Järv
Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning mis enamasti asub merepinnast kõrgemal.
- Kui vaadata Eesti kaarti umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade tulle vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi nägu. See on üks tömbi koonuga loom, kelle nina on Virumaal, avatud suu kohal haigutab Peipsi järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. Võrtsjärv on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda Emajõge sülge Tartu Ülikooli semiootika kateedrisse ja piki Õhne jõge Arumetsa soosaarele, kus Nikolai Baturin parajasti naelutab oma kartulipõllu serval logisevat aiaväravat.
- Valdur Mikita, "Metsik lingvistika". Välgi metsad 2013, lk 55
Sääl järve pinnal tõusev päike loitis;
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme õhu hoos, -
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.
Üks magus soov säält tuli tasa rinda:
oh, et nii kuldne seisaks armu tee
kui vesi oma hiilg'vas sinisaalis!
Sääl - tormid puutund järsku järve pinda
ja kiskund laintel lõhki vaikse vee:
oh süda, - nõnda arm end sulle maalis!
- Juhan Liiv, "Mai hommik" (1885)
Järv leegib eha paistel
ja hiilgab ta kui kuld –
ja järve taga metsas
on näha õitsituld.
- Anna Haava, "Järv leegib eha paistel"
Tema on ju meie - väike külmetav järv.
Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.
Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.
Muud midagi.
Ja üksainus praksatus.
Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?
