Mine sisu juurde

Rohelus

Allikas: Vikitsitaadid
Regina Kylberg-Bobeck, "Naine roheluses jalutamas" (1889)

Proosa[muuda]


  • Nad astusid sõidukisse ja onu Asquer osutas kepiga mõnelegi linna vaatamisväärsusele — kõik ümberringi oli valgus ja kära. Selge sinitaevas, millel läbipaistvate looridena rippusid valged pilved, näis Liale kõrgem ja heledam kui ta nõmmetaevas. Temani tungis lillede ja roheluse õrn lõhn, nii erinev nõmme kalgist hõngust, ja ta ütles tasa: "Kui ilus, kui ilus!"
    • Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, Tallinn: Kuldsulg, 1995, lk 14


  • Krabat ei olnud enam endine Krabat. Järgnevate päevade ja nädalate jooksul elas ta teispool kuud ja päikest. Ta tegi, mida vaja, ta rääkis poistega, ta vastas nende küsimustele, aga tegelikult oli ta sellest kõigest kaugel eemal, mis veskis toimus: ta oli tüdruku juures ja tüdruk tema juures, ja maailm ümberringi muutus üha helgemaks, iga päevaga üha rohelisemaks.
Mitte kunagi varem polnud Krabat tähele pannud, kui mitmekesist rohelust oli olemas: sadu liike rohurohelist, kase- ja pajurohelist, sekka samblarohelist, mõnikord sinaka varjundiga, noort leekivat rohelist veskitiigi kallastel, igas hekis, igas marjapõõsas, ja tumedat tagasihoidlikku mändide vanarohelist Koselbruchis, mõnel tunnil sünget, siis ähvardavat ja peaaegu musta, kuid mõnikord vastu õhtut särama löövat, nagu kullaga lakitud rohelust. (ptk "Teispool kuud ja päikest")


  • Südametu on siinne maapind, kaua hoiab ta külma oma põues. Haljendamagi lööb siin paar nädalat hiljem kui mujal. See-eest piisab siis esimesest vihmasagarast, et rohelus kõikjal lokkama hakkaks.
Ka praegu ripub põldude kohal see haljusttoov sadu: näib, nagu immitseks otse taevast heinamaasiiludele, põllupeenardele ja puude võradesse rohelust, õhk on jahe, vettinud pilved aga otsekui õhkuksid soojust; tareaknad peegeldavad nende videvat kuma. Kass trepi ees tõmbub küüru, valmis pagema algava vihma käest. Tundub, nagu sosistaksid mulla seest, juurisest maapõuest võrsuvad lehed ja pungad talle selle lähenemisest. Aga võib-olla too kohevhall, roheliste silmadega pelglik loom lihtsalt tunnetab seda.


  • Kevadel puud heljuvad, hõljuvad ja heljudes elavad. Siin-seal lööb rohelistest lainetest läbi mõni valge või roosakas vahutort: noorte viljapuude esimesed õied. Nad sätendavad ja säravad kui kastepiisad — taeva saadikud. Ja talled — värisevail karvased jalul kõmbivad nad ema järel. Isegi värske rohu niiske rohelus ei tundu neile küllalt sametine — nad tahaksid katta taeva.


  • Ühel märtsipäeval nägin, et stsillad olid tärganud; pisikeste, väga madalate puhmastena, väga lühikeste vartega — sinised õied lebasid peaaegu maapinnal. Kui nad vett said, kasvasid varred pikemaks, sirutasid end taeva poole ja said üpris varsti endale seltsiks kaks kollast tulpi, millest ma samuti ei mäletanud, et oleksin nad mulda pannud. Kuid põhjamaa stsilla erksinine värv jääb siin Vahemere ääres liiga tagasihoidlikuks; kui nad välja ilmuvad, on ümberringi juba lopsakas rohelus, nii et stsilla paistab häbenevat oma vähenõudlikkust, varred on haprad ja vajuvad maad ligi.


  • Iga kord suhistas rong mõnda linna jõudes ja sealt lahkudes mööda pilvise taeva all rohetavatest väikestest köögiviljaaedadest, tuhandete askeldavate inimestega tagahoovidest, majade raudtee poole pööratud tagakülgedest. Põllud olid rõõmsalt rohelised — see rohelus algab Hollandis varakevadel ja kestab peaaegu lume tulekuni, ahmides endasse niiskust nii õhust kui maast ja veest, mis kilgendab kõikjal, kuhu silm küünib.


Sinna oli maetud eideke, keda inimesed nõiaks nimetasid. Kes teadis, kust otsida, võis kõige selle roheluse all näha tema majakese väheseid jäänuseid, ja kes teadis hästi, kust otsida, võis näha kohta, kuhu ta oli maetud. Kes teadis aga tõeliselt, väga-väga hästi, kust otsida, võis leida ka koha, kuhu Tiffany oli matnud eidekese kassi: seal kasvas kassinaeris.
  • Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2011, lk 57


  • Kui Clara esimest korda kuulis, et mees töötab maastikuarhitektina, olid ta vaimusilma ette kerkinud pildid lossiaedadest ja maal asuvatest lopsakalt rohetavatest maatükkidest. Aga nii see ei olnud. Mees töötas siseruumides ning kujundas hotellidele ja kontoritele elavaid hapnikurikkaid kohti. Nad kohtusidki siis, kui mees Clara töökoha valvelauas taimeseadet tegi. Paari nädalaga muutis ta alumise korruse fuajee oaasiks, kus üks sein oli üleni rohelusega kaetud ja kõrged potitaimed olid paigutatud kivipõrandale koos laudade ja toolidega, nii et külastajad saaksid keset rohelust istet võtta. Kui päike läbi klaaslae sisse paistis, nägi ruum välja nagu Lõuna-Euroopa turg. (lk 15-16)
    • Annika Widholm, "Pööritus", tlk Mari Jesmin, Tallinn: Eesti Raamat, 2019



  • Linnaruum peaks arvestama eelkõige kõige nõrgema liiklejaga, kelleks on lapsest jalakäija. Ka kõikidel teistel liiklejatel, sh vanuritel ja liikumispuuetega inimestel peaks olema turvaline. Eesti linnaruum on üldiselt ebaturvaline, kuum, autokeskne ja rohelust kas võetakse ära või kolitakse see nn destination-parkidesse (à la Lasnamäe Pae park), kuhu peab autoga sõitma.

Luule[muuda]

Ja tulen longuspäisena
taas siia, võõras rõõmudele.
Poon enda aknal käisega,
kui õhtu rohelus on hele.


Oh sügis, sügis! Oh mõtlik valgus
            ja igatsev hääl!
Kuld kummitab taevas ja rohelus maapinna pääl!


Mõtetesse on rohelust vaja,
et sa kuuleksid,
tajuksid nagu kingitust
lehtede langemist puult.
Vaikus kuulatab siin.
Härmas põldude
rahu jalge ees näen
põlvili haavatud tuult.