Heljo Mänd

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heljo Mänd (1934. aastani Heljo Kleinmüller; 1946. aastani Heljo Raidla; 11. veebruar 1926 Narva – 6. detsember 2020) oli eesti lastekirjanik, -luuletaja ja -näitekirjanik. Tema arvukate teoste seast tuntuimad on "Karuaabits", mille toel on õppinud lugema mitu põlvkonda, ning telelavastuste sari "Mõmmi ja aabits".

Intervjuud[muuda]

  • Olen terve elu tahtnud kirjutada. Kui hakkasin teadlikult kirjanikuks, ei olnud mul võimalust end tühjaks kirjutada. Olin pereinimene, kasvatasin lapsi.
  • Mu päevad mööduvad ainult kirjutades. Tõusen kell viis ja asun tööle. Töötan kogu päeva.
  • Perele pühendudes kirjutasin ma väga vähe. Minule jäi eluõhtu kätte. See on aeg, mis teisteni jõudis varem. Ma usun, et see on kingitus ülalt. Kingitus selle eest, et ma oma elukohustused ära täitsin.
  • Võib öelda, et "Karuaabits" oli mu esimene tellimustöö. Üldiselt ma tellimustöid pole kunagi armastanud, aga Mõmmi oli erand. See on ajast, kui mu noorem tütar sündis ja ma kirjutasin selle aabitsa tütre hälli ääres. See on täis armastust. [---] Ma ei tahtnud kirjutada tüüpilist aabitsat. Olin nõus seda tegema vaid juhul, kui võin tegelasteks võtta karud. Lubati.
  • Lapsed tegid minust ka lastekirjaniku. Nõukogude ajal poleks ma saanud kirjutada sotsiaalsetel teemadel, ma poleks sobitunud nõutud piiridesse. Lastekirjandus oli tsensuurivabam, see oli minu võimalus ja tee.
  • Lihtsus on peamine, see on kõige alus. Samuti armastus. Tee tööd armastusega, ära mõtle kuulsusele ja rahale. See on suur tahtmine kirjutada, millest sünnibki lihtsus. Lihtsus, mille taga peitub sügavus.
  • Igal ajajärgul on oma lood ja oma olemine. Ega need, kes peavad mind lastekirjanikuks ja mõmmimammaks, see pole ju vale. Aga ma olen muutunud. Kui tulin kirjandusse, siis polekski saanud täiskasvanutele kirjutada, sest see oli selline aeg kui minu proosa poleks sobinud. Olin apoliitiline, aga nüüd on teised ajad.
  • Hea on näha oma töö vilja, aga ma ei tea ju palju jätkub sellises vanuses jõudu veel kirjutada. Praegu on selline tunne, et jätkub küll ja küll, aga ühel päeval võib tulla mingi seisak või haigus. Ma ei tahaks et minust jääks nii palju poolikuid töid järele. Praegu on mul mitu käsikirja, mis on veel ära andmata, aga ma tahan need veel kord üle töötada. See on uus joon minu loomingus, et ma nüüd niimoodi tööd teen.

Luule[muuda]

Kollased juuksed, rohekas kleidike,
lühike veidike rohekas kleidike.
Ära nüüd mu akna alt kusagile keksi!
Ära nüüd mu akna alt kusagile eksi!
Rõõmus ja kraps, võilillelaps.

  • Heljo Mänd, "Võilillelaps"


Kirp tuli kõrtsist lauluga
ja mööda maanteed keksis,
viis versta vehkis jutiga
ja teise valda eksis.
...
Vist oli naine kohtlane,
et uskus kirbu juttu,
sest tuppalaskmist kahetses
ta juba üsna ruttu

  • Heljo Mänd, "Ajaviide peeruvalgel", kogus "Meelisklusi", 1977

"Rada viib maanteele"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960.


Su sõna lauses sageli veel tühi loos,
või liblikas, või pilv, mis hajub tuules,
võib-olla homme juba suudad luules
neid käskida ja hoida kindlalt koos,
siis iseenda jäägitult võid anda
ja oma unistused ellu kanda...

  • "Sõna", lk 7


Sirelipung, sirelipung,
miks nõnda kärsik su puhkemistung?
Päike veel pilvede raudrõngast viilib,
hallaöö põhjatuultega hiilib,
petlik on soojust pillav aprill,
vara veel olla sul ärevil.

  • "Sirelipung", lk 9


Särav kild mul kukkus rindu,
kuulsin laulmas väikest lindu.
Liiri-lõõri-lõõ, liiri-lõõ,
särav kild mul kukkus rindu.
...
Tänan, väike laululooja,
süda sai su laulust sooja.
Liiri-lõõri-lõõ, liiri-lõõ,
tänan, väike laululooja.

Ja ka mina tahan püüda,
et võiks sinu moodi hüüda.
Liiri-lõõri-lõõ, liiri-lõõ,
tahaks sinu moodi hüüda.

  • "Lõoke", lk 10


Ma ootasin nii kaua seda päeva,
mil oma armast kodu jälle näen ma.
...
Pea käib veel ringi, las ma toetun vähe,
ei aimanud, et kodurõõm lööb pähe.
Veel hetk, ja raugeb väsimus kui laine,
nüüd olen jälle tubli perenaine.

  • "Haiglast tulek", lk 11


Äkki päike lõikab pilved
kiirtekääridega pooleks,
talve väljatõrjumise
võtab kärmelt enda hooleks.
...
Viimsed tõrksad lumehanged
aianurgas lagunevad,
pööripäeva tõmbetuultes
sünnib noor ja lõbus kevad.

  • "Pööripäeval", lk 12


Mis mõtet minna,
kui varsti hajud
ja alla linna
sa jälle vajud.
Veab raskelt jalgu
suits-vanamees,
tal lõpu algus
on silme ees.

  • "Suits", lk 13


Kes su hinge nukrust laadis,
miks sa, vennas, istud vait?
Kiha nagu õlu vaadis,
ära rõõmu pelga, mait!

Astu, sõber, meie manu,
alati siin rõõmsaks jääd,
joogist tuleb jutujanu,
see teeb südamele hääd.

  • "Norutajale", lk 14


Sa läksid. Kuhu?
Jäid sõna võlgu.
Ma nägin puhu
su silmis põlgust.
...
Mind hiljem uhtus
nii tuul kui laine.
Aeg läks ja juhtus,
et kokku saime.

Ja kuigi sina
ei olnud rumal,
nüüd olin mina
see ülbe jumal.

  • "Metamorfoos", lk 15


Tuli tuha allgi virge
õhtust saadik, —
millal, millal tantsida saaks
tõrvavaadil!

Juba jaaniussid
säravad kui tähed,
tüdrukud neid seavad
ehteks pähe.
...
Ja me armastus,
mis magas kaua,
naerab meiega nüüd
kiigelaual.

  • "Jaaniõhtul", lk 16


Kivikilde ma korjasin lapsena,
ilusaid, säravaid kilde
ja klaasitükke ja portselani...
Suur oli mu aarete hind,
kallis mulle nagu õnn, nagu armastus.

  • "Killud kõnelevad mulle", lk 17


Pikk unustatud metsatee,
kuis armastan su põlist rahu,
kord hirvena sa paged eest,
kord kaotan sind ma lumevahus.

Sul puudub maantee elunälg,
ta ruttav lakkamatu mürin,
sind rahuldab ka üksik jälg
ja linnu põgus tiivavurin.
...
Ja aastaid magad hämaras
sa võsastiku pehmes süles,
kord elustub me sõprus taas —
saehelin äratab sind üles.

  • "Metsatee", lk 18


Vastu päikest maailm särab —
järv on lausa sulanikkel.
Üle selle hõbevälja
sõidab põrnikas kui tsikkel.

  • "Hommik", lk 19


Kiivitaja põõsa varjus
vahetpidamatult karjub:

"Kui sa, sõber, õnne otsid __
nagu mina vihma trotsi."

"Trotsi, trotsi," narrib kaja.
Tõesti, mind on naerda vaja.

  • "Hall päev", lk 20


Märts laia pintslilöögiga
teeb kevadest portree.
Talv armub kaunitarisse
ja seisab pildi ees.

  • "Meistriteos", lk 21


Mõnigi vein jäi, sõber, meii joomata,
mõnigi laul meie hingedes loomata.
...
Mõnikord... jah, aga milleks küll loendada?
Lõõmavat tuld ei saa sütega soendada!

Tead ju, et kõike ma sinuga jagasin, —
ütle, et varsti tuled sa tagasi.

  • "Lahkuvale sõbrale", lk 22


Kes teab, kas üldse olengi poetess,
mind selleks pole tunnistanud keegi,
ja kuigi vohan pillavalt kui kress,
ma luulepeenral kressina ei leegi.

  • "Kahtlus", lk 23


Äsja siin kallastel mets talle sahistas,
vees oli elu ja hoogu,
nüüd aga kuumus ja liiv teda ahistab,
takerdub pilliroogu.

Uued luited kanduvad tuultega,
ei ole jõudu, mis keelab,
kas siis kõrb oma januste huultega
teda kord lõplikult neelab?

  • "Kõrbejõgi", lk 24


Ainult paju kraavipervel
sõdurina valvel,
nagu võitja raporteerib —
mul on õied talvel.

Urvad hõbekasukates
pakasest ei teagi.
Oleks rohkem teisi julgeid,
tuleks kevad peagi.

  • "Õied kasukas", lk 25


Luht rohetab ja kirendab
ja paisub varsakabi
ja jõgi kuldselt virvendab,
ka temal talv on läbi.
...
Ja tuhat väikest muusikut
nüüd hõiskab eemal kuusikus:
käes mai! käes mai! käes mai!

  • "Kevad", lk 26


Kus on mu lapsepõlve ilm,
jõeäär ja avar niit?
Miks karikakra kullasilm
ei vilgu vastu siit?
Ja madalad on taredki.
Kas oli tõesti varem nii...?
...
Mu kõrval kuivab akvarell,
leht unustatud kodukülast,
on süda järsku nõnda hell
ja avatud. Pilk uitab ülal
        pilvetallede karjamaal,
        lapsepäevade võlumaal.

Tööarmastus siin maal ei puhka,
on põhja kerkind vastsed mäed,
neid loonud inimeste käed
päev päeva kõrval kandes tuhka.
Just nagu nende kaitse all
on šahtihooned ligistikku, —
maa varjas kaua oma rikkust,
nüüd kõigile see saadaval.
...
On kadund šaht ja suits ja vaev,
mets silub mägede kontuure
ja Marsilt lendab nende juurde
turistidega footonlaev,
sest meie tuha-püramiidid
on kuulsamad vaaraode soost
ja nende sündimise loost
legendi jutustavad giidid:
"Siin elas ammu, aastal tuhat...
hiidrahvas, kellel kuldsed käed
ja kelle sepikoja tuhast
on tekkinud need kaunid mäed."

  • "Lapsepõlve radadel", lk 27-28


Sa oled puu,
mis kannab vilju,
need on nii head
kui halvad.
Sa tihti rõõmustad,
kuid vahel tasahilju
veel nutma pead...
Ent siiski kõiki valvad.
...
Sa ootad,
kannatlikult ootad
ja pole liialt karm —
ning ajapikku muudab
ka halva heaks su arm.

  • "Kodumaale", lk 29


Pilved üle halli taeva
ähvardavalt ronivad.
Lõikamata põld on vaevas,
metsad tuules sonivad.
Raskelt, raskelt oigab maa,
tal on südameni valus,
raudseid ahelaid veab jalus,
enam vaikida ei saa.
...
roostes lumeluugid.
Helbeid justkui udusulgi
langeb üksikult ja hulgi.
Talv on nagu sanitar
maantee pikad porihaavad
marlisidemeisse saavad
ja ka puud üksteise järg!
selga puhtad särgid.
Mõneks tunniks toob vaid rahu
reetlik kahu.

  • "Sõjasügisel", lk 30


Mind tunti muiste kui müüti,
nii kõrge oli mu hind,
ja oli aegu, kus mind
veel ainult sosinal hüüti.
...
Nüüd olen ma kõikide suus,
nüüd helisen igas keeles
ja alati olen ma meeles, —
ma igivana ja uus.

Vaid sõjaga ühte ei mahu,
         mu nimi on — rahu.

  • "Ma olen sõber", lk 32


Sa oled kui vibu
täis jõudu,
ent mina — nool.
Sa annad ka minule jõudu,
sinult saan oma lennuhoo.

       Mu rahvas, mul salaja unistus
       on olla su südametunnistus,
       ning meie mõlema saatus
       olgu julge ja aval jaatus.

  • "Mu rahvas", lk 33


Ta asju müütab,
all lonkav järi.
Ah kuidas tüütab
see neetud äri.

On elu sassis
ja vihma kallab.
Pool soru passiks
nüüd hinge alla.
...
Näh, määndub manisk,
ei panda rinda,
nipp-portselani
nad kah ei hinda.

Siin ristilöödu
uut kodu vajab,
kuid rahvas möödub -
ja vihma sajab.

  • "Vanakraamikaupmees", lk 34-35


Tädi, ilmaaegu lähed
jälle laulukoori,
segad ainult noori.

Tädi, mõtle, kus see läheb,
agronoomi õpetad —
ta ju kooli lõpetas!

Oi-oi, tädi, iga päev
esimeest sa noomid!
Kas ta's halba soovib?

  • "Seatalitajad", lk 36


Mis? Kus? Eit õueväraval
kui hiigelpuravik
ja aina pärib.
Ei olegi nii kerge tal,
kui näib,
päev läbi uudishimu painav
ta kannul käib
ja närib.

  • "Portree läbi köögiakna", lk 37


Traktor juba ammu tukub,
ritsik saeb ja kägu kukub,
kukub õhtu õdusaks.

Igalt teelt ja rajalt voorib
rahvamaja poole noori
tantsuõhtuks lõbusaks.
...
Tüdrukud kui lilleherned reas
on pikal pingil,
muusika neil kihab peas
ja kõpsub kingi.
...
Tantsib traktorist, rukkilill rinnas,
täna sel väänikul õis on hinnas,
muidu ta üldse lilli ei näe,
hakib neid põldudel iga päev.
...
Kaugemal üks poiss ja tüdruk sosistavad
     pargipuude vahel.
Armsa kaela ümber hellitavalt põimub
     pehme käteahel.
Vargsi nende elulõngad kokku sõlmis
     suveõhtu rauge.
Hea on koju minna käsikäes ja tunda —
     õnn ei ole kauge.

  • "Suveõhtul", lk 38-39


Pliiatsit veab väikemees
mööda lehekülge,
kuigi põlvepikkune —
kirjatarkus selge!
...
Kiri tõesti tore sai —
Tukski tegi pleki!
Päris alla maalib poiss:
"TOOMAS ISE TEKI."

  • "Kiri", lk 48


"Tead sa, Ülle, lavaruum
oli täpselt nõnda kuum
nagu lõunamaa.
Aga isa oli kaval,
võttis kaasa külma vett.
Küll sai alles nalja laval:
mina imestasin, et
miks ta ise ennast nuhtleb,
kus ma teadsin siis, et vihtleb,
nõnda tugevasti lõi!
...
Pesuruumis vihmamasin
oli jälle tore asi,
keerad nuppu — kastab sind.
Seal võiks terve päeva olla,
kuid ka teised tahtsid tulla,
ja siis isa kutsus mind.
Pärast limonaadi tõime,
jõime
     mitu pudelit."

  • "Esimeselt saunaskäigult", lk 50


Sääsk pidas laborandiks end
ja lendas mööda hoovi,
ta juba eemalt pinises:
"Ma võtan vereproovi.
...
Ei tea ju ette iialgi,
kus analüüsis pisik,
siis vaatan kohe paberilt,
kes on see haige isik.
...
Miks käised üles käärida?
Ma süstin, kuhu juhtub.
Ka piiritust ei poolda ma,
päh! rumal jutt on puhtus.

Ja kuigi mekin mõnikord
te vereproovid ära,
siis tolle tühja pärast küll
ei maksa teha kära."

  • "Sääsk", lk 54


Astub Nigulas,
õlal postipaun,
selja taha jääb
madal kodusaun.

Selja taha jääb
mõni vakamaa,
millest perele
vaevalt toitu saab.
...
Sõidab külamees:
"Tere, postiljon!
Istu saanile,
mis sul uudist on?"

Ise servale
ennast nihutab,
kahe mehega
saan nüüd kihutab.
...
Juttu puhub ta
uuest laulupeost,
linahindadest,
mõisa palgiveost,

räägib — Plevna all
türk sai sugeda,
ega lastud tal
pakku pugeda.

Verstad mööduvad,
raudtee ligineb,
rohkem regesid
teele sigineb.

  • "Nigulas", lk 61-63


"Hoia oma silmi"[muuda]

Tekst Heljo Mänd, kunstnik Heldur Laretei, "Hoia oma silmi", Tallinn: Eesti Raamat, 1974.


1.
Jänkulaps vaatab ja imestab,
et tüdrukut lumi ei pimesta.
Jänku on rumal, tema ei tea,
et päikeseprillid on silmale head.


3.
Kui aina sa õhtuti vaatad
televiisorist filmi,
tuleb varsti sind haiglasse saata,
et ravida silmi.


5.
Voodis lugeda ei tohi.
Kui sa loed, siis hiljem ohid:
"Ongi karistus mul käes —
enam hästi ma ei näe."


7.
Istu sirgelt, kui sa loed,
siis on kaugus paras.
Ninaga ehk ainult koer
uurib sõnavara.


9.
Bussis tähti ei näe hästi,
read su ees on risti-rästi.
Sõites lugeda on väär —
nägemine töntsiks jääb.


Proosa[muuda]

"Metsseanahk"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Heljo Mänd, "Metsseanahk", 1993.

  • Nõnda võis ta ju vaigistada oma südametunnistust: mõtles ikkagi Mimmile, oma ämmale, keda oli pidanud kakskümmend kaks aastat taluma ja teesklema armastust, mida ei saanud varnast võtta. Kuigi Mimmi kirjutas eesti ajal ehitatud maja, lausa lossi — kuidas seda ta käest küll ära ei võetud? — Iigo nimele ja esikus endas oli juba seitse metskitse- ja põdrasarvedega varna.
Nüüd oli heategija surnud. Maiel ei olnud temast kahju, nagu polnud ka õiget rõõmugi. Rõõmu võib-olla oli, aga ta püüdis seda varjata, vähemalt vähendada, sest tegelikult ta ju Mimmit ei vihanud. Väljastpoolt vaadatuna oli neil isegi laitmatu läbisaamine. Ebamäärasus tuli seestpoolt — kas Maiest või Mimmist? — , igal juhul valgus see tubadesse laiali ja aitas Maies nimetut trotsi süvendada. Kaevas talle kanalit, kuhu võis iga hetk ninali lennata, nii et Maie oli pidevas häireseisundis. (lk 3)
  • Iigo ohkas läbi une, just nagu oleks ohkega tahtnud Maiele meelde tuletada, et Mimmi tuba võiks teha jahitrofeede toaks. Et ta saaks kodus olla nagu metsas. Põdranahkade ja -sarvede keskel. Väikesel rahulikul välul. — Millisel välul kasvasid sarved? (lk 4)
  • Kõige targem oli jätta tuba külaliste jaoks. Külaliste magamisruumiks, et ema ja vanaema võiksid igal ajal siin öömaja saada. Eriti ema, kes armastas pikki külaskäike. Kellel polnud oma ajaga midagi peale hakata, sest ta polnud iialgi olnud ajapüüdja. Kes otsis külaskäikudest oma üksluisele elule asjatult vaheldust. (lk 4)
  • Nähtavasti oli hetk tulnud ajaloo pimedusest — kas Maie oli siis juba ajalugu? — ja ratsutas nüüd võimukalt nagu Tšingis-khaan Maie poole. — Aga miks oli ta seekord ilma saatjateta ja natuke kurb? — Maie hüppas teelt kõrvale.
Hüpates haaras ta instinktiivselt kaitsekilbi ja hakkas sellega Tšingis-khaani ees vehklema. Äkki oli ta sama jahmunud kui mõni minut tagasi. Kaitsekilbiks oli surnud Mimmi. Maie oli Tšingis-khaanile tahtnud enda teadmata näidata, kuidas ta saab Mimmist jagu. Halvustamisega. Madalaks tegemisega. Nii muutub ta ise võitmatuks. Ja see, et ta oli Mimmi suhtes ülekohtune, polnud praegusel juhul üldse tähtis. Praegu oli vaja halvustada. Võidelda. Esimese ettejuhtuva vahendiga. Ja ta ütles Mimmile, et too ei osanud pojale korralikku nimegi panna.
Mis nimi oli Igo, mida hakati suupärasemalt Iigoks venitama! (lk 6)
  • Maie oli jälle oma voodis pulksirge. Kuigi ämmakssaamine oli alles nõrk kuma, oli ainult lähemale nihkuv võimalus, mis võis ka ära hajuda ja jätta Maiet endiselt nooreks, polnud tema keha jäigastumisel siiski tegemist vanaduse või nooruse probleemiga. Lepaks pulgastumine oli toimunud jahmumisest, et võib ikka ja jälle jõuda ühte punkti. Et ise paned küll silmad kinni, aga kui need avad, leiad, et veevool on sind keerisesse tõmmanud. (lk 7)
  • Jumaluke, kuidas Maie oleks tahtnud praegu oma nina vastu Iigo kaenlaauku toppia ja tema lõhnu endasse hingata. Et lõhnad ja Iigost voogav armastus uhuksid Maie häbi minema. Suur häbi oli küll läinud — Maie ise häbistas häbi minema —, aga jäägid ei tahtnud lahustuda. (lk 7)
  • Maie ei saanud enam ennast ööst kätte. Ta oli kadunud erinevate pimeduste vahele — imelik, et ka pimedused erinesid varjunditelt nagu rohelised puud — ja teadmine, et ta peab sealt välja sumama nagu padrikust või soost, oli äkki teisejärguline. Ta pigem tahtiski jääda hetkeliste unenägude keskele. Nendes oli ähmane valguskiir ja liikumine, milles hoog oli küll talitsetud, aga mis võimaldas siiski seguneda võõraste eludega nagu omaga. (lk 8)
  • Maie ei tõusnud tabletti otsima. Üldse tarvitas ta arstirohte vähe, otsekui trotsiks Mimmi tohututele retsepti virnadele. Seekord oleks pidanud vist siiski võtma, olukord ja päev ise oli erandlik. Ent Maie kartis, et Iigo võib ärgata, kui ta lambi põlema paneb. Maie kartis end isegi liigutada. Ta tundis, kuidas rõhumine pealael roomas oimudele, nii nagu pahelisus oli roomanud alles trepist üles ikka lähemale ja lähemale, ning nüüd hakkas ta rõhumist silmades tundma. Tablett poleks aidanud pea- ega kehavalu ära võtta. Kaks leeki olid kasvanud kokku — kas pea ja keha olid siis leegid? — , nad väänlesid madalaks lõkkeks, ei, see lõke oli siiski kõrge, see oli puhastustuli, Maie põles puhastustules ja temast jäi järele mingisugune absurdne moodustis, millest hakkas eralduma võõrkeha. Väike kõva tomp ehk põlemise jääk. (lk 11)
  • Tavaliselt ei teadnud Maie midagi oma mehe unenägudest. Neil polnud kombeks teineteisele oma öiseid unepilte tutvustada. Abielu alguses oli Iigo küll üritanud rääkida mõnd seikluslikuma iseloomuga unenägu, kuid Maie armastas silmavalgeid pilduvat Iigot rohkem, kui toda unesse rändavat, ja iga kord, kui Iigo alustas uneseiklust, sasis Maie ta juukseid juuksed olid Iigol natuke harjas ning erutasid Maie peopesa, nii et ta kohe tahtis Iigot sasida — ja Iigo jättis jutustamise katki. (lk 12)
  • Nende suguvõsas tuli vallaslapsi nagu konveierilt; tema ise, ema, vanaema. Just nagu oleks üks käsi — jumaluke, kui vanaaegselt ta mõtleb! — nad ära märkinud. Just nagu oleks löönud kuhu juhtub nende külge vallaslapse templi, nagu tembeldatakse haiglas või asutustes pesu. Ent Maie ei olnud pesutükk. Või oli? Miks siis muidu pärast kahtkümmend kaht aastat kestnud abielu oli Iigo talle äkki võõras kapp, kus polnud tembeldatud pesu jaoks kohta. (lk 12-13)
  • Maie tahtis magada. Ainult magada, kas või koos rabelevate ja rabedate unenägudega, kuid uni ei läinud Iigo poolele. Just nagu kahele poleks jätkunud und. (lk 14)
  • Varsti pärast pulmi ütles Iigo talle ühel hommikul: tead, ma nägin unes, et sõin torti. Maie veel imestas, et üks mees niisugusest tühisest asjast räägib. Ta nagu polekski sattunud uude keskkonda, vaid jäänud endist viisi agulisse, kus ema ja vanaema vahetasid unenägusid. Nende omad olid küll seoses ennetega, aga mõnu, kuidas nad teineteisele oma ööpildid teatavaks tegid, oli sarnane Iigoga. Maie vaatas hämmastunult Iigole ja naeris vastu: mina sõin ka. Ainult enne sai tort otsa, kui taldrik minuni jõudis. Iigo oli ta ümbert kinni võtnud, ikka nende samade kätega, millel oli Maie suhtes raviv toime, ja naisele naljatades ette heitnud: miks sa siis kärme ei olnud? Ja Maie oli tunnistanud süüdlaslikult: ühel taldrikul oli hammustatud tükk ja ma sõin selle salaja ära. Nii et abielu algul olid olnud neil ühised unenäod — ja ikkagi hammustas Maie keti katki. Nagu loom naksab oma saba, et lõksust pääseda. (lk 14)
  • Iigo oli alles paar hommikut tagasi küsinud köögis Maielt: kas sa näed, kust päike paistab? Maie oli vaadanud imestunult Iigole ja siis õue. Päike paistab valest kohast, ütles Iigo. Ja Maie nägi päikest tõepoolest õhtutaevas. Siis aga taipas ta, et see oli päikese peegeldus. Tugevatoimeline peegeldus naabri aknas, mis omakorda peegeldas helgi nende külmkapile. Kas ka Maie oli nüüd Iigole paikese peegelduse peegeldus, aga mitte päike ise? (lk 15)
  • Tõnu huuled olid olnud pehmemad kui Iigol. Nagu oleks olnud kaks-kolm suud kokku ja nad imesid Maiet ahnelt. Nad imesid end Maie külge ja polnud praegugi tema küljest kadunud. Maie ei osanud neid enam kaotada. Ta oli lasknud õige hetke mööda.
Esimesel jahmumisviivul oli ta mõelnud, et Tõnu on purjus ja peab teda mõneks oma tüdrukuks. Samas aga sulas tõrkumisunne suudluse pehmesse survesse, õigemini imestusse, et ühed huuled võivad nii mahlakad olla ja tema vastupanu — nii et Maie oli ikka üritanud vastupanu? — langes rohmakalt varrelt nagu õietops ja õis ning lehtedega vars olid eraldi, nagu poleks nad kunagi kuulunud kokku. Nagu Maie oleks mõistuseta olend. Langemishetkel välgatas veel imestus, et kuidas Tõnu suu on küll Iigo omast nii palju suurem, ja seal oli ka teine imestus, et miks ta ei kutsu Tõnut korrale. Poja huuled olid pehmed nagu saiataigen ja Maie kerkis nendega kaasa. Ta ei osanud äkitselt enam ema olla. Ta mõtles — või mõtles nüüd tagantjärele? —, et Tõnu tüdruk peaks õnnelik olema, tal on selliste huultega poiss.
Vastupanu oli siiski kestnud rohkem kui sekundi. Maiel oli selgesti meeles, et ta püüdis oma suu Tõnu huultest lahti rebida, et pojale tervitussuudluseks põsk ette keerata. Ainult et tal oli põse pööramisega raskusi. Tõnu hoidis teda piha ümbert nagu tangidega kinni ja Maie ei saanud ennast liigutada. (lk 15-16)
  • Maie muudkui tõrjus Tõnu suud, ta tahtis juba, et suudlus oleks läbi, kuid suu tuli Tõnu küljest ära ja jäi Maie külge rippuma — ja Tõnu, pikk poiss nagu puu, ta oligi puu, oli tulnud väljast tuppa, oli tulnud Maie poole, jalad nagu juured all ja tahtis Maiesse juurduda. (lk 16)
  • Maie Karola ei armastanud minevikku vaadata. See oli täpselt nii, nagu istuksid bussis, näoga vastassuunas, ja näed ainult seljatagust. Ent vahetevahel tuli siiski istuda, kui käe otsas oli raske pakk ja teised istekohad kinni. Sel puhul ta pettis ennast ja sulges silmad, et mahajäänud tänavapildid jääksid nähtamatuteks. Ent üldiselt ei armastanud Maie jaanalinnu efekti. Ta oli raamatupidaja ja kõik pidi olema peitmatu. Ülesleitav. Nii töös kui ka kodus pidi bilanss klappima, aga nüüd oli tema elus viga sees.
Oli seda veel võimalik parandada? (lk 17-18)
  • Sirli oli juba sünni poolest nõrgem ja äbarikum. Maie mäletas ta sinisekirjut ja krimpsulist nägu, tillukest nagü ussil ja ta ebaharilikult suuri labajalgu, mis tekitasid konnatunde. Nagu laps ei olekski laps. Sellist värdjat ei oleks tohtinudki noorele emale näidata, mõtles Maie. Kas sealt ei saanudki äkki alguse kummagi poole pelg teineteise ees? Et Sirli oli tunnetanud vaistlikult ema umbusaldust tema vastu? Samal ajal kui Maie koges ebameeldiva üllatusega, et oli võimeline sünnitama säärast last. (lk 18)
  • Südamelast ei tohtinud ühelgi emal olla, teadis Maie, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Tõnu oli südamelaps sünnihetkest peale. Ometi oleks pidanud see Sirli kui nõrgem olema. [---] Hambad ristis istus ta ööd läbi Sirli haigevoodi juures ja kui tütar talle mõnikord südamlikumal viivul naeratas, ei tekkinud Maiel kordagi tunnet, et Sirli saab talle elus väga lähedaseks. Ometi oli Maie raamatupidaja ja kõik numbrid olid talle võrdsed. Sellegipoolest kasvas Tõnu numbrist välja. (lk 18)
  • Ainult kirjad, mida nad teineteisele saatsid, olid nummerdatud — siis oli kohe teada, kui mõni kiri kaduma läks — ja Tõnu kirjutas sõjaväest, rubla "Sirbi" vahelt sain kätte, samuti kirjast number kuuskümmend. Aitäh. (lk 18-19)
  • Väljal oligi vana lahtine küün, mis neid ootas. Ent niipea kui nad heintele viskasid — heinu oli küünipõhjas ainult madal kord —, sõitis küün kaugemal asetsevale talule lähemale või vastupidi, talu sõitis küüni poole — ja kaks talukoera haukusid võimalikust leiurõõmust võõraste üle. Oleme hästi tasa, ütles Iigo ja Maie ei julgenud ennast liigutada. Ei julgenud ennast nihutada isegi Iigo vastu ja pidi üksinda koerahirmu üle elama. Uks koer pistis koonu küüniuksest sisse ja nuhutas kuuldavalt. Siin ei ole kedagi, ütles ta teisele ja mõlemad koerad jooksid minema. Talu kaugenes küünist. (lk 20)
  • Tõnu pidi kogu aeg oma naljakad hingevaevad ema kätte panema ja Maie võttis nad juurdlematult vastu, saamata alati aru, et poeg ei suutnud neid üksi kanda. Nii võis ta tulla ara näoga Maie juurde, näidata talle mingisugust pisitillukest pruuni pundart ja öelda: vaata, mis mulle üks poiss koolis andis. Ent viis, kuidas ta seda ütles, reetis kartust. Reetis tohtimatust pundart omada. Just nagu oleks tegemist vargusega. Just nagu oleks vargus olnud Tõnu salakartus. (lk 21)
  • Sügis aga varitses tedagi.
Sügis oli nagu võõras sugulane. (lk 299)
  • Õues kräunusid kassid, nagu oleks märtsikuu. Või läks kasside ajaarvamine sassi, nagu oli sassi läinud Maie pea: Sassi õde ja Sass ise ja Sassi ema Nõmme Koss ja Sassi isa, kes lasti Naissaarel maha, ja kassid kisklesid omavahel nagu inimesed. Ent nemad ei kaevanud üksteise peale, nad kiskusid üksteiselt karvatuuste ja kriipisid silmad lõhki. (lk 299)

"Elu roheline hääl"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007.

"Surma vari"[muuda]

  • Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele ekskursioon mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime Juhan Liivi sünnitalus ja Anna Haava sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane Jaan Eilart tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis Kalevipoeg tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles Väike-Maarja kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)
  • Mälestused on nagu unenäod, mille kooslus on ebaloomulik ja kus sa viibid vales ajas ja vales kohas, ning alles ärkamine toob maa peale tagasi. (lk 5-6)
  • Mida me üldse teame oma vanaemadest ja vanaisadest, kui me iseendastki alati tõtt ei tea? Vähemalt mina ei tea, kuigi tahaksin teada. Ent tookordne sattumine Väike-Maarja surnuaeda on mul tänaseni hinges ja tuletab meelde võlga vanaema ja vanaisa ees. Ma pean selle kustutama, enne kui aeg kustutab mind. (lk 6)
  • Nüüd, tagantjärele on mul kahju, et isa laskis oma perekonnamaa padrikusse kasvada. Teisalt saan ma temast aru: ta polnud põllumees, kellele maa tähendab igiväärtust. Isa kuulus ükskõiksete inimeste liiki, kes ei seganud end teiste inimeste ellu ega tahtnud, et ka teda segatakse. Ta eelistas üksiolekut, kuid erak ta ei olnud. Pigem võis teda pidada endakeskseks, kellele haruharva tulid teised meelde. Ent nendel puhkudel, kui ta arvestas teistega, oli ta ääretult hell, koguni lapsik, ja näitas enda ilusamat sisepoolt. Muidu aga ei teinud ta erandeid: kõige lähedasemad sugulased olid talle tavalised möödakäijad.
Sellepärast ei teagi ma oma isa emast ega isast peaaegu midagi ja neid ennastki mäletan vähe. (lk 6-7)
  • Tädi Salme oli isegi nii puhas, et pühkis põrandakaltsuga koera jalad puhtaks, kui Saku aiast tuppa tuli. Iga jalg eraldi. Kuidas oleks tädi Salme siis saatnud oma lapsi räpasesse majapidamisse! Või siiski? Tädi Salme andis lihavõttepühade ajal Sakule süüa supitaldrikust, mida ema väga pahaks pani. Sama taldrik, kust meie sõime, ütles ta hiljem kodus. Ema ise ei sallinud koeri. Tema suguseltsis olid kõik koeravihkajad. (lk 7-8)
  • Tädi Salme ei saanud abielus üksnes maja, vaid ka kõige ilusama perekonnanime, mida ma lapsepõlves kuulsin: Stokeby - ja ta õppis, ikka sellessamas abielus, panema oma tütardele samuti õrnilusaid lillenimesid: Amarillis ja Daisy, mis mugandusid küll Illiks ning Teesiks. (lk 8)
  • Mälestustega on kummaline lugu. Mälestused on nagu müüdid, mis tekivad pealelangevast valgusest. (lk 8-9)
  • Aga praegu? Kui väike on praegu minu mälestuste kimp, mida olen korjanud lapsepõlve aiast? Kas mu lapsepõlve aed on ka padrik, mida ma praegu puhastan, et sinna alla saaksid uuesti kasvada ülased? (lk 9)
  • Vanaema ja vanaisa olid tulnud varahommikul tädi Salme poolt läbi, kui meie, lapsed, alles magasime, ja läinud siis oma tavakäigule - Tapa turule jahu müüma. Kui vanaema Leena kuulis, et mina külas olen, tahtis ta ennast mulle meelde jätta, ja jättiski. Ta tuli turult tagasi, võttis endalt üleriided seljast, pani Viini tooli toa keskele - just keskele! -, istus ise toolile ja kutsus mind enda juurde. Selline pikk ettevalmistus võttis mind kõhedaks. Ma ei julgenud üksinda minna, sest vanaema paistis nüüd veel rohkem nõiana, aga minemata ei söandanud samuti jätta, ja kutsusin Teesi kaitseks kaasa. Vanaema ulatas mulle suure hõbelusika. See on dessertlusikas, ütles ema hiljem. Kui lusikas juba mu peos oli, vabanesin pingest ning asemele tuli häbi, et olin vanaema nõiaks pidanud. Häbi pärast ongi lugu mulle ehk meelde jäänud. Mõelda, vanaema mõtles minule juba hommikust saadik! Ostis lusika ja laskis lusika kabale sisse graveerida: Heljo. Tagaküljele aga oma nimetähed: LK. Hea, et ma nõiakahtlusi välja ei näidanud. (lk 9-10)
  • Tollal ei olnud surm veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune külmus, mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema matuseid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele tähelepanu, käis venna surma tõttu leinalooriga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma osavõtmatust ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)
  • Nüüd on ka ema surnud. Nüüd on mu ümber surnud peaaegu kõik, kes mulle lapsepõlves on oma valgusest helki heitnud. Miks tekib siis minus tõrge, et kadunuid nüüd omakorda valgusesse seades teeksin nagu midagi keelatut või valesti? Või vähemalt kardan seda teha. Kas minusse hakkab jälle tulema too lapsepõlvest tuttav ebakindlus, mis käsib mul teha ainult seda, mis mulle ette öeldakse? Aga ma täidan ju praegu käsku! Enda sisesunni käsku, mis ütleb, et ma pean oma suguvõsa uurima. Miks mu sees on siis tunne, et kadunud ei ole minuga rahul, kui ma neid raamatusse raiun? Miks nad ootavad minult suuremat austust ega taha, et ma tooksin nii kergekäeliselt nende vigu või pahameelepurskeid esile? Tahavad, et jätaksin need edasi aja varju, nagu nad on senini olnud. Või kui ma tõesti pean kadunutest kirjutama, siis muudaksin oma hindamismõõtu. Mõtleksin nii, nagu nemad mõtlevad.
Ent ma ei saa nende pakkumist vastu võtta, mina ei ole nendenäoline. Mina olen ikkagi mina. Ma olen suure vaevaga endaks saanud ega taha enam ennast kaotada. (lk 14)
  • Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
  • Oli kuidas oli, aga ega ma isa suguvõsaga nii väga kokkukuuluvust tundnud, et peaksin surma selles tähenduses kartma. Ema lihtne suguvõsa oli midagi muud, see oli nagu tugev roguskist kott, kuhu mahtus terve suguselts sisse, mina kaasa arvatud, ja me olime kõik nagu jämeda kotinõelaga üksteise külge õmmeldud. (lk 16)
  • Vanaema ütles alati, et vanaisa elab külale. Et vanaisale on küla populaarsus - küllap vanaisa kasutas mõnd teist sõna - tähtsam kui kodune. Vanamamma ütles: oleks vanaisa hooleks jäänud laste koolitamine, siis poleks nad haridust saanud. (lk 18-19)
  • Netty Pinna oli vanaema õetütar ja tuntud eesti näitleja. Ma ei ole teda kordagi näinud, aga ometi olen olnud tema lummuses - albumi kaudu. Ikka jäi mu pilk peatuma leheküljel, kus oli tema foto, ja ta vaatas mulle oma laiaäärelise kübara alt looritatud pilguga otsa. Ka jutud tema kohta olid udused ja looritatud. Ma ei suutnud kuidagi mõista, miks ta pidi kodus kõnelema saksa keelt, kui oli eestlane ja abielus eestlasest näitleja Paul Pinnaga. Samuti nagu oli mulle arusaamatu, et ta ei pidanud sobivaks suhelda oma lihtsate sugulastega. Ja et suurilmadaamina, nagu ta pildilt paistis, elas kodus kitsastes tingimustes ning püüdis seda teiste eest varjata.
Netty Pinna oli minu jaoks lapsepõlves kaua aega müstifikatsioon. Mina, kes elasin kõige tavalisemas perekonnas, ei mõistnud veel suhtumisi ega suundumusi. Need mõistmised kasvasid alles ajajooksul, koos silmaringi laienemisega. Ka ei teadnud ma tollal, et nii minu vanaema kui ka tema õde, Netty Pinna ema, teenisid mõlemad mõisas toatüdrukutena ja said sealt kaasavaraks peenutsemise vaimu. Kui minu vanaema puhul piirdus saksikus tütre Salme koolitamisega Rakvere Töchterschule's, just Töchterschule's ja mitte kusagil mujal, siis oli sellel rohkem hariduslik eesmärk ja tädi Salmest kasvas ikkagi eestlane, kes oli pikemat aega Tapa naiskodukaitse esinaine, kelle mees oli Kaitseliidu pealik ja lapsed kodutütred. Netty Pinna emas aga oli nähtavasti saksikuse tung tugevam. Muidugi võis tema külvatud seeme langeda ka vastuvõtlikumasse kasvupinda, sest ilusa Netty Pinna ilusas tütreski jätkus sama joon - Signe Pinna oli sakslaste ajal hinnatud eelkõige kui üks väheseid saksa keeles mängivaid näitlejaid. (lk 19)
  • Vanaema muretses väga isa poolikuks jäänud hariduse pärast ning leidis lahenduse, kuidas kooliteed jätkata. Et nende metsavahitalu oli ilusas mereäärses kohas, oli vanaemal kerge leida suvitajaid. Vanaema tegi tagumise toa puhtaks ja võttis sinna kooliõpetajast abielupaari. Illi sõnutsi olnud mees veel Oberlehrer. Suvitamise ja toidu eest vanaema raha ei võtnud, küll aga nõudis ta igal suvel, et nad õpetaksid mu isale koolitarkust. Nii õpetaski naine keeli, mees reaalaineid ja isa oli usin õpilane.
Mäletan, kui ma isalt ükskord küsisin, mis haridus tal on, vastas isa: kodune. Mina mõtlesin, et ta naljatab, sest kodus haridust ei saanud ju olla, kuid isa seletas, et vanasti olevat ta niimoodi kõigile vastanud. Siis oli peetud teda väga harituks, sest ainult aadlike lapsi õpetati kodus. (lk 20)
  • Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - sularahaga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud. (lk 21)
  • Tahurid tegid vennale ka kallihinnalise kingituse, mille ebapraktilisusest oli ema nördinud. Mida teha meie kodus hõbetuhatoosiga, mis oli kinnitatud nahkehisriba keskele? Tuhatoosi oli väga mugav käsitseda, suitsetaja võis selle enda läheduses igale poole tõsta. Näiteks tugitooli käetoele või tigudiivani äärele, mida meie kodus aga kumbagi ei olnud. Ent kust võis onu Erni teada, et me nii tagasihoidlikult elame? Igatahes jäi kink pikkadeks aastateks kapipõhja, kuni ma selle ükskord avastasin koos minevikuga. (lk 22-23)
  • Muidugi võib nimedele suvaliselt pookida üht-teist, mida annab pookida, aga teisalt on igas nimes pisike tõeseeme, mis otsib pakatamiseks vaid soodsat pinnast. (lk 23)
  • Huvitav, et tollal võis surm olla valgus, mitte vari nagu praegu. Nagu poleks ma toona veel surma tähendust osanud mõista. Nüüd kükitab surm musta nähtamatu kogumina mu toanurgas, aga kui ma tema poole vaatan, on ta kadunud. Või ehmatab mind teistviisi. Mõni päev tagasi läksin mööda tänavat, pikk vari selja taga, aga äkki ühel valguse murdumise hetkel oli vari minu ees ja ma võpatasin kohkunult: just nagu oleks surm mind kätte saanud. (lk 26)
  • Nii. Nüüd olen ma selle pika monoloogi enesest välja köhinud. Täpselt nii nagu isa köhis oma suitsumehe köha - ta surigi kopsuvähki -, tõstis lõua ülespoole ja köhis, nii et piisad lendasid kümnesse kaarde. Ta oleks võinud käe ju suu ette panna, aga ilma käeliigutuseta oli tal mugavam köhida. Pealegi oli tema jaoks see protseduur tarbetu: ta uskus, et lõuga ülespoole tõstes on ta kõiki oma köhast säästnud. Elu lõpu poole oli temaga lauas piin koos süüa, ta ei mõistnud, miks me tegime talle märkusi, ja ärritus. (lk 32)
  • Eriti hirmsaks läks kooselu isaga siis, kui ta jäi töölt pensionile. Siis köhis ja suitsetas ta vaheldumisi — tõusis ööselgi üles, et suitsetada —, tuba oli maast laeni sinihalli suitsu täis, kuid isa oli oma ihu teener ja kuulis ainult keha käsku, mitte aga meie palveid. (lk 32)
  • Ma olen oma mälestustes senini rääkinud rohkem isa varjupoolest, aga tal oli ka ilusam pool olemas. Jah, mälestused on nagu pilved, heidad pilgu taevasse, imestad korraks: oi, millise huvitava kujuga pilved täna on! - ja unustad need sealsamas, sest päevarutt tuleb vahele. Ilu vaatlemine nõuab aega ja rahu. Kui sa suudad päevarutus pilvi kauem silmitseda, hakkab taevas sulle avanema ja sa leiad seal ilu, mille küljest ei saa enam silmi lahti. (lk 33)
  • Isa sosistas, et kirjakandja on toriseja mees, kes ei räägi muust kui oma haigusest. Aga mina ei saanud isa uskuda, sest kirjakandja naeratas mulle nüüdki, kui ütlesin, et tundsin ta ära ja et ta tegi lapsepõlves mulle palju rõõmu kirju tuues. Tol ajal ei pistetud kirju postkasti. Kirjakandja helistas ukse taga ja alles siis, kui keegi ei tulnud uksele vastu, pani posti postkasti. (lk 37)

Tema kohta[muuda]

  • Heljo Mänd tundus mulle igavene. Et ta on koguaeg olemas. Kuidas ma teisiti tunda saakski, kui tema "Mõmmi aabitsast" õppisin tähed selgeks ja tema "Pillerpall" oli üks esimesi raamatuid, mis mulle osteti. Mäletan veel, kuidas tahtsin pikemaid lauseid lugeda ja ma ei olnud rahul, et raamatus nii lühikesed lood on. "Pillerpall" teatavasti on imeilus luuleraamat… "Piiri-pääri, piiri-pääri, kus on pääsukese näärid…" Ja muidugi "Mõmmi" telelood.
  • Oma "Mõmmi" tegelaste elu ja tegevuse eest seisis ta vapralt – juhul kui tekkis vaidlusi, kuidas ühe või teise tegelase areng võiks minna – ja tema soe huumor ei kadunud üheski vaidluses kuskile.
  • Ääretult soe ja elutark inimene. Ma imetlesin, kuidas ta vara-vara üles ärkas, et kirjutada, sest seda tööd ta armastas. Jah, naerul näoga, sõbralikult kõikidest eluraskustest läbi.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel