Nokkimine

Proosa

Suured inimkogumid ei vastuta kunagi selle eest, mis nad teevad. Neid juhivad nende kontrollile allumatud instinktid. Eks olnud neilgi, patriarhidel ja professoritel, omad lõputud raskused, hirmsad takistused, millega võidelda. Nende haridus oli mõnes mõttes niisama puudulik kui minu oma. See oli neisse kasvatanud niisama suuri vigu. Tõsi küll, neil oli raha ja võimu, kuid ainult selle hinnaga, et nad kasvatavad rinnas kotkast, raisakulli, kes igavesti rebib maksa ja nokib kopse — omamisinstinkti, omastamishullust, mis pidevalt sunnib neid tahtma teiste inimeste maid ja varandusi, tegema riigipiire ja lippe, sõjalaevu ja mürkgaasi, ohverdama enda ja oma laste elu.
Virginia Woolf, "Oma tuba", tlk Malle Talvet, LR 44-45 1994, lk 27

Tuulelipu kukk nokib tähtede teri.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 47

Draama

Alp kerglus apla raisakulli moel,
saak söödud, peagi nokib iseend.

William Shakespeare, "Kuningas Richard Teine", II vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri, rmt: W. Shakespeare, "Kogutud teosed" 2014, lk 69

Luule

Ma mustas öös näen valget laululindu,
kes vahel lendab südameks mu rindu.
Mu südamelt ta nokib raske kivi,
sel tunnil tunnen Nimetuse Lindu.

Juhan Viiding, "Hommik" kogus "Elulootus" (1980), lk 7

kehal soolaterakesi leidub, mida sööb eksootiline lind.
nokib sinu valutavalt ihult, kilkse-kõlkse kostab, kuid su
päev, ta valgus
raske liiaks sulle, helinaid hämardub ja loojub, külmavärinaid
iiristes ja liiliates kostub, ja ma unustan
Su seitse salanime.

Kirsti Oidekivi, "* kehal soolaterakesi leidub" kogus "Tigudele" (1998), lk 22

Suitsuliha saab vaid Tartu turult.
Kala saab, kui ise võtad veest.
Värsket rohelust sa närid murult,
aga hingelind sööb hinge seest.

Ta nokib neli korda tunnis mõttemaksa.
Ta tiivad tõukavad su kõrvad viledaks.
Ei ole hingelinnule sul tarvis maksta.
Ta niigi teind su kukru siledaks.

Karl Martin Sinijärv, "Suurele matemaatikule" kogus "Krümitor 0671" (2011), lk 109

Meie seltskonnas kõik alati
karjuvad üksteisest üle,
kargavad pükstest välja, nokivad, lähevad turri.
...
Ei ole juhus, et inimene on kõigesööja,
sest seda on ka varblane.
Inimene nopib tarkust tähistaevast.
Lind nokib teri.

Liepa Rūce, "*Meie seltskonnas kõik alati...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 200