Lina

Mykhaylo Berkos, "Lina õitseb" (1893)

Hubert von Herkomer, "Talunaised lina ropsimas" (1885)

See artikkel räägib põllutaimest. Muude linade kohta vaata artikleid Voodilina, Laudlina, Surilina, Pruudilina jts.

Proosa

• "Ma kingin kirikule kroonlühtri, kui ma pääsen," hüiab Rein.

Oh Jumal, Jumal!

Jaak ei vasta midagi, aga ta lubab oma südames iial enam enese naist peksta, kui Jumal teda veel päästab, iial lina leisikasse vett raputada, et kaupmeest petta, iial naabri heinamaal ööse hobust sööta, iial kirikus jutluse ajal tukkuda, iial magaski teradesse haganaid panna - ei midagi, ei millalgi midagi niisugust enam.

... "Aa, kurat, maa!" hõikab Rein, põlvini vee sees, kuhu ta jää tüki päält kukkunud - "Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!" ...

"Lühter on lühter," mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel veikese küünlajala.

• Juhan Liiv, "Peipsi pääl"

• Siis oli minu isal niisugune õnnetus, et karu tõmbas tal talvel pool nahka seljast maha, mille järel isa oli haigena voodis kuni suure suveni. Mina, väike poiss, õiendasin siis hobusega nurmel, kuid hobune oli peru ja ei kuulanud mu sõna. Nii ei tulnud minu kündmisest suurt välja midagi, kuigi isa pikutas oma haige ihuga nurme kõrval soojal kasukal ja andis õpetust. Isa nägi, kuidas hobune ei kuulanud mu sõna, ja ütles tihti, et kui tema kord tõuseb üles, siis tema sellele hobusele alles sõnakuulmise sel­geks õpetab.

Aga kui isa terveks sai, oligi jaanipäev käes. Teistel põllud ammu külitud, meil aga suur hulk põldudest kündmata. Isa aga võttis asja kätte, kündis põllud üles, äestas ära ja külvas seemne pääle, sest egas haiguse pärast maksa ometi tervet suve metsa visata. Nii ütles tema.

Aga imelikul kombel juhtus, et isa haigeks jäämine oli just õnneks. Tulid palavad ilmad ning linakirbud sõid teiste meeste linaorased. Mis jäid üle, need lokkasid kesksuveni ilusti, kuid siis tuli rahesadu ja tegi kõik põllud maatasa. Hiljem ilmad paranesid ja meie hilise külviga põllud tõusid ümbruskonnas kõige paremaks. Ja pääasi, lina kasvas justkui müür. Nii mõnigi mees, nähes meie häid linapõlde, kratsis kukalt ja mõtles, et miks see karu ometi temal ei tõmmanud talvel pool nahka maha. /---/

Aga mõni nädal enne lumelagunemist sõitis meie õuele Riia juut Svirbuls ja küsis linu. Kui isa talle näitas meie ilu­said valgeid linu, mis olid pikad ja valged nagu udupilved, siis juudi nägu lõi särama ja ta pakkus kohe õige hääd hinda. Hind oli tõesti ilus ja seepärast isa just lõi viis sõrme habe­messe ja hakkas mõtlema. Isa oli kaval mees, ta teadis, et kui juut juba kodus pakub nii kõva hinda, siis Riia linnas hinnad peaksid olema küll väga ilusad. Seepärast siis isa ei müünud oma linu juudile, vaid säälsamas otsustas linad siiski viia Riiga, maksku mis maksab, ja olgu lätlasi tee ääres niipalju kui tahes. Sest linahindadega on lugu nii, et kui on hinda, siis peab müüma. Teisel aastal võib-olla on nad äkki nii odavad, et ei tasu koormasse tõstmistki.

• Juhan Jaik, "Tuuts-Juhani esimest sorti kivi"

• [Karen Blixen:] "[K]usagil Portugalis asus mäe otsas karmeliitide nunnaklooster, kus kasvatati kõige peenemat lina, mida kunagi on nähtud. Kui õitseaeg oli käes, sinetas terve mägi, nagu oleks ta otse taevasse tõusnud ja sellega üheks saanud. Nunnad olid oma lina tõttu kuulsad ja valmistasid sellest nii oivalist riiet, et neile sai osaks au kududa kuninglikke pruudilinu. Aga vähe sellest — kui kuninglikud pulmad olid peetud, toodi linad kloostrisse tagasi ja vereplekilised linad riputati ühes galeriis üles," lõpetas Karen võidukalt. [---]

"Vaadake, mustriliste linade tagasisaamine kuulus kloostri privileegide hulka. Igast sellisest pruudilinast riputati keskmine tükk raamituna galerii seinale, nimesilt all. Kuninglikust soost naised käisid kloostris palverännakul, seisid sügavas mõttes nende maalide ees ja lugesid sealt ühe loo teise järel. Aga ühe pildi ette kogunes kõige rohkem vaatajaid. Seal seisis publik kõige kauem. Lõuendil oli niisama kallihinnaline raam nagu kõikidel teistel. Aga lõuend ise oli täiesti valge."

"Tühi lehekülg," sosistas Charlotte. "Ma mõistan."

"Jah, mu daamid, see oli kõige lühem versioon "Tühjast leheküljest"."

"Sellele pole ju enam midagi lisada," ütles Emily naeruturtsatusega. (lk 18)

• Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998