Jutlus

Anna Ancher, "Vabaõhujutlus" (1903)

Buddha jutlustamas

Püha Franciscus lindudele jutlustamas. Annie Eisenmengeri klaasmosaiik Schönbrunni loomaaias

Proosa

• Jutlustage aga alati kenasti kannatlikkust, ja ongi teil orjapõlv käes! Sest kannatlikkuse juurest tõestuseni, et te peate kõik ära kannatama, on kelmusel lihtne üle minna. (lk 22)
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14

• Mul hakkas selle ähmase kirja lugemisel tukastus peale tulema, pilk rändas käsikirjalt trükitud tekstile. Nägin punast, ornamendiga kaunistatud pealkirja "Seitsekümmend korda seitse ja esimene seitsmekümne esimesest. Püha jutlus, mille on pidanud kõrgeauline Jabes Branderham Gimmerden Sough' kirikus". Ja kui ma poolunes vaevasin oma pead sellega, mida Jabes Branderham oma teemast võiks arvata, vajusin ma tagasi asemele ja jäin magama. Mis see muud võis olla kui halb tee ja halb tuju, mis pani mind mööda saatma niisugust koledat ööd! Tollest ajast peale, kui ma üldse kannatusi mäletan, ei tea ma ühtki teist selletaolist. [---]

Siis sähvatas mul peast läbi uus mõte. Ma polnudki teel koju — me rändasime kuulama kuulsa Jabes Branderhami jutlust "Seitsekümmend korda seitse" ja kas Joseph või jutlustaja või mina olime eksinud "Esimese seitsmekümne esimesest" vastu ning ühte meist pidi avalikult häbistatama ning kirikust välja heidetama. [---]

Siiski oli Jabesil mu unenäos suur ning kuulekas kogudus ja ta pidas — jumal hoidku! — missuguse jutluse: see oli jagatud neljasaja üheksakümnesse ossa, kusjuures igaüks neist oli niisama pikk kui tavaline jutlus ning igaüks käsitles eri pattu! Ei tea, kust ta need võttis. Ta tõlgendas selle sõna tähendust omal viisil ning tema arvates pidi ligimene alatasa mitmel viisil patustama. Need olid kõige kummalisema iseloomuga, imelikud üleastumised, millest mul varem aimugi ei olnud. Oh kuidas see mind väsitas! Kuidas ma piinlesin ning haigutasin ja tukkusin ja jälle ärkasin! Kuidas ma ennast näpistasin ja torkisin, silmi hõõrusin ja püsti tõusin ja jälle istusin ning Josephit müksasin, et ta mulle ütleks, kas jutlustaja kunagi lõpetab. Minu saatuseks oli kõik ära kuulata. Lõpuks jõudis ta "Esimese seitsmekümne esimesest" juurde. Sel otsustaval momendil käis mul järsku üks mõte peast läbi. Miski pani mind tõusma ning andma üles Jabes Branderhami kui selle patu sooritaja, mida ükski kristlane ei tohi andestada:

"Sir," hüüdsin ma, "Istudes siin kogu aeg nende nelja seina vahel, olen ma välja kannatanud ja andnud teile andeks jutluse nelisada üheksakümmend osa. Seitsekümmend korda seitse korda olen ma võtnud oma kübara ja kavatsenud lahkuda. Seitsekümmend korda seitse korda olete te mind tobedalt istuma sundinud. Neljasaja üheksakümne esimene on liig. Võtke ta kinni, kaaskannatajad! Tirige ta alla ja tehke ta pihuks ja põrmuks, nii et see paik, kus teda tuntakse, temast enam midagi ei teaks!"

"Sina oledki see mees!" hüüdis Jabes pärast pühalikku pausi üle kantsliääre kummardudes. "Seitsekümmend korda seitse korda moonutas su palet haigutus, seitsekümmend korda seitse korda küsisin ma nõu oma hingelt, ja ennäe — see on inimlik nõrkus, ka seda võib andeks anda! Esimene seitsmekümne esimesest on tulnud. Vennad, viige tema peal täide kirjutatud kohtuotsus. Olgu niisugune au kõikidel issanda pühakutel!"

Nende lõppsõnade saatel tormas terve kogudus palverändurikeppe üles tõstes minu peale. Mina, kellel polnud mingit relva enesekaitseks, hakkasin Josephiga, oma lähima ning kõige tapahimulisema kallaletungijaga tema kepi pärast maadlema. Selles rüseluses ristusid mitmed malakad, ning löögid, mis olid määratud minule, sadasid teistele pähe. Varsti kõmas kogu kirik hoopidest ja vastuhoopidest. Igaühe käsi tõusis oma naabri vastu ja Branderham, kes ei tahtnud jääda tegevusetuks, ilmutas oma agarust kõva koputusterahega vastu kantslilaudu, mis kõlas nii läbilõikavalt, et see lõpuks minu kirjeldamatuks kergenduseks mind äratas. (lk 24-26)

• Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974

• Peeti parajasti jutlust, mistõttu kirik oli rahvast täis. Porthos kasutas juhust, et naisi silmitseda: tänu Mousquetoni hoolitsusele ei võinud sisemist häda välimusest sugugi märgata. Ta kübar oli küll natuke kulunud, sulg veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need pisiasjad ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos. (lk 297)
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)

• D'Artagnan tegi endale oma käega moodsa soengu, mis oli väga sarnane mõnele bareljeefile François I või Charles IX aegsel medaljonil.

"Me näeme hirmsad välja," leidis Athos.

"Minu arvates lõhname me nii puritaanlikult, et ajab lausa judinad peale."

"Minu pea külmetab!" hüüdis Porthos.

"Minul on kiusatus hakata jutlust pidama," lisas d'Artagnan. (lk 634)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• Lauri. /---/ Ei nüüd midagi muud sedapuhku, ainult et lammas on lahke loom, ei ta puse ega poksi, aga vaat kui härg рääseb valla, ta puseb puud ja kaabib maad ning purskab tulipalavat raba vastu karjase nägu ning naba. Ja siis on jällegi aamen karmauhti! igaüks mingu oma sängi, mina lähen vangikongi. — See oli jutlus.
  • Aleksis Kivi, "Seitse venda", tlk Friedebert Tuglas, 1955, lk 180-181

• Kord ütles Püha Assisi Franciscus noorele mungale: "Vend, mingem ja jutlustagem linnas." Ja nii nad lahkusid kloostrist ja, kõneldes üllatest asjadest, läksid nad läbi kogu linna ning tulid tagasi kloostrisse. Noor munk küsis imestunult: "Isa, aga millal me jutlustama hakkame?" Ja Püha Franciscus vastas: "Vend, kas sa ei märganud, et me jutlustasime kogu aeg? Me kõndisime väärikalt, me arutasime kõige üllamaid asju, möödujad vaatasid meid ning said tunda rahu ja lohutust. Tõesti, jutlus ei koosne üksipäini sõnadest, vaid kogu ülalpidamisest."
  • Jelena Roerich, kiri 10. detsembrist 1936 ("Letters of Helena Roerich Volume II")

• Leppisime Ingmariga kokku, et tema matustele tulen ma pikas mustas kleidis. Ja kuna tema oli abielus kellegi teisega, siis istun ma kirikus kõige taha, kui kõik teised on kohal, minestan jutluse ajal ja mind kantakse laulu ajal välja. (lk 78)
  • Liv Ullmann, "Muutumine", tõlkinud Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu 16-18/1986

• Täiesti ootamatult kukkus ta [matemaatikaõpetaja] ühel päeval (vist keset aritmeetikatundi) rääkima elust ja usust. "Kõik teie," ütles ta, "iga viimane kui üks teist — elate kunagi läbi ajajärgu, mil tunnete meeleheidet. Kui te kunagi meeleheidet ei tunne, siis te ei tea, mis tähendab olla kristlane, te pole saanud kristlaseks ega elanud kristlikku elu. Et olla kristlane, peate olema valmis võtma vastu samasugust elu, mida Kristus elas; peate rõõmu tundma nii, nagu tema tundis rõõmu; olema niisama õnnelikud, nagu tema oli Kaana pulmas, saama tunda rahu ja õnne, mida toob allumine Jumalale ja Jumala tahtele. Aga te peate ka tunda saama, nagu temagi, mis tähendab olla üksinda Keetsemane aias, tundma, et kõik sõbrad on teid hüljanud, et need, keda te armastate ja usaldate, on teist ära pööranud, ja et ka Jumal ise on teid maha jätnud. Siis hoidke kinni usust, et see ei ole veel lõpp. Kui te armastate, siis saate kannatust tunda, ja kui te ei armasta, siis ei tunne te kristliku elu tähendust."

Seejärel pöördus ta oma tavalise tarmukusega uuesti liitintressi ülesannete juurde, kuid on imelik, et need vähesed laused on mulle meelde sööbinud rohkem kui ükski jutlus, mida ma eales olen kuulnud. (lk 164)

• Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996

• [Rose:] Ja ühel päeval, kui ta mu kirikusse viis, siis oli seal jutlus sellest, et kergem on kaamelil läbi Nõelasilma minna kui rikkal taevariiki pääseda, ja see oli täiesti absurdne jutlus, kõik sellest, et Kristus ei olnud seda tegelikult nii mõtelnud, ja et Nõelasilm ei olnud tegelik nõelasilm, vaid heebreakeelne nimi, millega mõeldi väravat Jeruusalemma müüris, ja kaamelid said sellest muidugi läbi, või väikesed igal juhul, kuigi see pisut pigistas — tegelikult oli see kasuistika, aga minu meelest nagu tee Damaskusesse, mu peale paistis kohutav taevalik valgus ja ma teadsin, missugune on elu — üks lõputu tõeväänamine ja põiklemine ja pitsitamine ja enese väljavabandamine ning püüd lasta endale vägisi armulikkust osaks saada, midagi tee peal kaotamata. (lk 67)
  • Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987

Luule

Peab Jumal jutlust — tuntud mees —
ta jutt ei ole pikk.
Ei oota igavik mind Ees —
mu Ümber — Igavik!

• Emily Dickinson, "*** Käib mõni Pühal Kirikus...". Tõlkinud Doris Kareva, kogust "Kiri Maailmale" (1988)

Ei vaimulikku taha
Ma kaasaks omale:
Tal raske jutlustada,
Kui talvel köhime.

• Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39