Mine sisu juurde

Lina

Allikas: Vikitsitaadid
Mykhaylo Berkos, "Lina õitseb" (1893)
Hubert von Herkomer, "Talunaised lina ropsimas" (1885)

See artikkel räägib põllutaimest. Muude linade kohta vaata artikleid Voodilina, Laudlina, Surilina, Pruudilina jts.

Proosa[muuda]

  • "Ma kingin kirikule kroonlühtri, kui ma pääsen," hüiab Rein.
Oh Jumal, Jumal!
Jaak ei vasta midagi, aga ta lubab oma südames iial enam enese naist peksta, kui Jumal teda veel päästab, iial lina leisikasse vett raputada, et kaupmeest petta, iial naabri heinamaal ööse hobust sööta, iial kirikus jutluse ajal tukkuda, iial magaski teradesse haganaid panna - ei midagi, ei millalgi midagi niisugust enam.

... "Aa, kurat, maa!" hõikab Rein, põlvini vee sees, kuhu ta jää tüki päält kukkunud - "Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!" ...

"Lühter on lühter," mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel veikese küünlajala.


  • Siis oli minu isal niisugune õnnetus, et karu tõmbas tal talvel pool nahka seljast maha, mille järel isa oli haigena voodis kuni suure suveni. Mina, väike poiss, õiendasin siis hobusega nurmel, kuid hobune oli peru ja ei kuulanud mu sõna. Nii ei tulnud minu kündmisest suurt välja midagi, kuigi isa pikutas oma haige ihuga nurme kõrval soojal kasukal ja andis õpetust. Isa nägi, kuidas hobune ei kuulanud mu sõna, ja ütles tihti, et kui tema kord tõuseb üles, siis tema sellele hobusele alles sõnakuulmise sel­geks õpetab.
Aga kui isa terveks sai, oligi jaanipäev käes. Teistel põllud ammu külitud, meil aga suur hulk põldudest kündmata. Isa aga võttis asja kätte, kündis põllud üles, äestas ära ja külvas seemne pääle, sest egas haiguse pärast maksa ometi tervet suve metsa visata. Nii ütles tema.
Aga imelikul kombel juhtus, et isa haigeks jäämine oli just õnneks. Tulid palavad ilmad ning linakirbud sõid teiste meeste linaorased. Mis jäid üle, need lokkasid kesksuveni ilusti, kuid siis tuli rahesadu ja tegi kõik põllud maatasa. Hiljem ilmad paranesid ja meie hilise külviga põllud tõusid ümbruskonnas kõige paremaks. Ja pääasi, lina kasvas justkui müür. Nii mõnigi mees, nähes meie häid linapõlde, kratsis kukalt ja mõtles, et miks see karu ometi temal ei tõmmanud talvel pool nahka maha. /---/
Aga mõni nädal enne lumelagunemist sõitis meie õuele Riia juut Svirbuls ja küsis linu. Kui isa talle näitas meie ilu­said valgeid linu, mis olid pikad ja valged nagu udupilved, siis juudi nägu lõi särama ja ta pakkus kohe õige hääd hinda. Hind oli tõesti ilus ja seepärast isa just lõi viis sõrme habe­messe ja hakkas mõtlema. Isa oli kaval mees, ta teadis, et kui juut juba kodus pakub nii kõva hinda, siis Riia linnas hinnad peaksid olema küll väga ilusad. Seepärast siis isa ei müünud oma linu juudile, vaid säälsamas otsustas linad siiski viia Riiga, maksku mis maksab, ja olgu lätlasi tee ääres niipalju kui tahes. Sest linahindadega on lugu nii, et kui on hinda, siis peab müüma. Teisel aastal võib-olla on nad äkki nii odavad, et ei tasu koormasse tõstmistki.


  • Linad! Nende poolest oleme ammu kuulsad olnud, sest sakslane Johann Georg Kohl kes on avaldanud mitmelt poolt maailmast reisiraamatuid, kirjutab üle saja aasta tagasi, olles jõudnud Eesti-Läti piirimaile, järgmist: "Kogu see ümbruskond toodab ainult ühtainsat suurepärast produkti, millega ta aga ka kogu särke ning sukki kandvas maailmas kuulus on. See on lina ja linaseemned. Agronoomidele on see veel päris mõistatus, mis on õieti Liivimaa lina erilise headuse põhjuseks, kas maapind, milles see kasvab, või vesi, milles teda leotatakse, või temale osaks langev menetlus, või on koguni kunagi paradiisist üks eriliselt hea, tugev ja täiuslik seemnetera Liivimaale saadetud, mille järeltulijad siin edasi lokkasid. Ühesõnaga - niipalju on kindel, et kogu Euroopas ükski kangur ega põllumees ei kahtle Liivimaa lina vastuvaidlematus erilises headuses. Peaaegu kogu Saksamaal kasutatakse võimalikult Liivimaa lina või siis vähemalt selle seemet. Kogu Liivimaa lina on esimene Euroopas. Parim parima hulgas aga on see, mis kasvab Marienburgi ümbruskonnas," (niisiis ka meie Mõniste kandi lina) "ta on küünrapikkune, peen nagu juus, kõige tervemat karva ja läigib nagu siid. Olevat päris lõbu Marienburgi turul kõrgeid linakoormaid näha, vaataja usub selle juures nägevat puha läikiva siidi lademeid enda ees".
    • Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 167


  • [Karen Blixen:] "[K]usagil Portugalis asus mäe otsas karmeliitide nunnaklooster, kus kasvatati kõige peenemat lina, mida kunagi on nähtud. Kui õitseaeg oli käes, sinetas terve mägi, nagu oleks ta otse taevasse tõusnud ja sellega üheks saanud. Nunnad olid oma lina tõttu kuulsad ja valmistasid sellest nii oivalist riiet, et neile sai osaks au kududa kuninglikke pruudilinu. Aga vähe sellest — kui kuninglikud pulmad olid peetud, toodi linad kloostrisse tagasi ja vereplekilised linad riputati ühes galeriis üles," lõpetas Karen võidukalt. [---]
"Vaadake, mustriliste linade tagasisaamine kuulus kloostri privileegide hulka. Igast sellisest pruudilinast riputati keskmine tükk raamituna galerii seinale, nimesilt all. Kuninglikust soost naised käisid kloostris palverännakul, seisid sügavas mõttes nende maalide ees ja lugesid sealt ühe loo teise järel. Aga ühe pildi ette kogunes kõige rohkem vaatajaid. Seal seisis publik kõige kauem. Lõuendil oli niisama kallihinnaline raam nagu kõikidel teistel. Aga lõuend ise oli täiesti valge."
"Tühi lehekülg," sosistas Charlotte. "Ma mõistan."
"Jah, mu daamid, see oli kõige lühem versioon "Tühjast leheküljest"."
"Sellele pole ju enam midagi lisada," ütles Emily naeruturtsatusega.
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 18