde. Laest rippuv petrooleumilamp kõikus ähvardavalt nende peade kohal. Hõõguvpunaseks köetud malmpliidil kees tasakesi supipott, levitades suitsu ja supi lõhna. Laste vanus oli kolmest kuni viieteistkümne aastani, käed kõigil määrdunud ja külmamuhklikud, ninad tatised, juuksed punasevõitu. Neist kõige vanema, viieteistkümneaastase haiglase välimusega tüdruku allavajunud suunurgad sarnanesid gallialase rippuvate vurrudega. Kolm poissi, kes olid tüdrukust nooremad, meenutasid kolme rõõmsailmelist konna ja ainult kõige noorem põngerjas sarnanes oma emaga. Võib-olla ainult temal üksi vedas. (lk 8–9)
  • Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja üliviisakad ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud ninakust nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema käske täitma, teades, et kui nahatäis oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida nõeltega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nägu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt kooli, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma kodust, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi saladus. (lk 20–21)
  • Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde … Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende patrullid jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla … Ent sagedamini ilmusid nad külla autodega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha hirm ise sundis lapsi koduõuedesse jääma. (lk 24–25)
  • Tulnud põõsastest välja, läksid nad edasi, arutades omavahel, et ei oleks pidanud jalga panema uusi kingi, sest ilm oli palav ja tee tolmune paljudest jalakäijatest, kes kõik liikusid ühes ja samas suunas — järve äärde, jahedusse. Nad jõudsid järele tervele lastepesakonnale, kes meelega lohistasid jalgu järel, et rohkem tolmu üles keerutada. Laste rase ema lükkas tühja lapsevankrit ja isa kandis süles täiest kõrist karjuvat väikest. See oli pühapäev. (lk 42)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • "Ma leidsin!" jäid viimasteks sõnadeks lapsele, kes sõja järel leidis granaadi ja kutsus oma mängukaaslasi seda vaatama.
    • Juhan Smuul, "Jaapani meri, detsember", Hea meremeeste hoidja [proosakogumik], Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 1. ptk, "Eureka!", lk 592


  • Iseäranis lastetoas kasutatakse muganduma õhutamiseks ilmselgelt jaburaid ähvardusi ja lubadusi. Võtkem näiteks laps, kes keeldub söömast spinatit: tema kasvataja ütleb, et spinat teeb ta juuksed käharaks, aga laps ei taha käharaid juukseid. Siis otsib kasvataja abi ähvardusest: "Kui sa spinatit ei söö, ei kasva sa suureks." "Lollus puha," mõtleb laps ega lase end sundida.


  • [M]inu arvates peab laps maast-madalast teadma, et teatrit teevad inimesed: näitlejad, lavastaja, kunstnik ja helilooja. Kui etendus haarab ja kõike muud unustama paneb, kui tegelastele kaasa elatakse, kui nende saatuse pärast kurvastatakse ja rõõmustatakse, siis jätab nähtu sügava jälje lapse tundemaailma, õpetab teda head ja halba mõistma, õiglust ja sõprust hindama ning rikastab last emotsionaalselt. Lavastuse vorm, selle kunstiline kujundus, nukud, värvid, valgustus, keele ilu ja muusika arendavad lapse esteetilist meelt. (lk 7)
  • [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
"Suures" teatris on see lihtsam. Lapsele, kes mitu korda teatris käinud, jääb sama näitleja eri rollides meelde. Laps õpib kuju taga selle loojat nägema, õpib näitlejakunsti hindama ja armastama. Kuid alguse saab see armastus ikkagi nukuteatris, kus pärast etendust, lapse esimest teatrielamust, selle loojad — näitlejad —, nukk käes, eesriide ette tulevad. (lk 7)


  • Laps heitis end järsult ettepoole ja lõi peaga vastu tuuleklaasi. Lõi üha uuesti ja uuesti, nagu ihkaks klaasist läbi paiskuda. Rebisin ta kraedpidi tagasi istmele. Me karjusime teineteise peale. Karjusime mõttetusi. Ta rebis end lahti ja haaras autoukse järele, see oli lukus, ta tahtis lukku lahti saada, tõmmates üles väikese julgestusnupu — nii äge oli ta iha surra! — ja sellal kui mina kisendasin ning teda kuuest rebisin, avas Bobby autoukse. Lapse jõud käis minu omast üle. Ta heitis end autost välja.
Auto libises küljetsi. Miski prantsatas vastu selle esiotsa. Olin nagu lõbusõidul: paiskusin kord üles, kord kõrvale. Roomates verd tilkuvana üle istme, mõtlesin, kui vaikseks kõik oli äkki jäänud: auto ise, paks õhk autos, katkematu signaal just mu pea juures... Mul on veel paar sekundit aega, enne kui ma välja rooman, end verest nõretavana jalule ajan ning tagasi vaatan, et näha, mis on saanud minu pojast. (lk 26)


  • Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? (lk 28)
  • Su tütar saatis mulle imikupesu, Bostonis posti pandud. Mõistan tema vihkamist, tahan teada vaid üht: mida Sa oma naisele minust rääkisid? Seda, et ma lapsi tahan? Kas Sa rääkisid talle, et Sa ei armasta teda enam ega saa temaga koos elada, et Sa armastad teist naist, kes ei saa Sinuga abielluda, kuid … Kas Sa ütlesid talle, et sel teisel naisel ei ole lapsi. Mida Sa talle veel ütlesid?
Ükskord maksan Sulle kõige eest kätte. (lk 34)
  • Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet. Mäletan, kunagi ammu oli mu kehas elu. See näis trikina, vägitükina, millel oli niisama vähe lootust õnnestumisele kui katsel hoida vedelikku pilliroos ka siis, kui see ümber pöörata. Arst ütles: "Lapsed pole probleem. Kõik on korras." Kuid vedelik voolas välja. Minust voolab kõik välja. Sel esimesel õhtul, kui ma Sind Statleri pool nägin, voolas kõik nagu veri minust välja. Ma tekitasin Sinus ärevust, Sinus, Sinu haiglase saatusetajuga, hirmuga vähi ees, närvivapustuse ees. Panin Su kogelema: Mis siis saab, kui Sa rasedaks jääd? Ma ei ole rase, kuid tunnen kummalist elupakitsust, kauge elu tuksatust, nagu oleks Sinu tütre vaim mingil moel minusse asunud. Ta imeb verd janunedes oma kokkusurutud armukadedate huultega mu sisikonda. Mu keha ihkab temast ükskõik mis moel vabaneda. (lk 34)
  • Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest imelapsest. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: Aga mina! Ära mind unusta! Kuueaastaselt kirjutas ta tütar luuletusi, keni väikesi Blake'i stiilis luuletusi. Blake'i stiilis? Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
  • Kas mäletate Lloydi? Kas te mäletate meist kedagi? Mina olen teie tütar. Kas te kahetsete, et teil on tütar? Mina küll ei kahetse, et mul lapsi ei ole, praegu enam mitte. Lapsed, üha rohkem lapsi, lapsed laste seljas, protoplasma protoplasma otsas... Kord mõtlesin, et ei talu elu lasteta, nüüd ei talu ma mingisugust elu. Pean olema naine mehele, keda ma kunagi endale ei saa, ma ei taha temalt isegi lapsi. Istun siin, oma toas, pea ja keha tuikavad ihast, mis on muutunud abstraktseks, kaheldavaks ja kibedaks, elan edasi kuust kuusse, mu rakud paljunevad ja eritavad soojust lõputult. Ma ei kahetse, et mul lapsi pole. Ma ei täna teid selle eest, et ma teil olemas olen. Minus pole raasugi tänulikkust, pole üldse midagi. Ei, ma ei ole põrmugi tänulik. Ma ei suuda tänulik olla. (lk 41)


  • Ühe paadi juures on musträstas risu sisse kinni jäänud. Ta ei saa lendu tõusta. Üks lastest, räpases kleidis pikakoivaline tüdruk, torgib teda kepiga.
Lind peksleb tiibadega, kuid ei suuda välja rabelda. Kui ta vabaks saaks, lendaks ta ära ja oleks pääsenud, kuid see risu hoiab teda kinni.
Üks laps viskab lindu kiviga. "Pagana loll lind," ütleb keegi. Frank viskab kiviga. Nad kõik loobivad kive. Lind ei taipa kõrvale pöörata. Tema suled on märjad ja määrdunud. Kivi tabab linnu pead. "Säh!" hüüab Frank suurt kivi visates. See kukub plartsatades vette ja mõned tüdrukud kiljuvad.
Vaatan, kuidas nad kive loobivad. Seisan eemal. Mõtlen, et kui see lind sureb, pole enam miski tähtis. Baaris mängib muusikaautomaat. (lk 78)
  • Mõtlen pidevalt sellele lapsele, sest siis mu elu muutub, kõik saab teiseks. Nelja kuu pärast. Peaksin kartma, kuid minu üle on võtnud võimust mingi rahulik laiskus. Emal käis see nii kergesti... Minul on see aga teistmoodi, sest minu elu muutub; iial ei muutnud miski mu ema. Teda polnud võimalik muuta! Milleks pead murda? Milleks karta? Mu keha on täis armastust selle lapse vastu ja ma ei saa enam kunagi selleks kes enne. (lk 88)


  • Kaua aega on meil peetud "normaalseks" 2-lapse-perekonda. Me peame hakkama pidama normaalseks 3-lapse-perekonda. See ei tähenda, et kõik peaksid nii kaugele jõudma. Aga see peaks olema mõõdupuuks. See tähendab, et kirjanikud-kunstnikud kujutaksid nii suuri peresid oma loomingus. (Seni on nad teadmatult propageerinud ühe- ja kahelapselisust.) See tähendab ka, et kavandataks ja ehitataks rohkem mitmetoalisi elamuid ja kortereid ning rohkem lasteaedu. Ka beebi- ja lasteriided peavad olema saadavamal. Ja mis siis, kui "nemad" seda ei tee? Suurel määral oleme siiski ise need "nemad".
  • Põhiline on arusaam, et lapsed on täiskasvanu hingelisele tasakaalule üsna vajalikud. Muidu on tühjus, mida ei korva ka pikim kohvikus istumine ega viies sada grammi. Kiikav laps seljas on tänulikum ettekääne käpuli käimiseks.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar, nr 10, 1988, lk 39–45.
  • Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kuinagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.
Mida kätte võtta? Avastada, et lastest saab rõõmu tunda, kui nendele ja endale ei tee elu mõruks ülearuse käskimise-keelamisega. Avastada, et elu on kergem, kui julgeda olla nõrk selles mõttes, et avada end pigem teisele inimesele kui pudelile. Avastada, et poisikesest saab mees mitte keppides, vaid laste kasvatamises osaledes. Kuus last kolme naisega ei anna mõõtu välja. Iga selline lause vajab lahtiseletamist ja tähendab murrangut paljude elus. Vähemast aga rahva säilimiseks ei piisa. Ega, muide, ka isikliku õnnetunde suurendamiseks. Kui tunned end küllalt õnnelikuna, naerata selle üle. Aga ära iseendale valeta.
  • Mul oli tore lapsepõlv ja mulle on meeldinud koos lastega oma lapsepõlve uuesti läbi elada. See on ehk lapsik, aga tegi asja meeldivaks. Muidugi on laste kasvatamisel ka tülikaid osi. Mõned inimesed oskavad vastu võtta kõige igavamad väljakutsed, selle asemel et rõõmsaid ära kasutada.
  • 24 tundi ööpäevas ei saa teadust teha. Ei ole nii, et kui ühelt tegevuselt aega ära võtta, saad selle üle kanda teise tegevusse. Vastupidi, on vaja puhkust. Puhkus ei tarvitse tähendada kinno või kõrtsi minekut, selle asemel võib tegeleda lastega. Ma ei usu, et see mu teaduslikult tegevuselt aega ära võttis, pigem vältis see hoopis mõtlemise ülekuumenemist.


  • Kohtumispaigaks saab ühine elutuba. Juhul kui kohtuda tahetakse. Aga looduse poolt on nii juba määratud, et ema ja laps ikka tahavad. Nad kuuluvad ühte. Praegugi, siinses lagunemisele määratud sealaudas on Erikal oma riik, mille valitsejaks ta on. Sel riigil pole aga kindlaid piire, pealegi on emal alati võimalus neid piire vabalt ületada. Erika toa uksel pole lukku, nii nagu ühelgi lapsel ei tohiks olla saladusi. (lk 4)
  • Nõmmeroosike Erika. Just nimelt sellele taimele on Erika oma nime eest tänu võlgu. Enne lapse sündi oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud savikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivselt mustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)
  • Klaverihäälestaja saabub rongiga Viinist ja hingeldab end mägepidi üles, kus paar hullu on klaveri soetanud. Ja seda 1000 meetri kõrgusel üle merepinna! Häälestaja ennustuse kohaselt peab see klaver kõige rohkem vastu veel vaid aasta-kaks. Hiljemalt selleks ajaks on rooste, puumädaniku ja hallitusseene rõõmus kolmainus klaveril hinge seest söönud. Ema hoolitseb nii klaveri kui tütre tundekeelte õige häälestamise eest, neid keeli pidevalt oma tahte järgi timmides. See, kuidas laps ennast ise tunneb, ei mängi mingit rolli, tähtis on ema mõjuvõim selle tõrksa, kergelt mõjutatava elava instrumendi üle. (lk 28)


  • Ega tol ajal lapsi nii sageli teatrisse viidudki. Kuid 9-aastaselt tõi isa mu isegi Tallinnasse draamateatrisse, ka lasteetendusele. Mäletan selgesti, et istusime viimases reas, kummalgi pool vahekäiku oli seina ääres 2 kohta, vasakul pool istusime meie. Ma ei mäleta üldse, mida mängiti, mind vaevas kogu aeg ainult üks küsimus, kuidas saab mets olla laval, teatrimaja sees? Ja mitte keegi seda mulle selgeks ei teinud. Väga tark tegu muidugi, et ei teinud. Pole vaja lapsi vedada lava taha, olen alati selle vastu olnud. Milleks?! Las ta jääda, see mõistatus. Aga nüüd võetakse lastelt vägivaldselt ära see saladus, tullakse, et vaatame, mismoodi see kõik on. (lk 5)




  • Sestpeale, kui lapsed ilmale tulevad, hakkavad nad vanematest eemalduma. Nad käänavad end rinnanibu poole. Aga kusagil sügaval oma närvisüsteemis sätivad nad juba kodunt lahkuma.
    • Peter Høeg, "Susani efekt". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2016, lk 11


  • Kui kogu senise elu peale mõelda, siis on kõige rõõmsam aeg olnud laste ja lastelaste sünd. Kõige helgemad hetked on, kui üks uus inimene sünnib ilma, see on väga rõõmus sündmus. Hiljem võib nendega olla igasuguseid raskusi ja muresid, aga lastest on palju rõõmu.
    • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi", Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 27


  • Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanud surma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi armastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.
"Ole nüüd, Jackie," ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, ״mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina." (lk 14–15)
  • Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, kuus aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, verine pamp kätel. Poiss oli tekkide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus süda. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu pimeduses. (lk 21)
  • "Haiglasse tulles ütlesid, et sul ei ole lapsi."
"Ütlesin või?"
"Jah. Ma küsisin."
Jim vaatab aknast välja. Piimvalge taevas, palavikukollased triibud.
"Mul ei olnud sellist tunnet, et mul oleks lapsi. Mulle tundus, et mul ei ole midagi."
"Ja nüüd?"
"Nüüd ma enam ei tea." (lk 28)


  • Magnus vaatas aknal. Ta oli end sinna sättinud esimesest valgest saadik, varemgi. Ta polnud magada saanud. Ta nägi, kuidas naine läks mööda, last kelguga järel vedades, ja tundis kadeduskihvatust. Tema ise oli kasvanud teistsugusel ajal, mõtles ta. Kui tema oli väike, polnud emad oma laste eest niimoodi hoolitsenud. Mänguaega oli vähe olnud.


  • "Kas hakkame talle süüa andma?"
Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile ämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras.
Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. "Võtke padi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasi rinnanibu juurde …" Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras laps temast kinni ja hakkas imema ning Anna tundis lausa kõhuga, kuidas poiss tõmbab.
"Vaat nii," ütles ämmaemand. "Teil on loomulikku annet. Kui kõik läheb hästi, võite juba homme koju saada." (lk 17)
  • Jamesi sünniaeg oli planeeritud, nagu oli planeeritud kõik Anna elus. Ta arvas, et kevad on lapse ilmaletoomiseks ideaalne aeg ning Whalsay on lapse kasvatamiseks imehea koht. Sünnitus oli olnud valusam ja verisem, kui ta oli ette kujutanud, kuid nüüd oli see möödas, ja polnud ühtki põhjust, miks nende pereelu poleks pidanud sujuma. (lk 18)


  • "Miks te soovite suve Fairi saarel veeta?"
Jane oli seda küsimust muidugi oodanud; ta oli inimressursside alal töötanud ja omal ajal ise lugematuid inimesi küsitlenud. Ta andis mingi ilmetu küsimust vääriva vastuse, et ta vajab katsumust ja aja mahavõttu, et oma elu eesmärgis selgusele jõuda. Lõpuks oli ju tegemist ajutise lepinguga ja ta mõistis, et inimene telefoni teises otsas on meeleheitel. Hooaeg algas juba paari nädala pärast ja kokk, kes oli juba tööle hakkamas, oli äkki peikaga Marokosse lennanud. Aus vastus oleks muidugi olnud märksa keerulisem:
Minu elukaaslanna on otsustanud, et tahab lapsi. Mul on hirm. Miks talle minust ei piisa? Arvasin, et oleme teineteist leidnud ja õnnelikud, kuid ta ütleb, et ma tüütan teda.
    • Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018, lk 12


  • Lapsena olid mu ambitsioonid lihtsad. Ma soovisin endale koera. Tahtsin elada trepiga majas — ühe perekonna kahekordses majas. Mingil põhjusel tahtsin, et meil oleks neljaukseline mahtuniversaal, isa au ja uhkuse — kaheukselise Buicki asemel. Mul oli kombeks inimestele rääkida, et kui suureks kasvan, saab minust lastearst. Miks? Sest mulle meeldis väikeste laste seltskond ning õppisin kiiresti selgeks, et täiskasvanutele meeldis mu vastus. Oh, arstiks! Väga hea valik! Tol ajal olid mu juuksed veel patsides, mulle meeldis oma vanemat venda kamandada ning kuidagi õnnestus mul alati, vaatamata kõigele, koolis viieline õpilane olla. Olin ambitsioonikas laps, teadmata isegi täpselt, kuhu sihin. Praegu tundub see kõige tobedama asjana, mida üks täiskasvanu võiks lapselt küsida — kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad? Nagu kasvamine lõpeks. Justkui ühel hetkel sinust saaks miski ja see olekski kõik. (lk 9, raamatu algus)
  • Väiksele lapsele võib tunduda, et klaveril on tuhat klahvi. Vaatad neid mustvalgeid klahviridu, mis ulatavad kaugemale kui su enda käed. Peagi õppisin, et keskmine C ongi keskpunkt. See oli piir vasaku ja parema käe liikumiste vahel, kõrgete ja madalate nootide vahel. Kui suudad pöidla keskmisele C-le paigutada, siis läheb kõik ülejäänu justkui iseenesest paika. (lk 22)
  • Meie koduümbrus oli segu keskklassi kuuluvatest erinevate rasside esindajatest. Lapsed leidsid sõbrad mitte vastavalt nahavärvile, vaid sellele, kes parasjagu õues mänguvalmis oli. Minu sõprade hulka kuulusid tüdruk nimega Rachel, kelle ema oli valge ja tugeva briti aktsendiga; punaste juustega kräsupea nimega Susie; ja Mendozade lapselaps, kui too parasjagu külas oli. Perekonnanimede virrvarris esinesid Kansopant, Abuasef, Yacker, Robinson — tol ajal olime veel liiga noored mõistmaks, et käes oli kiirete muutuste aeg. 1950. aastal, viisteist aastat enne mu vanemate South Shore'i kolimist, oli naabruskond 96 protsenti valgetest koosnenud. Selleks ajaks, kui 1981. aastal ülikooli läksin, oli see umbes 96 protsenti mustanahaline. (lk 33)
  • Nüüd, täiskasvanuna, mõistan, et lapsed saavad väga varajases eas aru, kui neid ei väärtustata, kui täiskasvanud nende õpetamisele keskenduda ei viitsi. See pole laste süü. Nad ei ole "pahad lapsed", nad üritavad lihtsalt kehvades oludes toime tulla. (lk 34)
  • Iga katsumus on muidugi suhteline. Ma teadsin, et minu lapsed kasvavad üles, omades suuremaid eeliseid ja rikkust, mida enamik perekondi ei suuda ettegi kujutada. Meie tüdrukutel oli ilus kodu, toit laual, ümberringi kiindunud täiskasvanud ja mis puutus hariduse omandamisse, siis said neile osaks vaid julgustus ja rahalised võimalused. Panustasin kõik, mis mul oli, Maliasse ja Sashasse ja nende arengusse, ent esileedina olin teadlik ka suuremast kohustusest. Ma tundsin, et olen rohkem võlgu lastele üldiselt, eriti tüdrukutele. Osaliselt oli see tingitud sellest, kuidas inimesed kippusid reageerima minu eluloole — üllatusega, et mustanahaline linnatüdruk oli käinud läbi eliitülikoolid, olnud juhtivatel ametikohtadel ning jõudnud välja Valgesse Majja. Ma mõistsin, et minu teekond oli ebatavaline, kuid ei olnud ühtegi head põhjust, miks see peaks nii jääma. Minu elus oli ette tulnud nii palju kordi, mil olin leidnud end olevat ainuke mustanahaline naine — või lausa üldse ainuke naine, punkt —, kes istub nõupidamiste laua taga, osaleb juhatuse koosolekul või suhtleb seltskondlikult ühel või teisel vippide kogunemisel. Kui ma olin mõnede nende asjade puhul esimene, siis tahtsin hoolitseda selle eest, et ma ei ole lõpuks ainuke — et minu järel tulevad teised. Nagu minu ema, kes on igasuguste liialduste vaenlane, ütleb jätkuvalt iga kord, kui keegi hakkab ülevoolavalt rääkima minust ja Craigist ja meie erinevaist saavutustest: "Ei ole nad nii erilised midagi. South Side on selliseid lapsi täis." Meil oli lihtsalt tarvis aidata neil neisse ruumidesse pääseda. (lk 363–364)
  • Me jätkasime koos Barackiga Valge Maja avamist inimestele, eriti lastele, lootuses panna selle suursugusust tundma, segades formaalsuse ja traditsiooni sisse mõningast elavust. Iga kord, kui võõramaised aukandjad riigivisiidile tulid, kutsusime kohalikke koolilapsi osa saama ametliku tervitustseremoonia pidulikkusest ja maitsma toitu, mida pakutakse riiklikul õhtusöögil. Kui muusikud olid tulemas õhtusele esinemisele, palusime neil varakult kohale ilmuda, et lüüa kaasa noorte töötoas. Me tahtsime rõhutada kunstiga kokkupuutumise olulisust lastele, näidates neile, et kunst ei ole luksus, vaid kuulub nende üldise hariduskogemuse juurde. Ma nautisin seda, kui nägin keskkooliõpilasi seltsimas moodsate artistidega nagu John Legend, Justin Timberlake ja Alison Krauss, samuti legendidega nagu Smokey Robinson ja Patti LaBelle. Mulle tuletas see meelde, kuidas ma ise olin üles kasvanud — džäss Southside'i majas, klaverikontserdid ja opereti õpitoad, mida mu vanatädi Robbie lavastas, minu perekonna käigud kesklinna muuseumidesse. Ma teadsin, mismoodi kunst ja kultuur lapse arengule kaasa aitavad. Ja see tekitas minus koduse tunde. Barack ja mina kiigutasime end igal kontserdil esireas muusikarütmis kaasa. Isegi minu ema, kes üldiselt hoidus avalikkuse ette ilmumisest, tuli iga kord, kui muusika mängis, alla riigikorrusele. (lk 366)
  • Pärast meie varaseid läbirääkimisi salateenistusega tegid Sasha ja Malia nüüd erinevaid asju, näiteks käisid sõprade bar mitzvah’del, pesid koolile heategevuseks raha kogudes autosid ja isegi hängisid kaubanduskeskuses, agendid alati ja minu ema sageli neil kannul käimas, kuid nüüd olid nad vähemalt sama toimekad kui nende eakaaslased. Sasha agendid, nende seas Beth Celestini ja Lawrence Tucker — keda kõik kutsusid LT-ks — olid muutunud Sidwellis armastatud püsiasukateks. Lapsed anusid, et LT vahetunni ajal nende kiigele hoogu lükkaks. Kui klassis tähistati kellegi sünnipäeva, andsid perekonnad sageli kooli kaasa mõne muffini ka agentide jaoks.
Me kõik saime aja jooksul oma agentidega lähedaseks. Toona juhtis minu turvameeskonda Preston Fairlamb ja hiljem võttis tema koha üle Allen Taylor, kes oli olnud minuga kampaania ajal. Avalikes kohtades viibides olid nad vaiksed ja üliärksad, ent iga kord, kui olime lava taga või lendasime lennukis, lasid nad end lõdvemaks, rääkisid lugusid ja viskasid nalja. "Kivinäoga pehmod," kutsusin neid narritades. Kõigi nende koosveedetud tundide ja paljude ühes reisitud miilide jooksul saime tõelisteks sõpradeks. Ma kurvastasin nende kaotuste üle ja hõiskasin, kui nende lapsed jõudsid oluliste teetähisteni. Olin alati teadlik nende kohustuse tõsidusest, sellest, mida nad olid valmis minu kaitsmiseks ohverdama, ega võtnud seda kunagi iseenesestmõistetavana. (lk 367–368)
  • Ühel hetkel hüüatas üks sotsiaaltöötaja vahele, öeldes rühmale: "26 kraadi ja päikesepaiste!" Kõik ringis istujad noogutasid nukralt. Ma ei saanud päris hästi aru, miks. "Rääkige pr Obamale," ütles ta, "mis mõtted läbivad teie pead, kui ärkate hommikul ja kuulete ilmateatest: 26 kraadi ja päikesepaiste?"
Tema ilmselgelt teadis vastust, kuid tahtis, et ka mina seda kuuleksin.Selline päev, olid kõik Harperi õpilased ühel nõul, ei ole hea. Kui oli ilus ilm, muutusid jõugud aktiivsemaks ja tulistamine hullemaks.
Need lapsed olid kohanenud pahupidi loogikaga, mida dikteeris nende keskkond — nad püsisid ilusa ilma korral toas ja muutsid iga päev oma koolitee marsruuti, vastavalt sellele, kuidas olid muutunud jõukude territooriumid ja lojaalsus. Nad rääkisid mulle, et mõnikord oli kõige turvalisem viis minna koju, kui kõndida keset tänavat, samal ajal kui kummaltki poolt kihutasid mööda autod. Selline teguviis võimaldas neil paremini märgata iga eskaleeruvat lahingut või võimalikku tulistajat. Ja see andis neile ärajooksmiseks rohkem aega.
Ameerika ei ole lihtne paik. Selle vastuolud panid pea ringi käima. Leidsin end Manhattani katusekorterites korraldatud demokraatide rahakogumise üritustelt, kus rüüpasin veini koos rikaste naistega, kes väitsid, et tunnevad kirglikku huvi hariduse ja lastega seotud teemade vastu, ning nõjatusid seejärel vandeseltslaslikult lähemale ja ütlesid, et nende Wall Streeti mees ei hääletaks iial inimese poolt, kes julgeb isegi mõelda tema maksude tõstmise peale.
Ja nüüd ma olin Harperis, kuulates lapsi rääkimas sellest, mismoodi ellu jääda. Ma imetlesin nende vintskust ja soovisin meeleheitlikult, et neil ei oleks seda nii palju vaja.
Üks neist vaatas mulle seejärel siira pilguga otsa. "See on tore, et te olete siin ja puha," ütles ta õlgu kehitades, "aga mida te tegelikult selle kõigega peale hakkate?" (lk 395–396)
  • Ma ei väida iial, et esileedi sõnad või kallistused üksi võiksid kellegi elu ümber pöörata või et oleks olemas lihtsat teed õpilastele, kes püüavad läbida kõike seda, millega need Harperi kooli lapsed pidid toime tulema. Ükski lugu ei ole nii lihtne. Ja loomulikult me kõik, kes me tol päeval raamatukogus istusime, teadsime seda. Kuid ma olin seal selleks, et võidelda vana ja neetud looga mustanahalisest linnalapsest Ameerikas, mis ennustab põrumist ja seejärel kiirendab selle saabumist. Kui mul on võimalik osutada nende õpilaste tugevusele ja anda neile pisut aimu võimalusest edasi liikuda, siis ma teen seda alati. See oli väikene muutus, mida sain teha. (lk 397)
  • Malia oli kaheksane, kui Barack istus Chicagos tema voodiservale ja küsis, kas tema arvates sobib, kui ta kandideerib presidendiks. Praegu ma mõtlen, kui vähe ta toona teadis, kui vähe keegi meist saigi teada. Üks asi on olla Valges Majas laps. Hoopis teine asi oli püüda sealt väljuda täiskasvanuna. Kuidas oleks Malia võinud arvata, et ühel päeval järgnevad talle koolilõpuballile relvastatud mehed? Või et inimesed teevad pilte sellest, kuidas ta salaja sigaretti tõmbab ja müüvad need kõmuveebilehtedele?
Meie lapsed sirgusid suureks ainulaadsena näival ajal. Apple asus iPhone'i müüma 2007. aasta juunis, umbes neli kuud pärast seda, kui Barack teatas presidendiks kandideerimisest. Vähem kui kolme kuuga müüdi neid miljon. Enne Baracki teise ametiaja lõppu oli neid müüdud miljard. Tema oli esimene president uuel ajastul, mis tõi kaasa kõigi privaatsust puudutavate normide katkemise ja lammutamise — seifid, andmete häkkimise, snapchatid ja kardashianid. Meie tütred elasid selles sügavamalt sees kui meie, osalt seetõttu, et teismeliste elu valitseb sotsiaalmeedia, ja osalt seetõttu, et nende tavapärased toimetamised seadsid neid avalikkusega lähemasse kokkupuutesse kui meie omad. Kui Malia ja Sasha käisid pärast kooli või nädalavahetustel koos sõpradega mööda Washingtoni ringi, märkasid nad võõraid inimesi mobiiltelefone nende poole suunamas või võitlesid täiskasvanud meeste ja naistega, kes palusid — lausa nõudsid —, et nad saaksid selfit teha. "Te ju teate, et ma olen laps, kas pole nii?" küsis Malia vahel kellelegi ära öeldes. (lk 400)
  • Minu lugu ei ole minu jaoks kuhugi kohale jõudmine või kindla eesmärgi saavutamine. Ma näen selles hoopis edasiliikumist, arenemise vahendit, vahetpidamatult parema mina poole sirutumist. Rännak ei lõpe. Minust sai ema, kuid ma pean endiselt oma lastelt palju õppima ja neile andma. (lk 429)
  • Lapsed ärkavad igal hommikul uskudes asjade headusse, kõige selle maagiasse, mis on võimalik. Nad ei ole küünilised, nad on südamest usklikud. Meil on nende ees kohustus jääda tugevaks ja teha tööd selle nimel, et luua õiglasem ja inimlikum maailm. Me peame jääma nende pärast nii sitkeks kui ka lootusrikkaks ja tunnistama, et tuleb veel edasi kasvada. (lk 430)


  • Ma ei ole enam viisteist. Olen kaheksateist ja varsti saan üheksateist, juba sel suvel. Ma ei ole enam laps, olen suur inimene ja tean, et olen seda juba ammu. Võib-olla olen kogu oma elatud elu olnud täiskasvanud inimene, ise seda teadmata? Sõda ei lasknud mul laps olla, ei lasknud kellelgi. Aga ma tahtsin laps olla ja tahan veelgi … (lk 20)


  • Mul on nagu väikelapse mõtlemine, et kui näen midagi põnevat, siis jätan eelmise tegevuse pooleli. See on mäng. Brikolaaži vastand on ka insenerimõtlemine, kus on selge kalkulatsioon ja plaan. Brikolaaž on juhuslik ja kõrvalekalduv ning võib-olla ei viigi kuhugi. Ringiliikumine.
  • Laste jaoks on käegakatsutavatest esemetest millegi tegemine loomulik ja tavaline, kõik on võrdsed mängumaterjalid. Eks ka seda maailma püütakse ette disainida, aga vaba mänguvõimalust ja kulgemist pakuvad just juhuslikud esemed. [---] Vanemate roll on mitte halvustada, eemale lükata. Lapse maailmas on võimalik kõike muuta millekski muuks.
  • Minu kunstitegemise kõige olulisemad impulsid on varajased lapsepõlvekogemused, kus väikese inimese ettekujutus maailmast avardub iga hetkega ning kõik tema meeled on kõigele erakordselt vastuvõtlikud. Varajaste kordumatute kogemuste eripära jääb inimest saatma terveks tema eluks. Mälupildid võivad olla üllatavalt detailsed, mõned läbi lapsesilma nähtud lausa mikroskoopilised.


Luule

[muuda]

On lapsel pruut ja plaanid kindlad,
et oma kodu rajada.
On hoiukarp ja kummikindad.
Laps mõistab asju ajada.

  • Joel Sang, "Lapse laul" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele", Vagabund, 1991


Liivakastis liivatera,
viljavakas viljatera,
lõngakorvis lõngakera,
meie toas on silmatera.

Vadistades siin ta liigub,
vanaisa põlvel kiigub,
vannis oma varbaid loeb,
õhtul ema kaissu poeb.

  • Erika Esop, "Silmatera", "Kümme keerusaia", 1982, lk 4

Allikata tsitaadid

[muuda]
  • Me muretseme selle üle, kelleks saab laps homme. Me unustame, et ta on keegi ka täna.
  • Lapsed on üks kolmandik rahvastikust ja kogu tulevik.
    • Laste tervisekaitseorganisatsiooni reklaamiplakat
  • Kas tead, mida tähendab olla laps?... See tähendab uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; olla nii väike, et päkapikud ulatavad kõrva sisse sosistama, võluda kõrvitsaist tõldu, hiirtest hobuseid, alatusest õilsust, mitte millestki kõike, sest elab ju iga lapse hinges tema haldjast ristiema.


Vanasõnad

[muuda]
  • Et mõista oma vanemate armastust, tuleb sul oma lapsed üles kasvatada.
  • Kasvata ja toida lapsi heldelt, aga nuhtle rangelt.
  • Tellistest ja mördist tehakse maja, aga naer ja lapsed teevad sellest kodu.
  • Kui laps ei nuta, ei tea ema tema soove.
  • Annab Jumal lapsi, annab ka lastele leiba (osa).
  • Armas laps, kibe vits.
  • Aus laps ahju peal, halb nutab värava taga.
  • Ega kõik lapsed saa Emajõe kaldale.
  • Ega lapsed kännust kasva ega puust pudene.
  • Ei saa puust poega ega laastust last.
  • Enneaegsed lapsed ei jää elama.
  • Haige (vigane) laps emale kõige armsam.
  • Harva vaeslaps saab punaseks ja siiski seda ei sallita.
  • Hea laps hända vaja, – muidu läheb metsa hundiks.
  • Hea laps kasvab vitsata.
  • Hea laps, kes hästi tantsib, parem veel, kes paigal seisab.
  • Head last nähakse ukse taha, paha ei põlve ettegi.
  • Heal lapsel mõnda (mitu) nime (palju nimesid).
  • Kelle laps, selle nimi.
  • Kes vaeslast lööb, selle käed lähevad lämpi.
  • Kes vaeslast varrule kutsub ehk puujalga pulma.
  • Kui laps kaevu langenud, tehakse rakked ümber.
  • Kui last karistad, siis ära pärast kahetse.
  • Kui on lapsi leivasööjaid, siis ka lapsi laastutoojaid.
  • Kuulsam laps kodus (kolde ees), ausam ahju peal.
  • Laps ikka enam kui laast.
  • Laps, kes kasvab üles hirmuta, sureb auta.
  • Laps narmus, siga karvus.
  • Laps noorem, jalg kärmem.
  • Lapse kümnes on kerge maksta.
  • Lapsed ja narrid usuvad, et 20 rublale ja 20 aastale otsa ei saa.
  • Lapsel valutab sõrm, emal süda.
  • Lapsele lauldakse, mõrsja mõistku.
  • Lapsest kasvab hiljem jälle lapse vanem.
  • Liha ei kõlba soolata ega laps vitsata.
  • Mees nägusam, kui piip suus, naine nägusam, kui laps süles.
  • Mees saab naise, aga lapsed ei saa ema.
  • Mida armsam laps, seda valusam vits.
  • Nutused vihma lapsed, ei nuta kuiva lapsed.
  • Oma laps on lapsukene, võõras laps laastukene.
  • Palju lapsi, laiad silmad.
  • Parem elav väeti laps kui surnud kuningas.
  • Pisikesed lapsed, pisikesed mured, suured lapsed, suured mured.
  • Pisut lapsi, palju leiba.
  • Rikkal raha, vaesel lapsed.
  • Tehtud leib süüakse, kasunud laps leitakse.
  • Tuul kosutab kanapoja, vihaleht lapse noore.
  • Tühi toob tüli majasse, nälg ajab lapsed vargile.
  • Uni maitseb lapsel magusam kui vanal.
  • Vaene tihti virka lasta, rikas laiska lasta.
  • Virk ema, laisad lapsed.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Laps&oldid=128691"