Elfriede Lender

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tahvel Elfriede Lenderi sünnikohas

Elfriede Amanda Lender (sünninimi Elfriede Meikov, teised nimekujud: Elfriide Lender, Elfriide Amanda Lender; (19. mai 1882 Tallinn – 10. aprill 1974 Stockholm) oli eesti haridustegelane ja õpetaja. Ta oli Eestimaa kubermangu esimese eestikeelse tütarlastekooli, Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi rajaja. Rootsis paguluses pani Elfriede Lender kirja oma mälestusteraamatu "Minu lastele" (1967).


"Minu lastele"[muuda]

Elfriede Lender, "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010.

  • Siin Rootsis ma ei saa olla õige vanaema: elame lahus, ja nendel vähestel silmapilkudel, kus koos viibime, ei jõua rääkida lastele nende pärismaast ja kodust, selleks peab olema aega, vastav ümbrus ja vastav meeleolu. Mul on kahju oma väikestest, kellel pole midagi oma, isegi mitte lapsepõlvemälestusi, sest et need on saadud ja saadakse võõral maal, võõralt rahvalt ja võõras keeles. (lk 6)
  • Üks rahasaamise võimalus, millest ema kõneles, jättis mulle sügava mulje ja vaevas mind kaua. Nimelt koguti oma kust. Õues seisis tünn, seda pidid kasutama kõik. Ka nendel tädiga olnud oma tünn ja tädi andnud kõva käsu, et tilkagi ei tohi kaduma minna, sest vabrik maksis tünnitäie eest 3 kopikat. Ema sõnade järgi kasutanud vabrik vedelikku kalevi puhastamiseks (õieti küll värvimiseks, sest sünteetiline indigo oli veel leiutamisel). (lk 8-9)
  • Katsikul käimise komme oli vist levinud maalt linna "väikebürgerite" sekka, kelle kihti ka minu vanemad kuulusid. Vahe oli ainult selles, et linnakombe kohaselt oli peenem katsikule tulla mitte riisipudru ja pannkookidega, vaid kollase safranikringli või koogiga (sõna tort oli meie ringkonnas tundmatu, kuulsin seda alles paarkümmend aastat hiljem). Katsikule, see tähendab vastsündinud lapse ema külastama tulid tema lähemad sõbrannad, kuid ainult abielunaised, tüdrukud ja mehed katsikul ei käinud. (lk 12)
  • Toompeal elasid ainult krahvid, parunid ja nende kojamehed, keda aga ei nimetatud selle nimega, vaid hüüti "Hausaufseher" (majaülevaatajad). Nad püüdsid igati oma välimuses, käitumises ja liigutustes sakste "väärikust ja hoiakut" järele aimata. Meie kojamadam pr. Steinberg (neid tituleeriti alati proua ja härra, mina hakkasin hüüdma teda "tante Tembi" ja selleks ta meile siis ka jäi) nägi välja täpselt nagu Ungru krahvinna. Mõlemad kandsid musta tanu (Spitzenhaube) ja musta kleiti, nii et esimese pilguga ei saanud ütelda, kes on kes. Pealegi tuletas pr. Steinberg oma meeldiva välimusega ja väärika sirge hoiakuga enam meelde daami kui kojamadamit. Ainult tänaval tundsid ära kojamadameid, sest nad ei kandnud kunagi kübarat nagu "saksad", vaid musta peenest lõngast heegeldatud rätikut (mis meenutas haapsalu rätikut), mõnikord ka siidrätti. (lk 13)
  • Meie laste paradiis aga oli lossiaed, koht, kus praegu asub vene katedraal. Mulle tundub veel praegugi, et nii ilusaid puid ja lilli, nagu "meie" lossiaias, pole ma kusagil näinud. Kui tagasi mõtelda, siis võisid need olla ainult "sirinad" (sirelid), akaatsiad ja kibuvitsad, meie "roosid". Olin üksteist aastat vana, kui aed hävitati. Käisin juba vene gümnaasiumis ja meie laulukoor, kuhu ka mina kuulusin, pidi laulma katedraali nurgakivi panekul. Kui nägin suurt musta auku, mis asus minu lapsepõlveparadiisi kohal, läks süda kurvaks ja hakkasin nutma. (lk 14)
  • Tuba oli küll kaunis avar, kuid õige külm, puid läks palju. Vett toas ei olnud, seda toodi alt. Kuid kõige primitiivsem oli käimla. See oli tavaline putka, mis ehitatud vastu kaljut (klinti), nii et rippus täielikult üle serva. Ema võrdles seda tabavalt pääsukesepesaga: august võis vaadata otse alla 15-20 meetri sügavusse. Mõnikord kangutas tuul isegi tekli (sõna kaas oli tundmatu) ära; võib ette kujutada, mis tundis inimene, kes oli sunnitud seal istuma. Kord kaebas ema selle ehitise üle, et "kõht külmetamisest haige, tuul oli nii kange alt üles puhumas, et lõi kleidi nagu õhupalli tuult täis ja viskas mu uksest välja." See võis ju veidi ilustatud olla, kuid minusse see mõjus. Tuli kange himu vaadata, kuidas sealt "õhupall" välja lendab. Võtsin kord ette asja lähemalt järele uurida, läksin ehitise juurde ja püüdsin avada uksehaaki. Tante Tembi juhtus nägema, tõi mu ära, viis ema juurde ja kaebas asja ära. Ema ehmatas, hüüdis: "Oh Jumal, viimati oli veel tekkel pealt ära!" Ja siis tegi ema väga õieti. Viis mind just sinna, kuhu kippusin: "tekkel" oligi ära ja "auk naeratas vastu", ema võttis minust kõvasti ümbert kinni ja käskis alla vaadata. Muidugi ehmusin ja hakkasin karjuma. Sellest peale käisin hoonest kaugelt mööda, vaatasin vahel hirmuga, kuidas tuul ust raputas. (lk 17)
  • Kaheaastasena kadunud mul söögiisu ja ma joonud ainult piima. Vanemad muutunud rahutuks ja viinud mu arsti juurde, kes kuuldes, et laps nii palju piima saab, leidnud, et "lapse soolikad rasvas", soovitanud anda dessertlusikatäis portveini päevas. Ma istunud siis pingil, ühes käes veiniklaas ja teises "juudi matska" või "niknäk" (küpsis) ja viitnud rahulikult sellega aega, ema aga saanud segamata töötada. (lk 18)
  • Meri perekonnaga ühenduses meenub ka üks ese, mis tol ajal päris tarviliku esemena kuulus nii-ütelda korterisisustuse hulka, nimelt süljekauss. See oli väike ilus vasknõu, mis täideti puhta liivaga ja poleeriti tihti, nii et hiilgas juba kaugelt toanurgast sisseastujale vastu. Mõnes perekonnas oli neid mitu tükki, kehvemail ka puust neljanurgelised madalad kastid pika kepitaolise pidemega, ka neis oli nii valge ja peenike liiv, et kohe meelitas väikesi lapsi enda poole. Nii juhtuski kord, et kui härra Meri köhis laua ääres ja sülitas sinna nurka, kus süljekauss seisis, tõstsid suuremad lapsed järsku kisa, et isa sülitas Edgarile pähe. Isa vihastas ja kukkus vanduma, et "kõik kohad lapsi täis, pole kohta, kuhu sülitada". (lk 26)
  • Suuremat ärevust tekitas siiski juurviljamüüja, kes igal pühapäeval kella 8-9 ajal sõitis läbi meie tänava. See hobusemees, ka venelane, laulis vene keeles: "Zeleni, horošei zeleni!" (rohelist, head rohelist). Siis tulid kõik vankri juurde, kõigepealt jooksid muidugi lapsed, järele tulid pereemad ja teenijad. Meie lapsed saatsime teda tükk maad, vahel saime isegi istuda vankri serval. Enamasti osteti 5-10 kopika eest, siis sai supijuuri, kurki ja kapsast. Lillkapsas oli kallis ja see, kes ostis nii kallist kaupa või ka muidu kraami 30-50 kopika eest, tõmbas kõikide tähelepanu endale. (lk 26)
  • Siis käisid mööda hoove kandlemängijad "arfenistid", ka need olid venelased. Üks või kaks mängisid kannelt ja kolmas, enamasti naine, laulis kähiseva häälega vene romansse, millede sõnad just alati lastele polnud määratud. Kuigi ma tol ajal vene keelt ei kõnelnud, jäid mulle ühest laulust meelde mõned laused ühes viisiga: "Ljubila ja, stradala ja, a on podlets sgubil menja" (ma armastasin, ma kannatasin, aga tema kaabakas hukutas minu). Mäletan, et üks majaelanikest, kes vene keelt oskas, pahandas, et lubatakse tänavamoosekante sisse tulla ja lastele sääraseid laule laulda. Meie perenaise vend aga, kes vanadusest juba nõder oli, plaksutas käsi, andis raha ja käskis korrata. (lk 27)
  • Vaekoja taga oli kahehobuse-voorimeeste seisukoht; mõni ühehobuse-mees seisis ka seal. Voorimees mängis suurt osa minu lapsepõlves, kuigi teda harva kasutati, sest pakkidega või turukorviga kojusõitmist võis enesele lubada ainult mõni jõukas daam. Tavaline kodanik võttis sõiduki ainult tähtpäevadel: õpetaja toodi voorimehega last ristima, samuti sõideti laulatusele, leerilaste õnnistamisele või matusele. Sel puhul võeti enamasti kahehobuse-voorimees. Kuna neid oli aga ainult viis või kuus, siis tuli vahel leppida ka ühehobuse-voorimehega. (lk 29)
  • Voorimeestel olid oma seisukohad. Mäletan selliseid Kaarli kiriku vastas, Tõnismäel, Liivalaia ja Balesna (Lembitu) tänava nurgal, Suurel Karja tänaval lasteaia vastas. Kui mõni vajas voorimeest, pidi talle järele minema, telefoni ei olnud ju veel. Enamasti jäi see laste hooleks, kes seda suure rõõmuga tegid. See oli terve protseduur: kui näiteks mõni meie Tatari tänava - Väike Pärnu maantee kandist pidi Balti jaama sõitma, siis oli lähimaks voorimehe saamise kohaks Suur Karja tänav. Kui aga seal voorimehi polnud, oldi sunnitud minema teise seisukohta. Selletõttu algas voorimehe muretsemine juba üks-kaks tundi enne sõitu. Voorimeest kaubeldi seisukohal, sõit tellija koju oli tasuta ja pealekauba võeti ka lapsed või täiskasvanud tellija sõidukile, sellest oligi tingitud see laste suur valmisolek voorimehe otsimiseks. (lk 30)
  • Peale saianaiste putkade oli Saiakangis veel mõned poed, kus müüdi lilli, suuremalt jaolt vahatatud paberist kunstlilli, mida müüdi "bukettidena", "krantsidena" ja ristidena. Vaesemad inimesed ostsid oma matuselilled ja pärjad ikka Saiakangi alt, oli odavam. Kevadeti müüdi seal ka aasalilli, roose, nelke ja n.ö. uhkemaid lilli seal ei müüdud. (lk 32)
  • Vene turul (Viru väljakul) oli ilus valge kabel "vene jumala" kujudega, nende ees põlesid lambikesed. Ma ei suutnud aru saada, miks inimesed ei tohtinud minna kabelisse, vaid pidid palvetama ja risti ette lööma kabeli ees. Selliseid kabeleid oli mitmel pool. Üks, kus asus väga tume jumalaema pilt, oli Pika tänava ja Brookusmäe nurgal "Rohelise turu" nime all tuntud platsi ääres. (Seal olevat omal ajal "rohelist" s.t. juurvilja müüdud.) Balti jaama ees olid koguni kaks kabelit. (lk 33)
  • Ühel ilusal päeval tuli proua Schröppe minu juurde ja ütles kaunis pahase häälega: "Kogu aeg rääkis sinu ema, et paneb sind Töchterschulesse, aga nüüd tahab panna vene gümnaasiumi. Oleksin ma seda teadnud, oleksin sinuga enam vene keelt õppinud. Kõik teised lähevad Töchterschulesse, ma viin nad ise sinna, kuid sinuga läheb ema." Mina ise ei osanud sellest midagi arvata ja olin täitsa ükskõikne. Kodus seletas siis ema mulle, miks mind vene kooli saadetakse. See sündis just isa soovil, sest "vabrikus", s.t. raudteetehastes läheb kõik vene keelele üle, ta kaaslased on ka arvamisel, et meie eestlased ilma vene keeleta ikkagi kuigi kaugele ei jõua. (lk 34)
  • Aga kes meie haritlastest oskas tol ajal hästi oma keelt? Meenub, et Tallinnas ilmuv "Kopikaleht" kord kirjutas, et Kaarli kiriku õpetajal Hurtil olnud uksel kuulutus: "Laupäeval võtan lauale soovijaid paljalt kella 1-2 vastu." (lk 35)
  • Juhatajannaks (vahepealne lüli direktori ja õpilaste vahel) oli neli esimest aastat krahvinna Buxhoevden. Ta oli väga vana ja range. Peitsime endid uste taha, et jälgida ta liikumist koridoris, kus ta tihti kõndis, et õpilased talle vastu tulles reveransse teeksid. Seda ta saavutas tõepoolest, et need olid ilusad ja korralikud ja ma pole kunagi pärastpoole näinud tütarlapsi nii graatsilisi "knikse" tegemas. Ta käis ka tihti tunde pealt kuulamas. Ikka oli tal käsitöö sõrmede vahel ja ma aina imestasin, et ta kanged sõrmed nii ilusat pitsi suutsid heegeldada. Tundide ajal avas ta suu ainult selleks, et ütelda neile, kes küünarnukke laual hoidsid: "Küünarnukid laualt!" (lk 40)
  • Kostivere mõisa kohta kuulsin lapsepõlves tihti, et pole see mõis suurt midagi, põldudel pole ju viga, aga näe, metsa pole, ainult sooheinamaatükid. Parun ostis küll 10-12 versta mõisast eemal tüki metsa, et puid saada, aga vea neid sealt kaugelt. Ja karjamaad pole kah, puhas kivipuru ja see rohukamar, mis kevadel peale tuleb, kõrbeb suvel täiesti tolmuks, ega urge ikka karjamaa pole, vea aga loomadele toitu ette. Mind piinas sõna "urge". Kui küsisin, sain vastuseks: "Näe, seal ta on" või siis: "Urge on urge." Meie "urge" oli õige suur lagendik, ei mäleta seal ühtki puud ega põõsast. Seal oli hulk auke, suuremaid ja väiksemaid, täis paekivipuru. Mõni auk oli õige suur, kevadeti vett täis ja sealt püüti isegi hauge. Suveks aga kuivas kõik ära. (lk 49)
  • Mis veel enam sundis urget armastama, oli jõgi, mis urke servalt mööda voolas. Teisel pool urget, vastu mõisa, oli vesiveski, seal oli pais ja allpool paisu voolas vesi pikkamööda, jõgi oli madal, võisime jalgupidi jões käia, vesi ei ulatunud kunagi üle põlvede. Jõepõhi oli kivine, kuid selge ja puhas, võisime sulistada tundide kaupa vees ja püüda kalu. Kõige enam sai lutse, need elutsesid lamedate kivide all. Juhtus, et saime ka havipoja kätte. Püüdsime tavalise kahvliga, mille kalale lihtsalt selga lõime. (lk 49)
  • Ristiema kohus oli kinkida lapsele ristimiskleit ja hõbedane teelusikas, kuna suurema dessert- või "pudilusika" annetas ristiisa. See "kohustuslik" kink ehk oligi ristiisade muretsemise raskuste põhjuseks. Seesugune lusikas maksis üle kahe rubla, kuna töölise päevapalk oli 80 kopikat - 1 rubla. (lk 66)
  • Pruudil pidi tingimata olema valge kleit ja mida pikema slepiga, seda uhkem. Tuli ette juhtumeid, kus pruudil oli värviline kleit, enamasti helesinine, kuid seda ei loetud kombekohaseks, veel enam - leiti, et pruut ei julge ennast riietada valgesse, mis "puhtuse ja neitsilikkuse" sümbol. Vähegi korralikul kiriklikul laulatusel pidid olema ka pruutneitsid, kõige vähem neli, kaks pruutpaari ees ja kaks taga. Uhkemates pulmades tõusis see arv kuni kaheteistkümneni. Pruutneitsidel pidid olema ühte värvi kleidid, oli lubatud ka roosad või helesinised. Kuid kandvama osa väljaminekuist oli sunnitud tegema peiupoiss. Tema pidi palkama "kaleši", sõitma oma neitsile järele ja muretsema talle lillekimbu, mis võis koosneda ainult valgetest või kreemivärvilistest roosidest, ümbritsetud pitsiäärelise paberimansetiga. (lk 66-67)
  • Ka matustel oli oma kord. Leinaloori suuruse järgi otsustati lähemate sugulaste leina sügavust ja ka sugulust; mõni leinaloor ulatus peaaegu maani. Kuid kaugematel sugulastel ei olnud sünnis riietuda "sügavasse leina", nemad leppisid üsna lühikese looriga, mis tõmmati näo ette, või jälle ainult musta peakattega, millele kinnitati mõni krepist sleif või rosett. Alla kaheteistaastaste laste leinavärv oli valge, tüdrukuile seoti ümber must "šärpe" ja juustesse palmiti vastavalt kas mustad või valged paelad. Kuna selleealised poisid kandsid enamasti madruseülikondi, siis olid ka nendel valged madrusepluusid, kuid musta kraega, tavalise sinise asemel. Leeritamata tütarlapsed leinaloori ei kandnud. (lk 67)
  • Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, tunnen kogu olemusega, milline tõeline rahu valitses tol ajal minu sünnilinnas. Ja kuna Tallinn oli kubermangulinn, siis võis oletada, et teistes väiksemates keskustes ja maal valitses veel suurem rahu.
Koolides tuletati korduvalt meelde, et meie (selle all mõeldi kogu Vene riigi rahvast) oleme õnnelik rahvas, sest meil on rahuarmastaja keiser Aleksander III. Tema, see rahu-vürst, ei taha sõda ega tapmist. Kas see nüüd oli just keisri teene, kuid rahu valitses tõesti linnas, igas perekonnas, kus olid korralikud vanemad, eriti kui pereisad ei tarvitanud kurjasti alkohoolseid jooke. (lk 72)
  • Suurem liiklus oli ka kella 12-14 vahel kirikute ümbruses, kus toimusid ristsed, laulatused ja matused. Eramatuseid võis pidada igal ajal soovi kohaselt, kuid see oli kallis. Peale pühapäevade oli veel kaks kindlat päeva nädalas, teisipäev ja reede kella 12-13, kehvema rahva matuste ajaks. Altari ees asus viis-kuus puusärki ja õpetaja pidas ühise matusekõne. Ei kantud neid surnuid orelihelide saatel kirikusse ega mängitud orelit ka nende väljaviimisel. Orelimängu eest võeti erilist maksu ja kehvemad inimesed pidasid seda kalliks. Kirstu ees läks köster kolme-nelja laulupoisiga, kes laulsid valju häälega. Kui üks kirst oli välja kantud, läksid köster ja poisid tagasi, asusid teise kirstu ette ja laulsid teise salmi. See kestis seni, kuni viimane kirst oli välja kantud. Poisikesed said muidugi laulmise eest mõne kopika. (lk 73)
  • "Nikolaigesangverein" oli Tallinna Niguliste kiriku juurde kuuluv kaunis suur segakoor, kes oma harjutusi pidas Kanuti gildi väikeses saalis. Juhatajaks oli meie tuntud helilooja Konstantin Türnpu. Minu isa tundis nii Hermann kui Konstantin Türnbaumi, nii oli nende algupärane nimi. Konstantin eestistas nime, kuid Hermann jäi endise juurde. Ma mäletan isa kõnelust ajal, kui Konstantin Türnpu kandideeris koorijuhi kohale. Isa sõnade järgi olnud kaunis suur vaidlus koorijuhi-eestlase valimise ümber. Olevat toodud ette ta eestimeelsust ja nimemuutmist. Mäletan, et isa ütles: "Nüüd tahaks ta meeleldi -baum olla, aga enam muuta ei saa." Mõni aeg hiljem teatas isa meile rõõmuga, et Konstantin siiski on valitud. Pärast kooli lõpetamist laulsin ka mina kaks aastat selles kooris ja mulle jäi küll mulje, et Konstantin Türnpu oli enam sakslane kui eestlane. Minu teada olid ka tema parimad tuttavad kas saksa perekondadest või nn. kadakad. Ta kõneles, nii palju kui teda kuulsin või nägin, alati saksa keelt. Seda ta oskas hästi, olgugi et hääldamine polnud kuigi saksapärane. Koorijuhina peeti temast väga lugu, seepärast andestati ka ta mitte just viisakas käitumine. Üks proua ütles kord: "Er kann wirklich grob sein." (lk 74)
  • Tallinna Linna Vabatahtlikkude Tuletõrjujate Selts oli vanim Vene riigis. Freiwilliger Feuerwehri nime all oli selts tuntud mu lapsepõlve- ja noorpõlveaastail. Seltsi liikmeiks olid suuremalt jaolt sakslased ja saksastunud eestlased; ülemused olid kõik sakslased. Alles hiljem, kui "Teataja" hakkas ilmuma ja linnavalitsusesse tulid eesti soost kodanikud, hakkas seltsiliikmete hulka tekkima eestlasi, kes seltsi lõpuks üle võtsid. (lk 76)
  • Oli mehi, kes hakkasid "pritsumeesteks" seepärast, et neid kord maetakse orkestrihelide saatel. Sellised matused, mis olid linnas suursündmuseks ja mitu päeva ette teada, toimusid enamasti pühapäeviti, sest siis olid ju kõik vabad. Juba hommikust peale olid teeäärsed kõnniteed rahvast täis, kes ootasid matuserongi möödumist. Orkester mängis uhkesti, mehed sammusid sirgelt, säravad vaskkiivrid peas, nad teadsid ju, et nad on päevakangelased, ja üldpilt oli tõepoolest ilus. (lk 77)
  • Mäletan, et olin kolmeteist-viieteistaastane, kui üks proua jutustas emale, mida tütarlaste pansioni omanik preili Fölsch talle oli ütelnud: tütarlapse ülesanne on kasvatada ja õpetada, kas emana või kui ta selleks ei saa, siis õpetajana. Kontor ei ole naiste koht. Kujutage enesele ette, et te möödute mõnest aknast ja näete, et puldi taga istub naine, sulepea või pliiats kõrva taga, kas see pole hirmus! Ei, ainult Lehrerin! (lk 90)
  • Olin küll viimase poolaasta õpetanud pühapäevakoolis, kuid töö seal oli "armastusetöö", selle eest tasu ei saanud, seega polnud ka vastutus liiga suur. Pühapäevakooli oli asutanud preester Aleksander Grivtsov, et õpetada kirjatähti nendele, kes seda ei oska, nagu ta ise ütles. Kool asus Kloostri tänavas tolleaegse Nikolai gümnaasiumi (hiljem Gustav Adolfi gümnaasium) taga olevas linnaalgkoolis, mille juhatajaks oli Stimm. Töö kestis kl. 1-5. Õpetati peaasjalikult vene keele lugemist, kuid ka matemaatikat ja usuõpetust, viimast õpetas preester ise. Kuna kool oli tasuta ja eestlane õppimishimuline, siis oli ka õpilasi palju. Õpilased töötasid suure innuga ja kuna nad tegelikult kõik oskasid lugeda, siis ei teinud neile venekeelsete tähtede äraõppimine raskusi. Preester Grivtsov oli selle üle väga imestanud. Ta olnud arvamisel, et siinne lihtrahvas on niisama kirjaoskamatu nagu Venemaal. (lk 103)
  • Nikolai Kann astus sirgelt ja uhkelt üle läve, tõmbas energiliselt palitu seljast, astus saali ja sirutas emale kohe parema käe vastu. Mul sähvas südamest läbi, et mu ema pani rõhku kõikidele väliskommetele. Noor, äsja ülikooli lõpetanud mees sirutab esimesena käe elatanud prouale! Kartsin, et aukartus, mis emal ülikoolihariduse vastu oli, võib sellise ülesastumise puhul kõikuma lüüa just eesti soost meeste suhtes. See oli mulle valus, ma ei tundnud ennast enam selle ümbruse liikmena, kus ma seni olin olnud, mul oli tahe olla eestlane, olgugi et mul polnud selliseid tuttavaid, välja arvatud kolleeg Muikmann, kes oleks mulle võinud võimaldada uut ümbruskonda. Nende väheste eesti haritlaste järgi, kellega olin tutvunud, sain otsustada, et nad sisult olid palju tõsisemad ja rikkamad kui nii mõnigi ainult kasvatuse saanud isik, kuid nende kombed tekitasid sageli arvamise, et eestlane pole haritlane. (lk 114)
  • Jutu sees küsis Kann äkki, et kas ma olen Voldemar Lenderi pruut. Mulle tundus küsimus väga ebadelikaatne ja vaikisin hetkeks, et mitte ebaviisakalt vastata. Siis vastasin, et tunnen Lenderit palju vähem kui teda, niisiis ei saa olla. Seekord oli tal ka nagu piinlik. Õnneks tuli ema köögist ja palus lauda. Ma olin siiski nii solvunud, et jutt ei tahtnud enam sobida. Kann lahkus seekord kaunis vara. Kui ta järgmine kord tuli, olin rahunenud ja siis oli meil jälle juttu ja lõbu laialt. Korraga ta küsis, et kas ma ei tahaks jalutama minna, õues ilus ilm. Ema hakkas valjusti naerma ja ütles: "Juhatajanna ei luba." Siis seletas ta Kannule naerdes, kuidas mina seitsmendas klassis olles keelasin repetiitor Ostrovskit mind saatmast. Mu kooliõde Dragnevitši vanemad korraldasid balli ja ema palus Ostrovskit mind pärast matemaatikatundi sinna saata. Mina aga hüüdnud, et juhatajanna ei luba härradega tänaval käia ja joosnud trepist alla. Ostrovski tormanud järele ja jutustanud järgmisel päeval emale, et ma käskinud teda kümme sammu tagapool käia, jõudnud Dragnevitšite majani, lipsanud uksest sisse ja hüüdnud: "Suur tänu, trepist saan üksinda üles." (lk 115)
  • Saali astudes paelus mu tähelepanu ilus kõrgekasvuline blond neiu, kes tantsis hardumusega. Küsisin Kannult, kes ta on. Kann ei tundnud. Kuid olin oma küsimusega tema uudishimu äratanud - sõbrad narrisid teda alati, et kui ta mõnda nägusat neidu näeb, siis on kohe armunud - ta ei saanud kuidagi enam rahu. Korraga hüüdis: "Küll tema teab!" ning ruttas vastu ühele musta kitsehabemega härrale, kes tantsijate vahelt läbi ukse poole tuli, haaras sellel vestinööbist kinni ja arvatavasti kordas mu küsimust. Mina kuulsin ainult vastust: "See on Marie Under, aga ei see neiu pole sinu jaoks, tal on homme pulmad." Kann tõi mulle siis ka vastuse ja ühtlasi esitles kitsehabemega härrat, kes osutus advokaat Ferdinand Karlsoniks. Pärast teretamist pöördus Karlson Nikolai Kannu poole ja ütles: "Mis sa teiste järele pärid, kui endal neiu kaasas." Oma hämmastuseks kuulsin vastust: "Pole minu, kaitsen sõbra oma." (lk 115-116)
  • Voldemar Lender sai koha "Dvigateli" vabrikusse, sest polnud "oma" inimest. Nimelt koosnes vabriku juhtkond eesotsas direktor Ksiezo-Polskiga poolakaist ning kuna vabanenud kohale parajasti oma kaasmaalast polnud saada, võeti eestlane. Direktor ütles seda Lenderile otse välja, et oleks viimane olnud venelane, poleks ta kunagi kohapakkumist saanud. (lk 121)
  • Voldemar Lender oli vanale sõbrale Kolkale mänginud laulatusel vingerpussi. Ta naeris südamest, et saanud narrida Kolkat, kes alati nii kange olnud seda teistega tegema. Kann oli kreeka-õigeusuline, ning vastavalt talitusele hoitakse laulatuse ajal kroone pruutpaari peade kohal. Lender pidi hoidma krooni Kannu pea kohal, arvanud aga, et "hakkan ma kätt väsitama" ja seadnud krooni sõbrale ilusasti pähe. Küll raputanud viimane pead, küll vaadanud kurjalt talle otsa, näidanud koguni talle selja tagant rusikat, tema aga sosistanud: "Kanna oma koormat, ise soovisid!" (lk 121)
  • Proua Helma Päts oli saanud saksa kasvatuse, kord ja korralikkus valitses ta kodus ja tegevuses. Võib-olla oli see ka teguriks, et meie vastastikku poolehoidu tundsime, sest samasugune kasvatus oli ka minule osaks saanud. Iseloomult tõsine, oskas ta ka nalja teha. Tundsime kord suurt lõbu tema jutust, kuidas ta raske vasekotiga pidi turule minema ja raske korviga sealt tagasi tulema. "Teataja" kassasse kogunes palju vaskraha. Kuna polnud sünnis palku ja muid väljaminekuid õiendada vasega, siis leiti kõige otstarbekohasemaks anda vaskraha pr. Pätsile majapidamisrahaks. Ta õmmelnud siis pika riidekoti, umbes niisuguse nagu koolilaste kalossikotid, ja see käeotsas läinud turule. Kõik turunaised, eriti kalanaised, tundnud teda ja kui neil vahetusrahast puudus tulnud, siis hüüdnud valju häälega teda nimepidi ja palunud vahetada. (lk 123)
  • Müts kuklas, palituhõlmad lahti, käimise juures kätega vehkides, tormas Teemant üle turuväljaku ja väga tihti rippusid tal ühe püksisääre alt aluspüksi paelad: oma hajameelsuses kinnitas ta vist ühe poole, unustades seda teha teise poolega. Aga need paelad olid alati imevalged, nagu konstateerisid tema tuttavad. (lk 124)
  • Ega Kann polnud antisemiit, ta oli selleks liiga hea südamega, et üldse mõnele "anti" olla. Kuid ma sain temast aru, kui jõudsin Riiga, oli tunne, et sattusin Palestiinasse. Igal pool aina juudid, börsi ees, kuhu Nikolai meid eriti juhatas, oli neid 100 protsenti. Kui olime teatris, juhtis Kann jälle meie tähelepanu nendele. Meil Eestis oli juute vähe, ka ei paistnud nad millegagi eriti silma, Riias oli vastupidi. Nad olid uhked, kärarikkad, naised ägasid ülitoredate riiete, nahkade ja ehete all. Jäi imelik mulje, lätlaste maa, kuid lätlased kaovad nende sekka ära. (lk 125)
  • Kuna minu esimesed üliõpilastutvused olid Venemaa üliõpilased, siis tundusid korporandid mulle algul veidi näitlejaina. Nad olid kuidagi jäigad, valvasid oma samme, et mitte sisse kukkuda. Nende välise koore ja maneeride all oli sagedasti tunda lihtsat maapoissi. Kuna ma oma lapse- ja varases noorpõlves olin näinud saksa üliõpilasi, kes kõigi oma "ilusate kommete" juures ikkagi vabad ja kartmatud olid, siis tundus mulle nii mõnigi "meie oma" veidi naljakas ja lubasin enesele sellise tudengi kohta kas üksi või koos peterburilastega nalja teha. Pealegi tundus mulle solvav, et suurem osa neist kohtles naisi teisiti kui mehi. Oldi küll rüütellikud, kuid kuuldus ka ütlusi, et naised sellest aru ei saa, see ei kõlba naistele jne. Pikapeale tasandus kõik ja eesti elu ülesehitamisest Tallinnas võtsid osa ja tundsid ennast vendadena kõik eesti haritlased, kuni erakonna-poliitika neid ühise rahva lapsi jälle hakkas üksteisest eraldama. (lk 126)
  • Esimest suurt koosolekut mäletan hästi. Oli teada, et saalis viibib ka isikuid, kes ei poolda eestlasi ja kardeti, et vaidlused võivad minna õige ägedaks. Kavas olid algul mõned lühemad kõned ja seletused, pealootus aga pandi Konstantin Pätsi kõnele. Tema kohta räägiti, et ta on haruldaselt hea kõnemees. Saalis tehti väiksemaid tähendusi eelmiste kõnede puhul, siis tekkis korraga vaikus. Tagant saalinurgast lähenes Konstantin Päts, astus laua taha, seisatas ja vaikis tükk aega. Siis ütles: "Austatud koosolijad..." ja vaikis jälle, siis jälle üks sõna, vaikis jälle... Võib-olla olid need sekundid, mulle tundusid nad aga igavikuna. Hakkasin kartma, et Päts ei saagi oma kõnega hakkama. Panin käed kokku ja ütlesin: "Oh, Jumal, ta ei saa rääkida!" Proua Päts vastas rahuliku häälega: "Ta hakkab ikka nii peale, kogeleb ja siis läheb." Ja tõesti, see läks, kõne voolas ja mõjus nii, et saalipõrand peaaegu oleks lõhestunud maruaplauside ja jalatrampimiste all. Pärast koosolekut ütles mulle mu abikaasa: "Konstantin tegi hästi, seekord on vist kõik kõhklejad ka meie poolt." Mulle oli see kõne esimene tõelise oraatori kõne, elav, ilmekas, teda oleks võinud kuulata lõpmatuseni. Ja mina olin niisuguse kõnemehe pärast värisenud! (lk 130)
  • Kui nägime mõnda saksa prouat või preilit vastu tulevat, kõnelesime omavahel valjusti eesti keelt, et vastutulija kuuleks ja aru saaks, mis keel see on. Kui mitu korda nägime imestust vastutulijate nägudel, mitmed pöördusid ümber, et neid imelikke isikuid veel kord silmitseda. Paaril korral kuulsin sõna "Jungesten". Ka saksa kauplustes küsisime kaupa eesti keeles. Neiuna olin Stude kaupluses käies alati küsinud saksa keeles. Kuna linn oli väike, ostjad enam-vähem tuntud, siis vaatas müüja mulle imestades otsa, kui küsisin eesti keeles. Ta vastas saksa keeles, ma kordasin eesti keeles. Vaikides pakkis ta kauba ja ulatas mulle. Kui aga ka järgmisel korral küsisin eesti keeles, sain vastuse ka samas keeles. Mõne aja möödudes olid vist kõik linnas teadlikud, et ka eesti keel võib seista teiste keelte kõrval. Selle läbiviimiseks oli vaja julgust ja kartmatust, ega see olnud kerge noorele tütarlapsele või naisele, sest igas demonstratsioonis on ju ka oma jagu häbematust, mida noored naised pelgavad. (lk 142)
  • Oli vaja arutada üldisi küsimusi, nendest kõige tähtsamaks oli õppekeele küsimus. Tartus oli aasta tagasi asutatud emakeelne gümnaasium, mille juhatajaks oli Peeter Põld. Küsimust arutasime kaua ja põhjalikult, võtsime endale veel mõni päev järelemõtlemiseks, et siis uuesti kokku tulles teha otsus. See oli üksmeelne, õppekeeleks tuleb võtta vene keel, kuid kavasse võtta ka emakeele tunnid. Põhjused olid järgmised: 1. Tallinn ei ole Tartu. Viimase ümbruses asuvad jõukad talud, nende lapsed võivad haridust saada emakeeles, sest peale kooli lõpetamist ei ole nad sunnitud kohe tööle hakkama, asutistes aga nõutakse vene keele oskust. Tallinna ümbruse elanikkond on enamikus kehv, nende püüd on lühima aja ja vähima rahakuluga lastele anda võimalust leivateenistuseks. 2. Kui õppekeeleks on eesti keel, siis läheb üks kuni kaks aastat lisaks, et kõike uuesti ümber õppida vene keeles, sest eksamid tuleb ju teha riigikeeles, see nõuab jälle enam kulu. 3. Kui kool on emakeelne, oleks lõpetajad sunnitud tegema lõpueksamid mõnes avalikus koolis, võõras ümbruses võõraste eksamineerijatega. Kui õppekeeleks on riigikeel, oleks aga lootusi, et oma kooli õpetajail oleks õigus eksamineerida õpilasi "deputaadi" juuresolekul, mis oleks eksamineeritavaile vähem segav. 4. Tartus saab hõlpsasti õpetajaid, kes oskavad hästi emakeelt, juba üliõpilaste seast, kelledel avaneb seega ka teenistusvõimalus. Tallinnas ei leidu õpetajaid, kes oleksid võimelised õpetama aineid emakeeles, kuna pealegi puuduvad emakeelsed õpperaamatud ja õppeabinõud. (lk 168-169)
  • Konstantin Päts oli kindel eestlane, kuid ma pole kunagi kuulnud, et ta prohvetina oleks noominud neid, kelle rahvustunne oli loid, ta ainult konstateeris, et eesti soost linnainimesed häbenevad kõnelda eesti keelt, neid tuleb juhtida õigele teele. Ja seda ta tegi kindlalt oma "Teatajaga", mille ilmumine kadakate seas tõelise revolutsiooni tekitas. (lk 176)
  • Külas olles istus ta alati meeste sekka ja hakkas elavalt juttu vestma. Kuna ta jutt oli ikka huvitav ja täis tuld, siis astusid ka naised lähemale, et teda kuulata, kuid hoidku, kui mõni neist meeste jutule oma sõna sekka poetas. Ta vaatas sellisele segajale lahkelt naeratades otsa, silmis niisugune kelmikas-irooniline vaade, suunurgas kerge värin, justkui tahaks ütelda, et noh, mida nüüd niisugune ka teab, nalja võid sa ju oma vahepistetega teha, kuid su koht on ikkagi seal, kus meeste juttu ei aeta. Samasugune pilk ja joon suu ümber tekkisid ka siis, kui kiideti mõne naise ettevõtlikkust aladel, mis viisid naise tavalistest kodustest askeldustest üldkasulikule seltskondlikule tegevusele. Ta silmad naersid, suunurgad tõmblesid, kuid ta ei haavanud naist ühegi sõnaga. Naised omalt poolt tundsid ka nagu instinktiivselt, et ta neid meestega üheväärseks ei pidanud, ning ei olnud temaga nii vabad nagu ta venna Voldemariga, kes oli sõna tõsises mõttes kõigile seltsimeheks, nii meestele kui naistele ja kelle juures meil naistel polnud tunnet, et tehakse vahet. (lk 176)
  • Hiljem, Vabariigi ajal, oli Konstantin Päts muutnud oma arvamist ja vaateid naise kohta, ta näis olevat veendunud, et on olemas ka naisi, kes ühes meestega võivad töötada ja võistelda igas töös ja igal alal. Mu isiklik arvamine on, et selles suhtes etendas suurt osa ta vennanaine Johanna, meie tuntud naistegelane. Konstantin Päts austas teda väga, ta tsiteeris sagedasti ka mulle Johanna arvamist ja ütlusi. (lk 177)
  • Konstantin Päts oli kergesti vaimustuv mõnest mõttest, ja kui illusioonid purustati, tekkis ta näole lapselik süütupettunud kurb ilme. Mul on elavalt silmade ees järgmine pilt: Pätside perekond oli meil talus külas. Jalutasime väljas, käisime ka karjalaudas. Konstantin Päts oli enesele äsja ehitanud uue toreda lauda, millest ta ise oli vaimustuses ja hakkas seda kirjeldama. Järsku katkestas mu abikaasa ta jutu vahelehüüdega: "Mis sa veel seletad! Paned sajad tuhanded loomade elamule, ise aga elad onnis. Kas see kellegi riigivanema maja, mis sul on? Sul on kohustusi välismaalaste vastu, pole aga õiget tubagi, kus neid vastu võtta!" Pätsi vaimustatud ilme kadus, ta lõi silmad maha, suunurgad lõdvenesid, ta vaikis ja sorkis tasakesi kepiotsaga liivas. Tundsin talle nii kaasa, et hakkasin oma abikaasat noomima, et ta meie külalise vaimustusele nii ränga hoobi andis. Konstantin Päts aga ütles mõneajalise vaikimise järel: "Sul on õigus." Ja ta tuju oli jälle hea. (lk 178-179)
  • Hiljem sain ka teada ühe põhjuse, miks paljud, kes kevadel soovisid oma lapsi tuua minu kooli, olid mulle truudust murdnud. See oli minu noorus, vanemad löönud kõhklema, kas ma oma ülesandega toime tulen. Sain nendest ka aru, ma olin nendele tundmatu, mu välimus laskis mind paista veel nooremana kui ma tegelikult olin. Juba kevadel olin saanud mõnelt emalt tähendusi oma nooruse kohta. Ja kuna ma sellega rahul polnud, otsustasin oma välimust "parandada". Tellisin endale vene ajakirjas "Niva" ilmunud moepildi järgi musta vormikleidi "keskealisele daamile". Ka hakkasin näpitsprillide asemel kandma sangadega prille. (lk 182-183)
  • Kuberner saabus [kooli avaaktusele] ja kohe algas "moleben", s.t. jumalateenistus vene õigeusu kombe kohaselt. Selle ilustamiseks olin palganud ühelt vene kirikult koori. Teenis preester Aleksander Grivtsov, ta oli minu vana tuttav ja teadsin, et ta pole maruvenelane. Kui teenistus lõppenud ja diakon käe veekausi järele välja sirutas, et õnnistada hoonet ja selles olevaid isikuid, olin veidi ehmunud. Toiming on ühenduses risti suudlemisega ja mäletasin koolipõlvest, et esimesena suudleb risti kuberner ja teisena juhataja. Kõhklesin, mida teha. Siis aga leidsin, et kuna õpilaste seas on ka veneusulisi, kes ehk võiksid leida, et olen nendele võõras, kui ei suudle risti, siis järgnesin kubernerile. Oli hea meel, kui pärast kuulsin, et minu sammu polnud ükski koosolijaist hukka mõistnud. (lk 186)
  • Pärast 1905. aastat oli moes arutada kasvatusküsimusi, olnut arvustati kõvasti, nõuti õpetajaile ja õpilastele suuremat vabadust tööde läbiviibimisel jne. Tallinna vene õpetajad palusid pealinnast professoreid ja dotsente loenguid pidama. Leiti, et oleks tungiv vajadus näitliku õppeviisi järele, külastada vabrikuid, tutvuda talumajandusega, teha ekskursioone väljaspoole oma linna. Meile mõjusid need kõned väga, olime ju noored, püüdsime tuua kooli uuendusi, kuidagi eralduda kroonukavadest. Minu kooli kava erines juba niikuinii riigi tütarlastegümnaasiumi omast. Näiteks õpetati meil matemaatikat ja füüsikat poeglaste-gümnaasiumi kava ulatuses, ka oli meil kuuendast gümnaasiumiklassist peale kavas ladina keel. Juba kooli asutamisel tüürisin oma kooli kava poeglaste koolide omadega ühtlustamise poole, nii et lõpetajad oleks olnud võimalus pääseda vahetult edasi ülikooli. (lk 195-196)
  • Gümnaasiumi avades ei kavatsenud ma õpilaste vormiriietust sisse seada, ei soovinud seda ka vanemad. Oli mingi tungiv soov erineda kõigest, mis oli "kroonu". /---/ Siis hakkas ka osa lastevanemaid pooldama koolivormi, olgugi et teine osa ikkagi vastu seisis. /---/ Seadsime juba aasta hiljem sisse koolivormi. Arutasime kaua vormivärvi. Pruun, sinine, roheline olid juba teistel, hall oli kroonugümnaasiumi viimase klassi õpilastel, seega jäi ainult punane värv. Otsustasime võtta Johann Faberi pliiatsi värvitooni, tumepunaka-lillaka, mis jäigi E. Lenderi gümnaasiumi vormivärviks. Kaheksas klass aga sai endale lilla kleidivärvi. (lk 196)
  • V[oldemar]. Päts oli ümbritsetud õpetajaist ja õpilasist ning jagas nendele seletusi ja õpetusi, kuidas käituda Soomes ja soomlastega. Mulle jäi eriti meelde, et ei tohi kõnelda vene keelt, sest soomlased ei salli venelasi. Ta pöördus meie üksikute venelaste ja muulaste poole ja ütles, et kõneldagu prantsuse keelt või õpitagu eesti keeles ära sõnad ja laused, mis Soomes võiksid tarvis minna. Muide, saimegi Helsingis tunda, et V. Pätsil oli õigus. Üks meie venelastest, kes oli seda vene tüüpi, et polnud võimeline omandama ühtki võõrkeelt, ütles tänaval midagi oma kaaslasele. Kuulsime kohe meie selja taga "perkelen ryssä". Seal tuli viinastunud soomlane meid vihaselt põrnitsedes. (lk 197)
  • Eriti rasked olid esimesed sammud [linnapea abikaasana], kus ma ainukese eestlasena pidin ilmuma tundmatusse ringkonda, mis koosnes peamiselt vene kõrgemate ametnike naistest ja mõnest üksikust saksa aadliku või pangajuhataja prouast. Kuulusime kõik sama riigi alla, kuid seltskondlikult jagunes elanikkond kolme ossa: eestlased, sakslased ja väike kogu venelasi, kes omakorda jagunesid veel kolme gruppi: ametnikud, kaupmehed ja sõjaväelased. Iga grupp elas omaette elu, ei tulnud meil eestlastel ettegi, et oleme "venelased", veel vähem tuli seda ette sakslastel, kes pealegi tundsid endid teistest rahvustest üle olevat. Eestlaste ja venelaste vahel olid siiski mõned sidemed olemas, käidi vastastikku heategevail pidudel, sobitati ka mõni perekondlik tutvus isikutega, kellega oli ühiseid huvisid, sakslased aga elasid täitsa isoleerituna. Ei tea ühtki eesti perekonda, kes oleks sakslastega perekondlikult läbi käinud, kadakad välja arvatud. Mina ja minu abikaasa saime üldiselt sakslastega päris rahuldavalt läbi, kuid kunagi pole ükski saksa proua palunud mind külla või külastada tema vastuvõtupäevi. (lk 212)
  • Linnas oli kaunike kogu suuremaid ja väiksemaid ärisid, kuid ühelgi polnud valget kübarat. Siis alles sain aru vene daamide hädaldamisest, et selles provintsikolkas ei leia midagi, mida vajad, et alati oled sunnitud sõitma pealinna ja see teeb elu kalliks provintsis asuvaile kõrgemaile ametnikele. Olin kuulnud, et juudi modistid õeksed Straussid on linna parimad, kuid kohutavalt kallid. Astusin nende ärisse Kullasepa tänaval. Jah, neil oli küll üks (!) valge viltkübar. Vähese otsimise järel toodi see küll välja, kuid oli teine kauasest seismisest muutunud kohati veidi kollaseks. Õeksed kaebasid, et selliseid asju ostetakse vähe, selletõttu ei saa pidada suuremat ladu. Lubasid paari tunniga ära puhastada. Ühtlasi tõid välja suure lehvikutaoliselt korraldatud jaanalinnusule ja leidsid, et kui see moele vastavalt üle kübara laotada, siis polegi näha, et kübar on laos seisnud. Vaidlesin vastu, et ei saa teha nii suuri väljaminekuid. Sõna lausumata toodi veel välja pikk jaanalinnusulgedest boa ja öeldi: "Kui te veel selle boa õlgadele võtate, olete elegantseim daam kellaviieteel." Ma naersin, kuid õeksed jätkasid: "Me teame, et linnapea palk pole suur, kuid linnapea proua peab ilus olema. Anname teile need asjad sisseostuhinnaga, neid on niikuinii raske maha müüa." Hind polnud tõesti kõrge. Niisiis lahkusin Straussi ärist "Straussidega" kübaral ja "Straussidest" boaga. (lk 216)
  • Umbes Esimese maailmasõja algul muretseti nimelt kubernerile auto. Proua oli ilma mehe teadmata saatnud autojuhi turult kartuleid ostma. Tagasisõidul oli auto uks lahti põrganud, kartulikott oli välja kukkudes lõhkenud ja kartulid hakanud mööda nõlvakut alla veerema. See oli rahvale suureks naljanumbriks, sellest ei unustatud edasi rääkida. Korostovets oli oma naisele pahane, nii et ka edaspidi tuletas seda juhtumit meelde ja naisperel oli auto kasutamine keelatud. (lk 226)
  • Unustamata mulje jättis ka avamisball "Estonia" kontserdisaalis õhturiietuses osavõtjatega. Eriti paistis silma ja teenis ära talle avaldatud kiidusõnu advokaat Peedi proua. Tal oli ilus kuju ja hea maitse. Kuna ta oli hea võimleja ja tantsija, siis seisatas rida inimesi, et vaadelda teda tantsupõrandal. Korraga kuuldus tasane turtsatus minu selja taga. Pöördusin ümber, nägin ka oma abikaasa vihast välkuvaid silmi, mis olid suunatud tantsijaile ja nägin proua Peeti mööda hõljumas partneriga, kes hüples ta kõrval, seljas värviline "pintsakupaar", püksid alt kokku pigistatud klambritega, mida jalgrattasõitjad kasutavad sõidu ajal. Nähtavasti oli härra sõitnud pidule jalgrattaga ja unustanud klambrid pükste külge. (lk 236)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel