Rooste
Roostetamine on keemiline reaktsioon, mille käigus muidu viisakas raud laiali pudeneb. Selle saadus (raudoksiid) on tuntud kui rooste.
Piibel
[muuda]Pane siis pott tühjalt süte peale,
et see kuumeneks ja vask hakkaks hõõguma,
et selle mustus sulaks,
rooste kaoks!
12 Vaeva on nähtud,
aga selle küljest ei ole läinud
see rohke rooste -
see ei kadunud tuleski!
- Hesekieli raamat 24:11-12
- Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad!
- 20 Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!
- 21 Sest kus su aare on, seal on ka su süda.
- Matteuse evangeelium 6:19-21
Proosa
[muuda]- Klaverihäälestaja saabub rongiga Viinist ja hingeldab end mägepidi üles, kus paar hullu on klaveri soetanud. Ja seda 1000 meetri kõrgusel üle merepinna! Häälestaja ennustuse kohaselt peab see klaver kõige rohkem vastu veel vaid aasta-kaks. Hiljemalt selleks ajaks on rooste, puumädaniku ja hallitusseene rõõmus kolmainus klaveril hinge seest söönud.
- Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005, lk 28
Luule
[muuda]Eestis sajab
hääletult roosteudude märga.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
Saatustest troostitum sündida
laulikuks Eestis.
- Gustav Suits, "Laul Eestist", teisest luulekogust "Tuulemaa", 1913, rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 93-94
Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.
- Heiti Talvik, "Surmatants" kogus "Kohtupäev" (1937)
INIMENE POLE RAUAST
vaid on lihast luust ja verest
need aga rohked kes on rauast
need on minule vastumeelt
/---/
Ennem mingu veri valgeks
veri valgeks kondid kangeks
ennem põen mistahes tõbe
kui mina rauana roostetan
Tehku nemad mis nad teevad
tahtku nemad mis tahavad
rooste tuleb rõõmsameelne
nende poltisid purema
/---/
- Paul-Eerik Rummo, "Inimene pole rauast", Kersti Merilaanele 1963, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 263
ma roostetasin siis kui suvi jõudis
ja vikat kõlksus nüriks vastu kive
mees järvel tõmbas lõõtsa nagu jõudis
ja ma ei suuda öelda tema nime
- Juhan Viiding, "Veskipoiss" kogust "Detsember" (1971), lk 69
veel on suvi vananaiste suvi
lehtede ja rohu maailm ruskab
istun trepil ja see värv ei toogi
hinge täna roostetusetuska
- Viiu Härm, "*kibuvitsa roosa õitekuhi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 35
Film
[muuda][Alfredo Berlinghieri:] Kus mu isa püss on?
[Olmo Dalco:] Ma peitsin selle ära.
[Alfredo Berlinghieri:] Ole ettevaatlik. Kui sa seda ei kasuta, läheb see rooste.
- 1900, Bernardo Bertolucci film (1976)
Vanasõnad
[muuda]- Rooste sööb rauda, kurvastus südameid.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
