Müra

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
James Gillray, "Abieluline harmoonia", 1805.
Valge müra helifailis.

Müra on helide või muude signaalide korrapäratu segu. Korrapära tuvastamine sõltub enamasti tuvastajast; ühe kuulaja müra on teise kuulaja muusika.

Proosa[muuda]

  • Kuid võtkem arvesse, et peenel seltskonnal on oma punavein ning sametvaibad, kuus nädalat ette kutsutud lõunakülalised, on oma ooper ja muinasjutulised ballisaalid; peen seltskond peletab igavuse tõuehtsate hobuste sadulas, klubis aega viites või krinoliinivihurite vahel loovides; teaduse eest hoolitseb neil Faraday, religiooni eest kõrgemad vaimulikud, keda võib kohata kõige paremates majades: tõelise usu ja üleva paatose jaoks pole neil aega ega vajadust. Kuid peen seltskond, huljudes kerge iroonia härmalõngadel, on väga kallis pidada; see nõuab vähemalt üldrahvalikku ränka ja vaevalist tööd külg külje kõrval umbsete vabrikute kõrvulukustavas müras, küürutamist kaevandustes, higistamist ääside ees, jahvatamist, vasardamist ja kudumist läppunud õhus — või siis omaette lambaid karjatades või üksildastes majades ja onnides keset saviseid või kriidiseid põllumaid, kus vihmased päevad nii tüütult venivad. See üldrahvalik elu põhinebki paatosel — vaesuse paatosel, mis sunnib rahvast kõike seda tegema, et peent seltskonda ja kerget irooniat üleval pidada — veetma sageli oma raskeid aastaid kütmata, ainsagi vaibata majas ja taluma perekonnatülisid, mida ei mahenda pikad koridorid.
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", tõlkinud Valda Raud, 1983, neljas raamat "Alanduste org", 3. peatükk, lk 261


  • Troy uinus poole minutiga ja oli süllasügavuses unes, kui müra ta unepõhjast pinnale tõi. Ärkamist saatsid unenäod, milles ilmusid saeveskid, suruõhuhaamrid ja hambaarsti puurmasinad. Kui ta oli juba ärkvel, ei haihtunud unenägu ikka: rütmiline müra oli sealsamas, otse kukla taga, voogas sisse kajutiaknast, oli kõikjal. Ta kajut ujus jõelt peegelduvas kuupaistes. Ümbrus oli nagu rahu ise, kuid seina taga, kajutis number kaheksa norskas miss Rickerby-Carrick virtuoossemalt, kui Troy oli oma elus kunagi varem kuulnud. Sealt kostev pandemoonium sarnanes tavalisele norskamisele sama palju kui "1812" "Meloodilisele sepapajale". See oli monstroosne, see oli talumatu.
Troy lebas uskumatus häireseisundis, pooleldi naeru kihistades, pooleldi meeleheites, kui viled vaheldusid norsatustega, plahvatused järgnesid viledele.
  • Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst 1994, lk 57-58


  • Kui ma oma tööga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel ülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.
Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundlik solvangute suhtes, ei talunud konflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suur probleem, olid tema jaoks välistatud.
  • Alfred Kazin, "On native grounds: an interpretation of modern American prose literature", Reynal & Hitchcock, 1942, 7. peatükk


  • Tänavat ääristasid algusest lõpuni veoautode garaažid. Sel tunnil libisesid lahti nende rasked rauduksed ja välja veeresid hiiglaslikud veoautod, mis varjasid päikest. Rattad olid neil niisama kõrged kui Sabina.
Nad võtsid üksteise järele nii tihedasse rivvi, et ta ei näinud enam tänavat ega maju teisel pool teed. Temast paremal oli vaid mürisevate mootorite vall ja tohutud rattad, mis võtsid hoogu pöörlemahakkamiseks. Vasakul avanesid uued uksed, uued veoautod sõitsid aeglaselt lähemale, nagu tahaksid nad teda alla neelata. Nad ilmusid välja ähvardavalt, ebainimlikult ja olid nii kõrged, et juhte ta ei näinudki.
Sabina tundis, kuidas ta üleni kössi tõmbub; mürast kohkunult näisid veoautod tema silmis veelgi paisuvat, nende mõõtmed muutusid koletislikuks, rataste pöörlemine jälgimatuks. Ta tundis end nagu laps ähvardavate hiidude tohutus maailmas. Ta tundis, kui haprad on jalad tema sandaalides. Ta tundis, kui kaduv ja lömastatav ta on. Ta tundis, kuidas kõikehõlmav oht, mehhaaniline kurjus teda enda alla matab.
  • Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tõlkinud Anne Allpere, LR 46/47, 1993, lk 8-9


  • "Tsivilisatsiooni vaikus," mõtleks ta, "see ongi müra. Kust leida siin ühtegi vaikusesaarekest?... Vahest ainult mõnes vaikelus," mõtleks ta.
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 134


  • Basilil oli oma teooria, et paljud vead ja puudujäägid tänapäeva kirjanduses tulenevad mürast, mida tekitab tööstusühiskond. Shelley ei oleks iial kirjutanud oma lüürilist tervitust lõokesele nii õnnestunud sõnastuses, kui akna taga oleks töötanud suruõhuhaamer ning teisel pool saepuruplaatidest vaheseina üüranud täie võimsusega raadio.
    • Helen McCloy, "Kaks kolmandikku vaimu". Tõlkinud Viktor Kerge, 1984, lk 98


  • Mõni sekund enne starti valgub tuigates välja aprikoosikarva pahvak — otsekui palominohobuse võbelev tagapool, ja nüüd jätab see varju päikese, samal ajal kui pilved kerkivad ja kuhjuvad otsekui maailma loomise stseenis. Linnud paiskuvad õhku koos ööliblikate, kiilide, sääskede ja teiste tiivuliste olenditega, keda ajab paanikasse müra: kõmin, ragin, ulgumine. Mis on lendamine, et see võib toimuda ööliblika habrastel tiibadel, kelle jõujaamaks on arvutikiibisuurune süda? Mis on lendamine, et see võib hiiglakraanal mürinaga läbi nelja ja poole miljoni naelase raskuse kõrgustesse tõusta? Pange silmad kinni, ja teie kõrvu kostab pauklaengute kurdistav rat-a-tat-tat, te tunnete, kuidas need rabinal teie rinda tabavad. Tehke silmad lahti, ja te näete hiiglasuurt tulest nõretavat teraslihast, kui seitsme miljoni naelane koormus hetkeks hõbedasel talal seisatab, ja siis rebenevad hullunud pilved. Rauast telikujalad lendavad üle stardirambi nagu ajalehepaberi tükid, ja lööklained veerlevad oma hiiglarusikatega vehkides, tagudes soid, kus linnud kisendavad ja lendu tõusevad, tagudes vastu su rinda, kust juba ennegi kloppiv süda tahab välja karata. Õhk tundub pingul nagu trumm, molekulid põrkavad kokku. Korraga sööstab kosmosesüstik kõrgele soode kohale, eemale nüüd juba meeletuks muutunud hullunaerust, eemale putukate kimedast sonimisest ja vaatajate ammulisuisest aukartusest, kelle seast paljud nutavad, see tõuseb seitsmesaja jala kõrgusel tulekosel ja pritsib hiiglasädemeid, kerkides kuldses halos, mis sööbib sügavale mällu.


  • Gillian heitis bumerangina tagasi võrdväärselt arvustava pilgu. "Või veel parem, kuula." Ta kutsus Maddyt viipega.
Maddy kükitas tema kõrvale põrandale. "Mida?"
"Kas sa kuuled seda müra?"
"Mis müra?"
"Seda tiksuvat heli? See on minu bioloogiline kell."
Maddy kehitas õlgu. "Osta endale digitaalne."
  • Kathy Lette, "Hullud lehmad", tlk Sigrid Fialka, 2000, lk 148


  • Stackelbergide maja ja Toompea keskkond kujundas meie lapsepõlve väga huvitavaks ja võiks isegi öelda - romantiliseks. Maja on väga kõrge viiluga, üks kõrgeima viiluga majadest Toompeal. Selle kõrgel pööningul vuhises ja kõlises alati kõva tuul koos linnahäältega, mis tulid Balti jaama poolt. Selles müras segunesid veduri- ja vabrikuviled, autode sahinad ja ei tea mis veel. See oli pisut kosmiline, hirmuäratav kõla ja mul on see veel praegugi kõrvus.
    • Ester Mägi, "Ester Mägi. Elu ja helid". Eesti Muusika Infokeskus, 2008, lk 75-76


  • Ka see lootus on asjatu, et karja liikmeks olemine vähendab inimese ürghirme – lihtsalt müra toel tõrjutakse need ajutiselt teadvusest. Tänapäeva vidinad võimaldavad ju sukelduda pseudoellu – pealtnäha ülimalt intensiivne suhtlemine, kõik on keskpunktis, suur vatramine. Tegelikult keegi kedagi ei kuula ega kuule.
    • Aimée Beekman, intervjuu: Lea Arme, "Sünnipäevalaps Aimée Beekman: "Tänapäeva üürikest aega kestvad kooslused panevad õlgu kehitama. Inimesed ei mõista, mida tähendab ustav hing eri eluperioodide vältel."" Eesti Naine, juuli 2011


  • "See olen ainult mina, vabandust müra pärast," ähkis koer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole kodus."
"Mis sa seal teed?" uudistas Piia naabrit. Parun oli tavaliselt väga kuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olen üle-kaaluline. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin hüppeid – sada diivani peale ja sada maha."


  • Konvoeerijad peatusid, näitasid tääkidega: minge rööbastelt maha. Ja juba kihutaski vastu suur vedur, hingates välja kuumi aurupilvi. Tulipunane seelik ettepoole suunatud teravikuga lõikas õhku. Hoorattad olid nagu metsistunud veskikivid. Müra ja login olid kohutavad. Zuleihha nägi rongi esimest korda elus. Mööda vilksatasid veduri küljele valge värviga ebaühtlaselt maalitud sõnad "Edasi õnne poole!", vastu nägusid uhkas tihe õhuvool ning vedur kihutas mööda, vedades enda järel mürisevate vagunite pikka ketti.
  • Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaav, 2017, lk 139


  • Stockholm oli rotte täis. Mustjaspruuni pulstunud karvkattega kaetud lihavad kehad, vonklevad sabad. Nad jooksid sisehoovides, metroos, mööda kõnniteid ja tänavaid. Vahel olid nad parkides surnud, kõhud pundunud, või vastikuks lögaks litsutuna keset teed.
Uue kesklinna metrootunneli ehitustööd olid nad urgudest välja peletanud. Rotid püüdsid puurimise, lõhkamise ja kivide laadimise mürast eemale pääseda. Nad ronisid toitu ja vaikust otsides välja kanalisatsioonist ja tunnelitest. Tõid endaga kaasa pisikuid ja maa-alust räppa. Clara oli lugenud, et nad võivad saada aastas kuni 1000 järglast, ilma hoogu võtmata meetri kõrgusele õhku hüpata ja kahesentimeetrisse prakku pugeda.
Varsti võtavad nad kõik üle, mõtles Clara ja kujutas ette tulevikku, kus inimesed on võitluses rottidele alla jäänud.


  • Esteetika ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused.
  • Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine raamat võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele müra ning mürale järgneb tühjus.


  • Inimesed oskavad kole palju müra teha, isegi kui neil on vaid väike metsaalune maalapp, vaevalt aaker, kus õieti suurt midagi müristada ei peaks olema. Aga mida vähem inimene oma maalapil käib, seda intensiivsemalt ta tahab siis seal kraapida ja müristada. See nagu kinnitab omanikutunnet. Kui maalapiks on näiteks vaid hauaplats, võidakse sellegagi sada imet teha, kõikvõimalikku aiatehnikat kohale vedada. Müristada haua peal pika päeva. Olen seda oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud.


  • Hea kommunikatsiooni kuldreegel tuleneb informatsiooniteooriast, mis ütleb, et sõnade, lausete või piiksude jada ei ole informatsioon. Informatsioon sünnib siis, kui sümbolite, sõnade või mille iganes jada on a) vastu võetud ja b) dekodeeritud ehk aru saadud. Kui tulistame puusalt pimedusse pressiteateid, siis see informatsiooniteooria põhimõtete kohaselt ei ole kommunikatsioon, vaid müra.


  • Varem saadeti mingi pressiteade, tänapäeval on kõik täiesti harali eri kanalites. Seda uuesti tsentraalsesse asja väga enam kokku ei pane. Tuleb arvestada, kuidas teha kommunikatsiooni nii, et erinevates kanalites ei tekiks omavahelist kokkupõrget, selguse asemel infomüra, erinevate sõnumite andmist ja inimeste segadusse ajamist. Müra on tänapäeval niigi palju, valitsusasutustest pole vastutustundlik seda müra omalt poolt veel lisada.

Allikata[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel