Varblane

Varblane (Passer) on lindude perekond varblaslaste (Passeridae) sugukonnast.

Piibel

Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees.

7 Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!

Luuka evangeelium 12:6-7

Proosa

Varblased! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja põrguteta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi moraalita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu vennad, minu armsad vennad.

Nad rändavad ilma rahata ja ilma pagasita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi esmaspäevadest ega laupäevadest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale.

Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk Asta Põldmäe, Eesti Raamat, 1989, LXIII, lk 98

Inimene ei õpi mitte kunagi mööda katuseid kõndima ega keksima. Varblane oskab seda. Varblane oskab kohe kõike.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 78

Pahinal pageb klaasi tagant mütsak varblasi, kes on seal kogu aeg pealt vaadanud. Jultunult, häbitult, põnevusega. Tuule külvatud salakuulajad, terved piilurite salgad! Vurtsti! õhku ja tulevad uued. Vurtsti! õhku ja uued. Lärmakalt paiskavad nad üle valge talvetaeva oma delikaatse teate.
- Asta Põldmäe, "Demiurg", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 8
Lennul võtab varblane terve maa oma tiiva alla.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120

Luule

Pööras näo seina poole

kuid ta ju armastab mind
miks pööras siis minust ära

niisuguse pealiigutusega
võib päriselt ära pöörduda maailmast
kus keksivad varblased

ja noormehed
kirevad lipsud kaelas

Tadeusz Różewicz, "Sein" kogus "Roheline roos", tlk Mats Traat, 1982, lk 11

Oh mind, eblast eluvarblast,
sirgukest sasissulelist!
Keksind maha ma kevade,
sirtsund maha ma sügise,
tantsind talvegi tõsise.
...
Ikka näppan eluherneid,
korjan, kerjan kesvakesi
kas või kadula kojastki.

Muia Veetamm, "*Oh mind, eblast eluvarblast", rmt: "Tunamull'ne" (1992), lk 4

No mis see varblane seal keksib ja siutsub?
Mis ta keksib ja siutsub?
Mis ta tahab öelda?
No ma arvan, et ta kuulutab kõigile:
minu esivanemad olid dinosaurused!

Wimberg, "Varblaste ajalugu" kogus "Just praegu" (2021), lk 11

kased on tehasesuitsust piimjad
varblased nood tiivulised põldhiired

joovad seda piima
ega tõuse lumemarjapõõsa alt

Triin Paja, "Voog" kogus "Ürglind" (2021), lk 16

Meie seltskonnas kõik alati
karjuvad üksteisest üle,
kargavad pükstest välja, nokivad, lähevad turri.
Me oleme inimkehadesse vangistatud varblased,
meie armastus on äkiline ja häälekas,
täiest kõrist laulame ja nutame,
hällitame lapsi kohevaks klopitud pesades.
Ei ole juhus, et inimene on kõigesööja,
sest seda on ka varblane.
Inimene nopib tarkust tähistaevast.
Lind nokib teri.

Liepa Rūce, "* Meie seltskonnas kõik alati...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 200

Vanasõnad

Kus varblasi on, sinna lendab varblasi veel juurde.
Parem varblane peos kui kümme katusel.
Parem üks varblane pihus kui kümme tuvi katusel.
Varblased pühivad nokka selle oksa vastu, kus seisavad.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

Jordan Radičkov. "Meie, varblased", tlk Mare Zaneva, Tallinn: Eesti Raamat, 1984