Matus

Matus ehk matused on surnu ärasaatmise tseremoonia, mis on eri kultuurides ja komberuumides suuresti varieeruv.

Proosa

Kuidas vallasurnuid maetakse?

Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga köster, kes vallasurnud hauda paneb — hauakaevajad ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.

Mis vallasurnust räägitakse?

Kes räägib? Kuule nüüd. Mis temast rääkida on? Kellele teda tarvis oli? Kellele teda vaja jäi? Siiski — kui lapsed õhtul magama ei jää, kui nad sööma ei tule, kui nad sõnakuulmatud on, öeldakse: "Oota sa, oota! Kui sa vait ei jää, tuleb Kukulinna vanaema ja viib su ära kirikaeda!"

Seda vallasurnust räägitakse.

Juhan Liiv, "Vari", Tallinn: Eesti Raamat, 1966

Välistes vormides suutis kirik veel ennem oma mõju maksma panna, sisuliselt aga pidas rahvas aastasadade viisi protestantlikul maal oma ilmavaatest kinni, mis ühtlasi pagana ja katoliku ebausu segu oli. Iseäranis maksab see üleüldine märkus just eestlaste matusekommete kohta. Rahvas katsus kas lausa kiriklikust matusest eemale hoida või andis välistes vormides järele, kristlikus raamis aga oma paganust alal hoides.
- Helmi Neggo, "Eestlaste matusekombed". Eesti Kultura IV. Korraldanud W. Reiman. Jurjevis 1915. "Postimehe" kirjastus, lk 123–163; tsiteeritud väljaandest: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Tartu: Ilmamaa 2013, lk 43

Kõige muuga võiks Kiir jumala ja pühakirja abil leppida, aga mitte iialgi selle teadmisega, et Teele on Tootsi eluseltsiline.

Kui Tootsi asemel oleks Arno Tali, noh, siis poleks sinna midagi parata, see oleks ikkagi enamvähem loomulik. Aga Toots! Toots! Teele läheb siis Ülesoole elama, magab selle purlakuga ühes kambris, või koguni... Neile tekivad lapsed ja muud niisugused asjad ja... Ei, ennemini lase Teele parem surra, siis läheks temagi, Kiir, matusele ja leinaks oma kaotatud õnne. (I osa, XV ptk)

Oskar Luts, "Suvi", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 122-123

Suurem liiklus oli ka kella 12–14 vahel kirikute ümbruses, kus toimusid ristsed, laulatused ja matused. Eramatuseid võis pidada igal ajal soovi kohaselt, kuid see oli kallis. Peale pühapäevade oli veel kaks kindlat päeva nädalas, teisipäev ja reede kella 12–13, kehvema rahva matuste ajaks. Altari ees asus viis-kuus puusärki ja õpetaja pidas ühise matusekõne. Ei kantud neid surnuid orelihelide saatel kirikusse ega mängitud orelit ka nende väljaviimisel. Orelimängu eest võeti erilist maksu ja kehvemad inimesed pidasid seda kalliks. Kirstu ees läks köster kolme-nelja laulupoisiga, kes laulsid valju häälega. Kui üks kirst oli välja kantud, läksid köster ja poisid tagasi, asusid teise kirstu ette ja laulsid teise salmi. See kestis seni, kuni viimane kirst oli välja kantud. Poisikesed said muidugi laulmise eest mõne kopika. (lk 73)
Oli mehi, kes hakkasid "pritsumeesteks" seepärast, et neid kord maetakse orkestrihelide saatel. Sellised matused, mis olid linnas suursündmuseks ja mitu päeva ette teada, toimusid enamasti pühapäeviti, sest siis olid ju kõik vabad. Juba hommikust peale olid teeäärsed kõnniteed rahvast täis, kes ootasid matuserongi möödumist. Orkester mängis uhkesti, mehed sammusid sirgelt, säravad vaskkiivrid peas, nad teadsid ju, et nad on päevakangelased, ja üldpilt oli tõepoolest ilus.
- Elfriede Lender, "Minu lastele", sari: Eesti mälu, 28, Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2010, lk 77

Inimesel on vist veres nautida matuseid ja matusetavasid. Ja tõepoolest, kus oleks praegu arheoloogia, kui inimloomuses poleks seda joont?
- Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Tallinn: Sinisukk, 1996, lk 95

Ema meelerahu häiris ka veel see, et õnnetuseks juhtus "Šveitsi pansionaat" seisma otse kohalikule kalmistule viiva tänava ääres. Kui me oma väikesel tänava kohal rippuval rõdul istusime, vooris meie alt läbi üks matuserong teise järel. Korfu elanikud paistsid uskuvat, et matusetalitus on kogu selle kurva sündmuse parim osa, ning iga järgmine matuserong näis eelmisest uhkemini välja ehitud olevat. Tumelilla ja musta krepiga kaunistatud vankreid vedasid hobused, kes olid nii hoolega tekkidesse mähitud ja tuttidega kaunistatud, et võis ainult imestada, kuidas nad sealjuures üldse veel liikuda said. Surnukeha ees sõitsid viis või kuus vankrit sügavas ning lohutamatus leinas matuselistega. Surnukeha ise asus kaarikutaolisel alusel suures toredas kirstus, mis tuletas meelde rohkem päratut sünnipäevakooki kui sarka. Mõned kirstud olid valged, lillade, mustpunaste ja sügavsiniste ilustustega, teised olid sametmusta värvi, kaunistatud rikkaliku väänleva kuld- ja hõbefiligraaniga ning kilgendavate vaskkäepidemetega. Midagi nii värvikat ja pilkupüüdvat polnud ma kunagi varem näinud. Just nii, saadetuna leinarüüs hobustest, lilleuputusest ja küllaldasel määral murest murtud sugulastest, võis tuligi minu arvates surra. Ja ma vahtisin rõduvõrel kõõludes süvenenult ning võlutult all voorivaid matuseid. (1. ptk, "Ootamatused")
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri, Tallinn: AS RKE, 1994, lk 21

"Kui oled surnud, siis oled surnud," kostis Tuu-tiki lahkelt. "See orav saab pikapeale mullaks. Ja veel natuke hiljem kasvavad temast uued puud, mille otsas hüppavad uued oravad. Kas see ongi nii kurb?"

"Võib-olla ei olegi," sõnas Muumitroll ja nuuskas nina. "Aga ta tuleb igal juhul homme maha matta ja see peab olema väga korralik matus koos saba ja kõige muuga." [---]

"Nüüd on sul niisugune nägu peas, nagu oleksid sa eksikombel valesse kohta sattunud," ütles väike My.

Muumitroll ei heitnud talle pilkugi.

"Kas te tulete matusele või ei?" küsis ta väärikalt.

"Selge, et tuleme," vastas Tuu-tiki. "Omamoodi oli ta ju päris hea orav."

"Iseäranis saba," lisas väike My.

Nad panid orava vana supelmütsi sisse ning läksid välja käreda külma kätte.

Lumi krudises käppade all ja hingeõhk tõusis suu juurest valge auruna. Nina läks nii kangeks, et seda ei saanud isegi kirtsutada.

"Küll võtab kõvasti," ütles väike My rõõmsalt ning lippas mööda külmunud kallast edasi.

"Kas sa ei saaks käia aeglasemalt," palus Muumitroll. "See on ju siiski matus."

Ta oli sunnitud hingama õige pisikeste hingetõmmetega, et jäine õhk temast jagu ei saaks.

"Ma ei teadnudki, et sul on kulmud olemas," ütles väike My huvitatult. "Nüüd on nad valgeks läinud ja sa näed välja kohmetum kui muidu."

"See on härmatis," lausus Tuu-tiki tõsiselt. "Ja nüüd ole vait, sest sina ega mina ei tea midagi matustest."

Muumitroll muutus rõõmsamaks. Ta kandis orava maja juurde ning pani lumest hobuse ette maha. [---]

Kui Muumitroll jälle välja tuli, oli tal leinalint saba ümber. Ta kinnitas väikese musta roseti Tuu-tiki mütsi külge.

Ent väike My keeldus järsult ennast kaunistamast.

"Kui ma kurb olen, siis ei pea ma seda ometi mingi rosetiga välja näitama," ütles ta.

"Kui sa kurb oled, siis küll," tähendas Muumitroll. "Aga sa pole seda."

"Ei," ütles väike My. "Ma olen ainult kas rõõmus või vihane. On sellest oravale abi, kui ma kurvastan? Aga kui ma jäänaise peale vihastan, siis võib juhtuda, et ma teda kunagi jalast hammustan. Siis ta vahest vaatab teinekord ette ja ei kõpitse väikesi oravaid kõrva tagant paljalt sellepärast, et nad on nii armsad ja karvased."

"Selles jutus on midagi," tähendas Tuu-tiki. "Aga Muumitrollil on ka õigus, olgu mis on. Ja mis nüüd tuleb?"

"Nüüd ma kaevan maa sisse augu," sõnas Muumitroll. "Siin on parajasti hea koht, siin kasvasid harilikult karikakrad."

"Aga mu armas väike sõber," lausu Tuu-tiki murelikult, "maa on ju külmunud ja kõva kui kivi. Selle sisse sa ei mata rohutirtsugi." (3. ptk, "Suur pakane")

Tove Jansson, "Trollitalv", rmt: "Muumitroll", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 32–35

Alley Oop astus talle mööda vahekäiku vastu, heitis käsivarred tema ümber, embas teda, haaras tal siis õlgadest ning lükkas ta eemale, et talle näkku vaadata.

"Sa oled ikka tõesti vana Pete?" küsis ta. "Sa ei vea meid ninapidi?"

"Ma olen Pete," ütles Maxwell. "Kes ma siis sinu arvates olen?"

"Hüva, sellisel juhul tahan ma teada," nõudis Oop, "kes oli see, kelle me kolme nädala eest neljapäeval maha matsime. Me mõlemad vaimuga käisime matustel. Ja sa võlgned meile kakskümmend kulli nende lillede eest, mis me saatsime. Täpselt nii palju nad meile maksma läksid." (lk 197)

Clifford D. Simak, "Härjapõlvlaste kaitseala", tlk Krista Kaer, rmt: "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala", sari: Põnevik, Tallinn: Eesti Raamat, 1989

Pärastlõunal kandsid nad Tonda kuusepuust kirstus veskist välja, välja Koselbruchi tühermaale. Haud oli juba valmis, haua seinad kattunud härmatisega, väljakaevatud haud lume all.

Nad matsid surnu rutates ja ilma tseremooniata, ilma pastori ja ristita, ilma küünalde ja nutulauluta. Mitte hetkekski kauem kui hädavajalik ei jäänud poisid haua juurde.

Krabat jäi üksinda maha.

Ta tahtis Tondale lugeda meieisapalve, aga see oli tal meelest läinud: ta alustas õige mitu korda, aga ei jõudnud lõpuni, ei vendi keeles, ja saksa keeles hoopiski mitte. (ptk "Ilma pastori ja ristita")

Otfried Preussler, "Krabat", tlk Linda Ariva, Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 53

Läbi linnakära kostsid ikka selgemini lähenev trummipõrin ja veidi valetavate pasunate hääled.

Esimesena ilmus pargi raudvõre tagant nähtavale sammu sõitev ratsamilitsionäär, tema järel tulid kolm militsionääri jalgsi. Seejärel sõitis aeglaselt veoauto orkestriga. Siis liikus aeglaselt mööda uus lahtine surnuauto, sellel üleni pärgadesse uppunud kirst ja neli inimest autokasti nurkades — kolm meest ja üks naine.

Margarita vaatas mööduvat matuserongi, kuulatas, kuidas kauguses hääbub nukker türgi trumm, mis tagus ikka ühtemoodi: "Põmps, põmps, põmps," ja mõtles: "Kummalised matused … ja kui rahutuks teeb see "põmps"! Oh, annaksin vist küll hinge kuradile, kui ainult saaksin teada, kas ta on elus või ei ole … Huvitav, keda seal maetakse?"

"Mihhail Aleksandrovitš Berliozi," kuulis ta siinsamas meesterahvale kuuluvat ninahäält, "MASSOLIT-i esimeest." [---]

"Jah," jätkas tundmatu kodanik, "neil on isesugune meeleolu. Saadavad kadunut ja mõtlevad ainult sellele, kuhu ta pea kadus."

"Mis pea?" küsis Margarita oma ootamatult ilmunud naabrit vaadates. [---]

"Lugu on selles," seletas punapea, "et täna hommikul varastati Gribojedovi maja saalis sellel surnul kirstust pea ära."

"Kuidas see võimalik on?" libises Margarital tahtmatult üle huulte ja talle meenus sosistamine trollibussis.

"Kurat seda teab," vastas punapea familiaarselt. "Ja pealegi on täiesti arusaamatu, kellele ja milleks teda vaja oli, seda pead!" (19. ptk, "Margarita", lk 213-214)

[Afranius:] "[---] Levius Matteus oli peidus koopas Kolgata mäe põhjanõlval ja ootas pimeduse saabumist. Ješua Ha-Notsri alasti surnukeha oli tema juures. Kui tõrvikutega valve koopasse tuli, haaras Leviust meeleheide ja raev. Ta karjus, et pole teinud midagi kurja, et seadus annab igale inimesele, kes seda tahab, õiguse hukatud kurjategijat matta. Levius Matteus ütles, et ta ei taha lahkuda sellest surnukehast. Ta oli endast väljas, karjus mõttetusi, palus, ähvardas ja needis …"

"Ta tuli kinni võtta?" päris Pilatus süngelt.

"Ei, prokuraator, ei," vastas Afranius rahustavalt, "seda meeletut õnnestus vaigistada seletusega, et surnukeha maetakse. Levius rahunes, kui öeldu mõte temani jõudis, ent ütles, et ta ei lähe kuhugi ja tahab matmise juures olla. Ta ütles, et ei lähe ära isegi siis, kui temalt tahetakse elu võtta, ja pakkus koguni selleks otstarbeks leivanuga, mis tal kaasas oli."

"Ta kihutati minema?" küsis Pilatus surutud häälel.

"Ei, prokuraator, ei. Minu abiline lubas tal matmise juures olla."

"Kes teie abilistest tegeles selle asjaga?" küsis Pilatus.

"Tolmai," vastas Afranius ja küsis ärevalt: "Võib-olla tegi ta vea?"

"Jätkake," ütles Pilatus, "viga ei tehtud. Ma olen ülepea mõnevõrra jahmunud, Afranius, nähtavasti on mul tegemist mehega, kes iialgi ei tee vigu. Ja see mees olete teie."

"Levius Matteus võeti vankri peale, kus olid hukatute laibad, ja umbes kaks tundi hiljem jõuti inimtühja kaljusesse nõkku põhja pool Jeršalaimi. Seal töötasid mehed üksteist välja vahetades umbes tund aega ja kaevasid sügava augu, kuhu kõik kolm hukatut maetigi."

"Alasti?"

"Ei, prokuraator, meeskonnal olid selleks otstarbeks kaasas kitoonid. Maetavatele pandi sõrme sõrmused. Ješuale ühe keeruga, Dismasele kahe ja Hestasele kolme keeruga. Auk on kinni aetud ja kivid peale veeretatud. Kohamärgid on Tolmaile teada." (26. ptk, "Matmine", lk 296-297)

Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik, Jüri Ojamaa, Tallinn: Eesti Raamat, 1968

Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja alpikanni-potidki kena rõngana ümber kirstu ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui kirikhärra nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas talaaris, valged lõkmed lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei agronoom ega ükski naaber. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole piiblisõnas suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
Ja nõndaviisi jõudsid sa Tollimäe väravasse, kust taaditudid kandsid parajasti välja ühe omasuguse kirstu. Nähes, kuidas kandjate jalad risti käisid, lõid sa oma noored käed külge ja torkasid tugeva õla kirstunurga alla. Et sind kiire taga ei ajanud, läksid sa surnumatjatega kaasa, aitasid kirstu hauda lasta ja haua kinni visata. Ja et sul pärast sedagi polnud ruttu, istusid sa tühjaks jäänud vankri servale ning sõitsid leinamajja, et koos teiste peielistega võtta teenitud kehakinnitust. Kas sind keegi kutsus või ei, mis tähtsust sellel on — õige mees peab ikka ise oma samme seadma. (lk 50)
Oma esimest poega ei kandnud sa kirstus väravast välja, nagu olid aastate eest kandnud äia, keda sa ei tundnud ega kellest midagi ei teadnud. Sa viisid ta lihtsas saelaudadest kokkulöödud kastis aeda vanade õunapuude alla, aga sinnagi oli sul raske teda kanda. Küürus ja köökus astusid sa kasti kandes, su jalad käisid risti hullemini kui neil taatidel, keda sa omal ajal ruttasid aitama. Sind ei tulnud keegi aitama ega toetama. Pooljuhuslik kuul oli teinud su korraga bandiidi isaks, kellest kõik naabrid eemale tõmbusid. (lk 62-63)
- Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 47–70

Tõeliste traditsiooniliste matuste pidamine on ka prestiižiküsimus. Põhja- ja Kesk-Eesti matustel käinud vanem Võrumaa inimene lausub sageli, et "sääl es olõki medägi, aeti inne niisõma nigu pini auku". (lk 58-59)
- Marju Kõivupuu, "Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus", Akadeemia, nr 1, 1997, lk 35–61

"Haua las kaevavad naabrid. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."

Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal varandust ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. Lehm. Hein. Puud. Vesi. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad?

"Peied tehke... sööklas. Surnuaialt... on lähem. Viinaga... ära ole kitsi."

"Kas mul pidude puhul millestki kahju on olnud?" solvus Vilma. "Ema matustel joodi kolm päeva, isa saatsime ära nagu paruni, ega nüüdki halvemini saa..."

"Õpetajat... ei taha. Las kõneleb Litavnieks... ta tunneb mind."

Ainult endast, ainult endast kõneleb, enda eest kannab isegi surres rohkem hoolt kui minu eest, kes ma pean edasi elama, pahandas Vilma vaikselt. (lk 19-20)

Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu, nr 10/11, 1984, lk 5–23

Minu peas viib kivine tee surnud linnuni.

"Mata mind maha," palub ta ja tema murdunud jäsemete õnarustes liigutavad end etteheited nagu vaglad.

Mul oleks vaja mulda.

Musta ja rasket mulda.

Ja labidat.

Mul on ainult silmad. (lk 33)

Alguses ma kulutasin ohjeldamatult, nagu kõik, aga nüüd pean ettevaatlik olema.

Ostan ainult seda, mis on hädavajalik.

Ja seega ei tule muld, labidas, sipelgad ega tikud kõne allagi.

Muide, kui järele mõelda, siis miks peaksid ühe tundmatu linnu matused mulle üldse korda minema? (lk 33-34)

Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu, nr 8, 2001

Ema matustel lorises kirikuõpetaja tööd täis eluteest, lastest ja lapselastest ega tihanud öelda, et kogu ema elu oli üks põrgu ning lõppes põrgulike piinadega.

Neil matustel oli mu sisemuses ema matmas vähemalt seitse venda, kes tirisid kogu aeg eri suundadesse. Üks neist leinas päris tõeliselt, üks tahtis võimalikult kiiresti pääseda mustast ülikonnast ja kogu majast ning üks irvitas selle üle, kes oli nutma purskamas. Tasane Aapo luges kaastundeavaldusi ja rääkis kirikuõpetaja ning naabritega seda, mida rääkima pidi. Kas oli igaüks vendadest Kivi isiksuse osa või vajusin ma tobedasse psühholoogiasse, mil polnud mõistmisega midagi ühist?

Leena Lehtolainen, "Uskusid juba — on meelest läinud", tlk Anne Kütt, Tallinn: EKSA, 2006, lk 106

Matused. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on põikpäine. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega hüvasti jätta ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. Kirste matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi.
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", Luige: Verb, 2005, lk 25

Suri ema eluaegne sõbranna. Ema tuli matuselt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult diivanile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: "Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!"

Ta väsinud hääles kõlas siiras kadedus.

Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika", 2016, 2. trükk, Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, lk 30

Väike rahvas peab enda säilitamiseks saama vahel kobarasse koguneda, nagu mesilaspere talvel külmaga oma tarus seda teeb, peab saama tajuda seda tunnet, et on kuidagiviisi ühendatud, et ümber on teised omasugused, tundma sidet... Seda tunnet said eestlased matuste ja öölaulupidude kaudu.
- Mari Saat, "Matused ja laulupeod", Tartu: Petrone Print, 2015, lk 77

"Viimati, kui mu sõbranna läks peikast lahku ega soovinud ekskaaslasega enam kohtuda, pakkusin suhte väärikaks lõpuks välja ekspeika matused," alustab ta lugu, mis minulegi, kes palju näinud, liig tundub.

"Matused?" küsin ülimalt imestunud ilmel.

Ja ta jätkab: "Sõber laenas preestri riided, teised külalised, kes kutsutud, olid musta riietunud nagu matustel ikka kombeks." Suhet leinav sõbranna oli varunud Keni-nuku, mille seltskond tseremoonia lõpuks mulda sängitas.

"Kas sõbranna nuttis ka?" küsin vastust ootamata.

"Jah, lesk nuttis ja paar külalist veel," vastab Lena.

Lena sõnul läks alates peielauast olemine kergemaks ja edasi pidutseti üheskoos. Lena sõnul sai sõbranna ekspeikast kiirelt üle ja võimalik, et Ken on tema Londonis asuva kodu tagaaia mullas tänaseni.

Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", Tallinn: Rahva Raamat, 2020, lk 51-52

Luule

Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
/---/
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.

Heiti Talvik, "Don Ramon", kogust "Palavik" (1934)

Mu sõna on mürsk
vabadustahte kahurist,
aja ükskõiksusse lastu.

Riivates magava maailma katust
see prahvatab
põikpäisuse vastu
ja plahvatab
keset väikeste rahvaste matust.

Harri Asi, "*Mu sõna on mürsk...", rmt: "Sõdalane värsivibuga", Göteborg: Orto, 1950, lk 5

Võlts inimese edasielamine
nimes, võlts kestmine loomingus,
võlts manamine ilmalikel matustel,
silmalummus töö, mis jääb, ja lapsed, kes
tõmbavad joont edasi, vilets ja võlts
on kõik peegelpildi loodetud pääsemine
valguse loojudes. Kunagi
jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas,
tõelus aga vajutab näo vastu akent.

Jaan Kaplinski, "Ei ole lohutust", kogus "Tolmust ja värvidest"

Välislingid