Mine sisu juurde

Klubi

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • [George Fentiman Bellona klubi kohta:] "Tead, see paik meenutab mulle alati seda vana nalja Punch'is: "Kelner, viige lord Mistaniminüüdoligi minema, ta on juba kaks päeva surnud". Vaata vana Ormslyt, norskab nagu jõehobu. Vaata minu austatud vanaisa - tudiseb igal hommikul kell kümme siia, võtab Morning Post'i, istub kamina ette tugitooli ning ongi õhtuni lihtsalt üks mööblitükk. Vaene vanapapi. Mõelda vaid, äkki muutun ma ise ka ükskord niisuguseks. Jumala eest, parem oleks sakslased võinud mulle ühes teistega lõpu peale teha. Mis kasu on ellujäämisest, kui väljavaated on sellised?" (lk 5)
  • Pole kindel, kumb oli Bellona klubi vanematele liikmetele vastumeelsem — kas kindral Fentimani groteskne surm nende keskel või tema pojapoja sündsusetu neurasteenia. (lk 9)
  • Uks sulgus nende järel ning näis, et pinge langes. Ring lagunes rühmadeks. Keegi läitis sigareti. Planeedi türann, vana narr Surm oli hoidnud hetkeks nende ees oma tuhmi peeglit ning näidanud neile seda, mida toob tulevik. Kuid nüüd oli peegel jälle ära viidud. Ebameeldiv juhtum oli möödas. See oli tõesti õnnelik juhus, et Penberthy oli vanamehe enda arst. Ta teadis temast kõik. Ta sai anda surmatunnistuse. Ei tule mingit juurdlust. Mitte midagi kahtlast. Bellona klubi liikmed võivad minna õhtust sööma. (lk 11)
  • [Williamson, riidehoidja:] "Väga ea surm, milord. Olen ullemat näind. Ja mis sellest siis nii väga on? Kõik räägivad, nagu oleks see klubile ebameeldiv, aga mina ütlen, mis tähtsust sel on. Pole kuigi palju majasi, kus keski poleks ühel või teisel ajal surnd. Ega me sellepärast neid majasi alvemaks ei pea, ei tea mispärast siis klubi peaks alvemaks pidama?" (lk 29)
  • Bellona klubi raamatukogus polnud kunagi kedagi. See oli suur, vaikne ja meeldiv ruum, raamaturiiulid moodustasid nišid, milles seisid kirjutuslaud ja kolm-neli tooli. Aeg-ajalt astus keegi sisse, et kontrollida midagi The Timesi atlasest või mingist strateegia ja taktika alasest tööst või otsida välja mõni vana teenistusnimekiri, kuid suurema osa ajast oli raamatukogu tühi.
Kõige tagumises nišis, ümbritsetuna raamatute ja vaikuse müürist, võis usalduslik jutuajamine niisama suureks saladuseks jääda nagu pihitoolis. (lk 32)
  • Wetheridge ütles, et ilm on sant. Wimsey soostus armastusväärselt. Wetheridge ütles, et arvestades hinda, mida siin klubis toidu eest tuli maksta, on see lausa skandaalne, et siin midagi söögiks kõlbulikku ei ole. Wimsey, keda peakokk ja ka kelnerid tema asjatundlikkuse pärast jumaldasid ning kellele oli saadetud kõige valitum pala, ilma et ta oleks pidanud seda küsima, tundis Wetheridge'iie ka seekord kaasa. Wetheridge ütles, et mingi põrgulik fotograaf oli teda täna hommikul mööda tervet klubi taga ajanud ning üldse pole viimasel ajal kogu selle äraneetud kõmu tõttu võimalik enam rahu saada. Wimsey ütles, et seda kõike tehakse reklaami huvides ja et reklaam on tänapäeva needus. Vaadake ajalehti — kaanest kaaneni aina kuulutused, muud midagi. Wetheridge ütles, et kurat võtaks, tema ajal oleks korralik klubi reklaami põlastanud ning et ta mäletab veel aegu, kui ajalehti tegid härrasmehed härrasmeeste jaoks. Wimsey ütles, et miski pole enam päris endine; tema meelest võis olla selle põhjuseks sõda. (lk 38)
  • "Kuulge, Wimsey," küsis kapten Culyer Bellona klubis, "kas te ei lõpetagi ära oma uurimist või kuidas seda nimetada? Klubi liikmed nurisevad tõsiselt ja ma ei saa seda neile pahaks panna. Nende meelest on teie lõppematud pärimised talumatult tüütud, vanapoiss, ja ma ei saa keelata neil mõtlemast, et selle kõige taga peab midagi olema. Inimesed kurdavad, et portjeed või kelnerid ei pööra neile tähelepanu, sest teie lobisete nendega alalõpmata ning kui te parjasti seda ei tee, siis tolknete te baaris ja kuulate teiste jutuajamist pealt. Kui see on teie meelest taktitundeline viis uurimist läbi viia, siis ma tahaksin, et te teeksite seda taktitundetult. Asi hakkab läbinisti ebameeldivaks muutuma." (lk 81)


  • Seal kambris, kuhu muud inimesed alati üksi lähevad, käisime ikka trobikonnas, tüdrukud ja poisikesed koos; olime selles eas, kus ühisoluvajadus ületas tulevase piinlikkusetunde. See ruum oli ka määratud hulgi kasutamiseks. Kui rääkida linnukeeli, siis mahtus siin õrrele korraga kolm varblast. Ja mis siin üldse viga olla: aken, ehkki kõrgel ülal, annab valgust piisavalt, põrand on küüritud ja valge liivaga üle riputatud - päris esinduspõrand; kolmiktrooni puu koostis on nii sile ja soe, nagu loomulik okaspuit suvisel ajal seda üldse olla oskab; ventilatsioon hea - aina istu, vatra ja veeda aega. Ja kontrolli ei miskisugust. Klubi mis klubi.
Kui juhtuski mõni vanem inimene kambri liigkauase anastamise või laste pika äraolemise pärast rahutuks saama ja haagitud ukse taga kolistama, siis kõlas kambrist vastulauseid robinal, täis tulist õigust ning püha nördimust - et siin ei lasta ka rahulikult olla... Ja tülitaja pidi ukse tagant lahkuma kaotajana, sest kambrist kõlavad argumendid mõjusid tummakslöövalt.
  • Artur Adson, "Neli veskit", rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 29


  • Kostis vali krigisev heli, plartsatus ja mingi täiesti kohutav vingatus.
"Ma ju ütlesin," sosistas Albert silmi lahti tehes, "et me oleksime pidanud mereröövlite klubi tegema."


  • "Olin innukalt ametis, et korralikult käituda ja kõigi inimeste vastu hea olla."
"Mismoodi siis?"
"Lihtsalt nii, et käisin ühes klassis tüdrukuga, kellel oli pisut raske. Ta oli kõiges maha jäänud, ning mitte keegi ei rääkinud temaga. Ta haises ka natuke. Siis võtsin mõned sõbrannad kokku, et koos moodustada klubi, ja selle eesmärk oli tüdrukut aidata."
"Mida te tegite?"
"Vahetundidel rääkisime temaga vaheldumisi. Mõnikord andsime talle raha."
"See oli teist ju väga armas."
"Arvad? Küllap ehk oligi. Ent siis äkki kasvasid tema rinnad hiigelsuureks ning poisid hakkasid tundide ajal teda jõllitama. Siis pidasime koosoleku maha ja saatsime klubi laiali. Mitte keegi ei maininud rindu. Tõenäoliselt olime ühel meelel, et ta on lootusetu."
  • Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000, lk 108-109
Vikipeedias leidub artikkel