Võilill

Margareta Barbara Dietzsch (1716–1795), "Võilill ja liblikad", s.d.

Otto Didrik Ottesen (1816-1892), "Võilill ja kirikakar", s.d.

Emilie Mediz-Pelikan, "Löwenzahn im Dresdner Land" (1895)

Richard Bergh, "Rüütel ja neitsi" (1897)

Charlotte Wahlström (1849-1924), "Suvine aas", s.d.

Jelizaveta Endaurova-Böhm (1843-1914), "Võilill", s.d.

Võilill (Taraxacum) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv taimeperekond, mille tüüpliik on laia levikuga umbrohi ja ravimtaim harilik võilill (Taraxacum officinale).

Luule

Näitsik, päitsik. Pärga punus
Näitsik.
Võililled! meelest unus
Päitsik.
Päi-päi päike mine,
Et saaks õhtuline!

• Henrik Visnapuu, "Näitsik ja päitsik", rmt: "Valit värsid", Kirmus

Siis upub kõik üle pea rohtu
muistsed maanteed mälestuste tolmus
majad inimesed keda kunagi nähtud
Kerged võilille-ehmed õhus
äkki varisevad alla
algabki sügis

• Hando Runnel, "* Kell kevadet lööb" kogus "Avalikud laulud" (LR 27/1970), lk 16

Kollased juuksed, rohekas kleidike,
lühike veidike rohekas kleidike.
Ära nüüd mu akna alt kusagile keksi!
Ära nüüd mu akna alt kusagile eksi!
Rõõmus ja kraps, võilillelaps.

• Heljo Mänd, "Võilillelaps"

Tead, mis me teeme...!
Sa võta üks puhas leht
ja joonista sellele lind.
Mina kirjutan temale laulu.
Las ta lendab siis üles
laulma sest pikast teest -
võõramaa lilledest
võilille südameni.

• Milvi Seping, "L. R-le", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 19

kellel linnul on rõngas jalas
see on vist abielus
arvas tilluke Asta Alas
aga see polnud ilus
    
psühholoog Maasika meelest kes
puldis vastuseid soris
    
lapsed võilillepärgades
lõputus koridoris

• Juhan Viiding, "Ministeeriumist saadeti psühholoog" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 45

Vedelesin heinamaal
ja nuusutasin võililli
ja vaata ma olen
igapäev teie juures
mu armsad võililled

Andrus Kasemaa, "Vaiksed õhtud" kogust "Poeedi rahu ja armastus"

Võililleseemnel on päikesepuri:
läbi mõõtmatuna näiva ruumi,
läbi sireliudukogude ja
kuuvalguse supernoovade
on ta jõudnud pärale.
Rammestusega tembitud õnnes
juubeldavad potentsiaalsed võililled
kõigepealt mu ninal
ja siis mu käeseljal.

• Kaur Riismaa, "*** Võililleseemnel on päikesepuri". Looming, detsember 2015

/---/
Kui oleme vanad,
tahan meenutada seda aega, hoian seda kõike juba praegu endas kui
kõige kallimat mälestust,
raatsimata loobuda ühestki killust –
võilillede paradiisist, konnakullestest tiigis, öisest äikesest,
mis ajas kutsika urisema,
lõkkel praetud kartulitest ja võilillede kimbust,
mis ei lahkunud hetkekski laualt.
/---/

• Berit Petolai, "Igavesed suved" kogus "Meoma ümisevad tuuled", Verb 2019, lk 24

Proosa

• Eesti keeles on ilus sõna kuma, mis on minu meelest ümbritseva vastuvõtt ja ühtlasi sama palju endast äraandmine. See istub minus lapsest saati. Mäletan, kuidas ma võilille kasvatasin. Meil oli Rakveres porine hoov ja need kohad, kuhu autorattad ei pääsenud, külvasin täis aasalt korjatud ristikuseemneid. Hoovi uhkeimaks lilleks sai aga trepinurka istutatud võilill.
  • Aili Vint, intervjuu: Verni Leivak, "Aili Vint ja tema värviline kuma", Postimees, 29. mai 2010

Kirjandus

• Ray Bradbury, "Võilillevein"