Maantee

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tugimaanteede klassi kuuluv Tartu–Jõgeva–Aravete maantee (Piibe maantee) Vaimastvere lähistel (2017)

Proosa[muuda]

  • Teel on rutt.
Sile asfalt, kõrge teetamm ja sillad viivad üle maa ja vee. Tee ühendab maid ja linnu, linnulennu kiirusel kihutavad autod. Noolsirgeks õgvendatud kilomeetrid, inseneri mõistuse, mõtte ja mõõtmise järgi ehitatud kurvid, kus on täpselt arvestatud liikumisseadused, kaldenurk ja kiirus. (lk 35)
  • Asfalt ühendab kaugeid paiku, kuid lahutab lähedasi. (lk 36)
  • Kiirus toob kaugused lähedale. Metall ja asfalt, rasked ja kerged masinad, tonnid ja kilomeetrid, lõputu teelint on inimese töö ja mõistuse tunnistajaks.
Oleks pisut, pisutki enam mõistmist... (lk 38)
  • Harri Jõgisalu, "Maanteel", lk 35-38, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • Higi pühkinud, pani Gusts mütsi taas pähe, tõmbas rohkem silmadele, et päike silma ei paistaks, laskus käsipõsakile ja vaatas jõude olles, kuidas mööda mäekülge sõidavad maanteel autod: suured rasked kaugvedude autod tirisid just nagu tigedad pullid, mida ta oli näinud nende külgedele maalitud olevat, bussid vurasid nagu ümmargused madalate jalgadega emised, aga sõiduautod, enamuses hallid, meenutasid kassipoegi, kes hõõruvad end vastu su säärt, aga samas — turts! hüppavad eemale.
Autod sõitsid suurel teel vahetpidamata nagu sõja ajal, olid ainult omavahel rohkem erinevad, ja tookord saatis motoriseeritud voolu pöörane müra, nüüd aga liuglesid autod täiesti hääletult, nagu ei veaks neid mitte mootor, vaid nõiavägi. (lk 12)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Mul on terav süütu, sile nägu nagu autojuhtidel, kes ajavad looma alla ega märka seda enne, kui tunnevad ülesõitmise müksu; nad võivad isegi silmata looma maanteel, teda jälgida, kuid ei taipa siiski midagi enne, kui tajuvad reite ja tuharatega kerget lööki, mille tekitab raske auto all lömastuv loomake. (lk 13)
  • Maantee oli täis pragusid ja kummalisi auke, nagu voogaks maa öösiti oma katte all, kehitaks õlgu. (lk 14)


  • Mõtlen teist kahest seal edelas, näen maanteid lõpmatusse kadumas ja imestan, et julgete nii vanas eas seda lõpmatust enda kanda võtta. (lk 27)
  • Mulle näib, et seal edelas ei kuulu kellelegi midagi. Kas seal inimesi ikka elab? Ma tean, et seal muidugi elatakse, kuid mõtlen edelast kui optilisest illusioonist, päikesepaistest ja liivast ja mägisest (mägisest?) silmapiirist maanteedega, mida nende valged keskjooned täpselt poolitavad ning mis kiirustamata viivad Marsile või Kuule. Ja seal on loomi, maanteedel lömastatud loomade kehi! Koera siluett, kuuma, kuuma teesse pressitud koera karvane vari — niiöelda lennul, hüppel. Temast sõidavad ikka ja jälle üle rasked veoautod ja pensionärid, kes tahavad Ameerikat näha. Mind kohutaks see ääretus. Ma mõtlen teist ja mõtlen lõpmatusse hajuvast protoplasmast seal läänes, kus teda ei kaitse mingid inimlikud piirid. (lk 27)

Luule[muuda]

Pikk unustatud metsatee,
kuis armastan su põlist rahu,
kord hirvena sa paged eest,
kord kaotan sind ma lumevahus.

Sul puudub maantee elunälg,
ta ruttav lakkamatu mürin,
sind rahuldab ka üksik jälg
ja linnu põgus tiivavurin.

  • Heljo Mänd, "Metsatee", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 18
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel