Võilill

Jelizaveta Endaurova-Böhm (1843-1914), "Võilill", *s.d.*

Võilill (Taraxacum) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv taimeperekond, mille tüüpliik on laia levikuga umbrohi ja ravimtaim harilik võilill (Taraxacum officinale).

Proosa[muuda]

Võililled olid juba õitsenud. Ühtedel püsisid veel vilikerad, üliõrnad nagu täitumatu unistus. Teistel oli tuul lendviljad laiali puhunud kui purustatud illusioonid.
- Johannes Piiper, "Petseri kloostris" [16. juuni 1935], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 262

Nagu väikesed kollased plastiliinipallid tõttasid mesilinnud ühelt kollaselt võilillelt teisele ja lendasid siis tagasi kollasesse tarru. Taru nägi välja justkui suur kollane raamatukogu. Meeraamid kui suured riiulid, neid jätkus laeni, ja kõik kärgi täis. Kärjed tuletasid meelde väikesi kuuenurgalisi televiisoreid, kuid ekraani asemel läikles neis kollane mesi.

Taevarannani õitsesid kollased nurmed ja niidud — kollased ülased, nurmenukud, kõige rohkem aga võililli, kõik künkad kollases säras. Ja kui päikesesse vaadata, siis paistis, et päike on just äsja mäe otsas lamanud ja kollaste võilillede peal püherdanud.

Aas kullendas nii, et mul läks silme ees kollaseks ja ma veeresin nõlvakust alla kollasesse õitemerre. Õietolmu varises mulle peale, kollased õielehed jäid minu külge kinni ning õietolmust ja õielehtedest sain minagi kollaseks.

Tuli kollane lehm, arvas, et ma olen kollane võilill, ja sõi mu ära. Seepärast ei saa ma nüüd enam edasi kirjutada.

Imants Ziedonis, "Kollane muinasjutt" kogus "Värvilised muinasjutud", tlk Valli Helde, 1978, lk 7

Eesti keeles on ilus sõna kuma, mis on minu meelest ümbritseva vastuvõtt ja ühtlasi sama palju endast äraandmine. See istub minus lapsest saati. Mäletan, kuidas ma võilille kasvatasin. Meil oli Rakveres porine hoov ja need kohad, kuhu autorattad ei pääsenud, külvasin täis aasalt korjatud ristikuseemneid. Hoovi uhkeimaks lilleks sai aga trepinurka istutatud võilill.
- Aili Vint, intervjuu: Verni Leivak, "Aili Vint ja tema värviline kuma", Postimees, 29. mai 2010

Luule[muuda]

Näitsik, päitsik. Pärga punus
Näitsik.
Võililled! meelest unus
Päitsik.
Päi-päi päike mine,
Et saaks õhtuline!

Henrik Visnapuu, "Näitsik ja päitsik", rmt: "Valit värsid", Kirmus

Siis upub kõik üle pea rohtu
muistsed maanteed mälestuste tolmus
majad inimesed keda kunagi nähtud
Kerged võilille-ehmed õhus
äkki varisevad alla
algabki sügis

Hando Runnel, "* Kell kevadet lööb" kogus "Avalikud laulud" (LR 27/1970), lk 16

Kollased juuksed, rohekas kleidike,
lühike veidike rohekas kleidike.
Ära nüüd mu akna alt kusagile keksi!
Ära nüüd mu akna alt kusagile eksi!
Rõõmus ja kraps, võilillelaps.

Heljo Mänd, "Võilillelaps"

Tead, mis me teeme...!
Sa võta üks puhas leht
ja joonista sellele lind.
Mina kirjutan temale laulu.
Las ta lendab siis üles
laulma sest pikast teest -
võõramaa lilledest
võilille südameni.

Milvi Seping, "L. R-le", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 19

kellel linnul on rõngas jalas
see on vist abielus
arvas tilluke Asta Alas
aga see polnud ilus

psühholoog Maasika meelest kes
puldis vastuseid soris

lapsed võilillepärgades
lõputus koridoris

Juhan Viiding, "Ministeeriumist saadeti psühholoog" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 45

Tuules
tuleks lahti lasta pehmed
lapsepihud -
õrnad ihud
sügisvihurisse,
nagu võilill lendu laseb ehmed -
seemneköömned ilmaihumisse!
Vihur,
vääramatu, vali,
väärt ja väärad välja vali -
häilijad ja häilimatud,
säilijad ja säilimatud!
Küsimata, kas või milleks -
las nad kasvada võililleks!

Leelo Tungal, "Valik" II [1980], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 185

Avameelsusel
on võilille kurb saatus
Kuidas ta levib
Kuidas kõik teda endast
tõrjuvad Umbrohi ju

Velly Verev, "*Avameelsusel..." kogus "Võilillesaatus" (1981), lk 25

Vedelesin heinamaal
ja nuusutasin võililli
ja vaata ma olen
igapäev teie juures
mu armsad võililled

Andrus Kasemaa, "Vaiksed õhtud" kogust "Poeedi rahu ja armastus"

Võililleseemnel on päikesepuri:
läbi mõõtmatuna näiva ruumi,
läbi sireliudukogude ja
kuuvalguse supernoovade
on ta jõudnud pärale.
Rammestusega tembitud õnnes
juubeldavad potentsiaalsed võililled
kõigepealt mu ninal
ja siis mu käeseljal.

Kaur Riismaa, "*** Võililleseemnel on päikesepuri". Looming, detsember 2015

/---/
Kui oleme vanad,
tahan meenutada seda aega, hoian seda kõike juba praegu endas kui
kõige kallimat mälestust,
raatsimata loobuda ühestki killust –
võilillede paradiisist, konnakullestest tiigis, öisest äikesest,
mis ajas kutsika urisema,
lõkkel praetud kartulitest ja võilillede kimbust,
mis ei lahkunud hetkekski laualt.
/---/

Berit Petolai, "Igavesed suved" kogus "Meoma ümisevad tuuled", Verb 2019, lk 24

Mina kasvan allapoole, mulla ja kivide keskele, võilille- ja tee-
lehejuurte alaspidilaande. Ümberringi nahkhiirte hüüatused,
puude helikujud, suu kordab hääletult pimedusse sõnu: lepita
end ilmaga, ela ikka edasi.

Maarja Pärtna, "Lepitus" kogus "Elav linn" (2022), lk 13

Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga
aeg-ajalt näen aknast -
ta möödub mu majast;
keerab päikselisel metsarajal koos koeraga
vaarikapuhmade taha;
väljub väikesest poekesest Avotu tänaval;
tantsib keset mu tuba või
hüpleb diivanil täiesti äranutetuna.
...
Ma ei tea enam nende mõtteid,
aga suus on see maitse,
mahl võilillevartest,
kui nad siin jalutavad.

Liepa Rūce, "*Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 199

Kirjandus[muuda]

Ray Bradbury, "Võilillevein"