Laulukoor

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

Tuletorn on bass-bariton. Mastid on tenorid ja vandid aldirühm, aga ikkagi meeshääled, niisiis kontratenorid. Lõpmatuse tormikoor on miskipärast meeskoor, nii nagu kogu Lõpmatus kipub talvel meestesaareks kätte minema. (lk 91)
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019

Energia hulk, mida me endast väljastame, on erinev. Ja suure koori puhul – nagu on laulupeokoor – tuleb tohutult palju energiat toota ja endast välja anda. Ja see energia olemasolu on juba inimesi mööda erinev. Kellel on seda rohkem, kellel vähem – ja vastavalt sellele hakkab siis suur koor, suur organism reageerima.
- Ene Üleoja, intervjuu: Rainer Kerge, "Ene Üleoja: "Suure koori juhatamine võtab füüsiliselt läbi. Õlad ja selg on haiged."" Õhtuleht, 4. juuli 2009

Koor on osa etendusest. Enamasti üsna silmapaistev osa nii esinejate arvult kui ka esitatava teose mahust. Ometi on ta laval Suur Nimetu, kelle igalt liikmelt nõutakse head ansamblis püsimist, individuaalsust aga ikka teatud piirini. See on tema paratamatus.

Koor on osa teatrist. Kuid ta ei eksisteeri ka väljaspool kogu muusikaelu. Eestimaal, kus koorilaul üsna olulisel määral kogu kunstmuusika põhi ning sel eriline lugupidamine rahva hulgas, on ka teatrikooril pisut teisem funktsioon kui mis tahes uhkes ja vanas teatrimajas. Olgu selles tema rõõm.

Vilma Paalma, "Viisiveeretamisest laulu võimuni" Sirp ja Vasar, 27. detsember 1985, lk 12

Draama

TÜTARLAPS: Kes nad on?
ABRAHAM: Mingi teaduseveteranide koor, ah, pole seal ühtegi õiget teadlast! Kogunevad aeg-ajalt mu akna alla kokku, et oma vaimustust avaldada. Kui nad teaksid, kui halvasti see kole laul vesikoerte seedimisele mõjub...

Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), I vaatus, I pilt, lk 17

Luule

Tädi, ilmaaegu lähed
jälle laulukoori,
segad ainult noori.

Heljo Mänd, "Seatalitajad", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 36