Lill

Lill on ulatusliku turunduseelarvega taim.

Piibel

Mu kallim läks alla oma rohuaeda,
palsamipeenarde juurde,
rohuaedadesse karja hoidma
ja lillekesi noppima.

Ülemlaul 6:2

Su naba on ümmargune kausike,
milles segatud vein ei puudu!
Su kõht on nisuhunnik,
mis lillekestega on ümbritsetud!

Ülemlaul 7:3

Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,

29 aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.

Matteuse evangeelium, peatükk 6, salmid 28-29

Proosa

Siis nägi ta üht noormeest tulemas. Too tõi kimbu valgeid lilli; need puistas ta torni põrandale ning läks ära. Siis tuli teine ja tõi kimbu kannikesi; need puistas ta keset kirikut. Siis tuli veel üks ja tõi kimbu roose; need puistas ta ilusasti meie emanda (= Maria) altari ette. Siis tuli neljas ja tõi kimbu valgeid liiliaid ning puistas need koorile. Kui nad seda olid teinud, kummardasid nad kenasti ja läksid ära. Need noormehed olid nii õilsad ja kaunid vaadata, et kui kunagi mõnel inimesel ka suur piin oleks kehas, kaoks kogu tema piin, kui ta neid ainult näeks.
- Mechthild Magdeburgist, Vaesest tüdrukust, Ristija Johannese missast, armulaualeibade muundumisest Talleks, inglite kaunidusest, pühakssaanud inimeste neljast liigist ja kuldsest pennist. Rmt: "Jumaluse voogav valgus", 2. raamat, IV. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015.

Lille unenägu on ta õis.
- Juhan Liiv, "Proosakilde", 29

Nüüd lähen raamatukokku ja võtan mõne raamatu, ja loen ja vaatan; ja loen ja vaatan veel. Siin on luuletus hekist. Ma hulgun selle ääres ja korjan lilli, haljast kuslapuud ja kuuvalgusekarva viirpuuõisi, kibuvitsu ja siugjat luuderohtu. Ma pigistan need pihku ja panen koolilaua läikivale pinnale. Istun jõe väreleval pervel ja silmitsen vesiroose, suuri ja säravaid, mis läitsid heki kohal kõrguva tamme omaenese veevalguse kuukumaga. Ma korjan lilli; ma punun lilledest vaniku ja pigistan selle pihku ja ulatan — ah! kellele? Mu eluvoolus on tõke; sügav jõgi rõhub takistusele; see raputab; rebib; keskel peab üks sõlm vastu. Oh, see on valu, see on äng! Ma nõrken maas. Nüüd sulab mu keha üles; mu pitser murtakse lahti, ma ergan. Nüüd voolab jõe sügav viljastav tõusuvesi, avab suletu, murrab läbi tihkuse, tulvab vabalt. Kellele annan ma kõik, mis voogab nüüd mu soojast urbsest kehast, läbi minu? Ma korjan lilled ja kingin need — ah! kellele?
- Virginia Woolf, "Lained", tlk Riina Jesmin, LR 3-6 1999, lk 40

Ma arvan et tänapäeval ei ole enam inimest, kes peaks üht lille tavaliseks. Meis on elavat tundlikkust kõigi lillede suhtes ja me oskame midagi peale hakata ka kurekella, sõrmkübara ja kukekannusega. (Tasapisi saame jälle piisavalt jõukaks, et naasta aiast ja pista suurde klaasvaasi läbisegi kõik lilled, mida näeme ühel ilusal hollandi lillemaalil.) Lisaks kohandame oma kliimaga rododendroni ja asalea, teeme sirelist topeltsireli, värvime hortensia siniseks ja mõõkliilia kahvatupunaseks ning oleme aasta-aastalt jõukamad.
- Hugo von Hofmannsthal, "Aiad" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 68

Kuni inimene on õitsvas nooruseas, arvab ta, et lilled on midagi säärast, mida kantakse nööpaugus või kingitakse tütarlastele. Tal ei ole õrna aimugi sellest, et lilled on midagi säärast, mis elavad ületalve, nõuavad mulla kobestamist, väetamist ja kastmist, ümberistutamist ja tagasilõikamist, pügamist ja sidumist ning umbrohust ja viljadest, kuivanud lehtedest, täidest ja jahukastest vabastamist. (lk 8, ptk "Kuidas tekib aednik")
Sest aednikul on suur nõrkus nimede vastu; lill ilma nimeta on - kui väljenduda Platoni sõnadega - lill ilma metafüüsilise ideeta; ühesõnaga, tal pole siis õiget ja täisväärtuslikku reaalsust. Nimeta lill on umbrohi; ladinakeelse nimega lill on tõstetud nii-ütelda kutselisele tasemele. (lk 45, ptk "Aedniku aprill")
- Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964

Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad.
- Antoine de Saint-Exupéry, "Väike prints", tlk Ott Ojamaa, 1960

Koos märtsikuuga tuli kevad, ja hiirekõrvus saar uppus lõhnavasse lillemerre. Talvetuultest vintsutatud küpressid sirutusid nüüd sirgete ning siledatena taevasse ja mähkusid valkjasrohelistest käbidest loormantlitesse. Vahajad kollased krookused pugesid suurte puhmastena puujuurte vahelt välja ning ukerdasid mööda kaldaveeru allapoole. Mirtide all kergitasid kobarhüatsindid oma erepunaseid klaaskommi moodi õienuppe ja tammepadriku hämarus oli täis tuhandete iiriste hajusat suitsuvinet. Haprad ning tuuleõrnad ülased lõid lahti oma vandlivärvi õied, mille kroonlehti oleks nagu korraks veini sisse kastetud. Hiirehernes, varsakabi, liilia ja sajad teised lilled vallutasid väljad ja metsad. Isegi igivanad, tuhandetest kevadetest kookuvajunud ja õõnsaks uuristatud oliivipuud katsid end pisikeste, nende kõrgele eale sobivalt tagasihoidlike, kuid siiski kaunite koorekarva õiekobaratega. See kevad ei tunnistanud loidust. Tundus, nagu oleks keegi löönud võimsa kõlava avaakordi, ja kõik, nii elus kui elutu, helises sellele vastu. Kevade märke võis lugeda lilleõite läikest, linnutiibade vihinast ja sädelusest talutüdrukute tumedais niiskeis silmades. (lk 96-97)
[Missis Kralefsky:] Aspiriin mõjub roosidele imehästi. Hõberaha krüsanteemidele, aspiriin roosidele, brändi lillhernele ja sidrunimahl lihavatele lilledele, nagu begoonia. (lk 261)
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007

Tänan Sind lillede eest, valgete lillede eest, kuid milleks see peen vihje surmale, milleks raisata kogu seda lõhna minutaolisele, sellisele, kes on kindel, et ta edasi elab? Miks Sa mind jälitad? Miks salaja? (Ära unusta, et ma näen kõiki kirju, mis Sa isale kirjutad, ja neis ei maini Sa kunagi mind.) Isegi kui Sinu isa oleks minu armuke, mis pole tõsi ja mida ei saa tõestada, miks peaksid Sa mind jälitama? Miks Sa saatsid koos lilledega kaardi, allkirjaga Trixie? Ma ei tunne kedagi Trixie-nimelist! Kuidas saaksingi ma tunda kedagi Trixie-nimelist? See on koera nimi, kooli spordivõistluste eestkarjuja nimi, tädi nimi... miks Sa mängid selliseid mänge, miks Sa mind jälitad?

Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? Kas Sa näed selles kõiges enda kui tütre lüüasaamist? Kas Sa mõistad, et tütar nagu armukegi peab olema naiselik, või ta kaotab kõik, peab pidevalt võitlema selle kuratliku kaine irooniaga, mis võtab meilt kõik meie mehed...? Jah, ma arvan, et Sa oled kaotanud. Kümneaastane ei suuda võistelda kolmekümneaastasega. Saada mulle pealegi lilli. Rebin nad ükshaaval puruks, õielehed satuvad mu küünte alla, viskan nad minema, enne kui mu mees koju jõuab. (lk 28)

Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

Oh jaa - seda "lihtsate lillede" lõõritamist olen kuulnud nii kodus kui koolis: tähtis pole hind, vaid meelespidamine! Ometi ootavad kõik vähemalgi pidulikul juhul vängelõhnalisi pikavarrelisi nelke või roose, mis on justkui väikesed roosad kapsad. Meelespidamine on tähtis, aga seda mõõdetakse ikkagi üksnes hinnaga. Murtudsüda olnuks Märdile paras lill, või lõvilõug. Või nende kahe ristsugutis: murtud lõvi lõug, vohh!
- Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva", 2021, lk 8

Mis puutub sellesse, miks meid erutavad lillelõhnad, siis lilledel on jõuline ja energiline suguelu: lille lõhn kuulutab kogu maailmale, et taim on viljakas, saadaval ja ihaldusväärne, selle suguorganid nõretavad nektarist. Selle lõhn meenutab meile jäänuklikult viljakust, tarmu, elujõudu, nooruse kogu optimismi, lootusrikkust ja kirglikku õitsengut. Me hingame selle vänget lõhna sisse, ja olgu meie vanus milline tahes, tunneme end ihast lõõskavas maailmas noorena ja naitumisealisena.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 29-30

Ma lõin sõnaraamatu k-tähe kohalt lahti. Seal oli viis kuivatatud aedkannikest: kollane, sinakasmust, mahagonivärvi, lilla ja pärgamendikarva. Need olid lamedad, jäigad ja kuivad - niisama kanged nagu liblikatiivad, kuid palju hapramad. M-tähe alt leidsin metsporgandioksakese, mis oli laiaks litsutud ja nägi tillioksa moodi välja. R-i alt leidsin mitmesuguseid roose - punaseid roose, mis olid kummalegi leheküljele endakujulise jälje vajutanud, ja roosasid kibuvitsu.

"Mida sa teed?" küsis Lucille.

"Sõnaraamat on kuivatatud lilli täis," vastasin mina. "Vanaisa."

"Ta pani kuldkingad o-tähe alla. Ilmselt orhideed."

Marilynne Robinson, "Majapidamine", tlk Riina Jesmin, 2007, lk 116

Need mehed, keda Leeni teadis, tõid harva oma naistele lilli. Ka Alfred tõi harva, peamiselt sünnipäevaks. Ometi oli see parem kui lilleline truudusetus, igapäevane lõputu teesklus, mida Leeni oli paljudes peenemates perekondades näinud.
- Nasta Pino, "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 110

Lambaraamatu kõrval oli väike õhuke köide peakirjaga "Kriidimaa lilled". Madalmaa pinnas oli kaetud väikeste peente lilledega nagu nurmenukud ja ümarlehised kellukad, ja mõned isegi veel väiksemad lilled, mis kõik suutsid kuidagi loomakarjad üle elada. Kriidimaal pidid lilled olema vastupidavad ja kavalad, et lammastest ja talvistest tormidest hoolimata elus püsida.
- Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 16

Vimes ei olnud lillede alal asjatundja, nii et kui ta Sybilile lilli ostis - abieluliselt soovitatavate intervallidega - jäi ta harilikult roosikimbu juurde või valis pealtnäha sobiliku ekvivalendi, üheainsa orhidee. Ta teadis ähmaselt muidugi ka teiste lillede olemasolust, need muutsid maja rõõmsamaks, loomulikult, aga nende nimed ei olnud talle kunagi meelde jäänud.
Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, 2012, lk 126

Üheskoos silmitsesid nad tillukest maailma enda ümber. Viimastel nädalatel oli Eleanor õppinud tundma lilli nagu kollane arnika, valgete kroonlehtedega drüaas, mis nägi välja nagu kibuvits, kollane ja violetne lipphernes ja metsik lillhernes, ta pistis need endale taskumärkmiku vahele ning visandas ja pani kirja nelkõielisi ja tähtõielisi taimi nende väikeste tähesarnaste õitega, lillasid ja kollaseid samblast välja ulatuvaid kuuskjalgu, roosasid arktika rododendroneid, kollaseid arktika magunaid, haralisi sookailusid oma ilusate valgete õiekobarate ja kitsaste allapoole kaarduvate lehtedega, tulikaid, hiireherneid, valgeid ja punaseid kivirikke, arktika kanarbiku väikesi valgeid kellukad, punavioletseid lapi rododendroneid, mis nägid välja nagu tillukesed aedrododendronid, roosasid kääbusasaleasid.

Kui Eleanor ja Ralph püsti tõusid, avanes nende pilgu ees ääretu põhjala inimtühi ala. Iga jalatäis laugjalt tõusvast lagendikust ning kulunud mägedest oli kaetud samasuguse mitmekesise taimestikuga nagu see lapike tundrat, kus nad seisid.

Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 228-229

Võiks ju arvata, et suhtumine teise kunagisse suurde kiriklikku ja ühiskondlikku tabusse ehk menstruatsiooni on nüüdseks muutunud. Ometi on seegi vaid teisenenud ja võtnud moodsamaid vorme. Nii on päevade jälgimisteenus Clue kogunud kokku tänapäevaseid mensesega seotud ebauske üle maailma. [---] Rumeenias ei tohi kuupuhastuse ajal lilli katsuda, sest siis need surevad.
- Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

Vahel jätsin midagi olulist välja ütlemata. Enne sõda käisin 9. mail lilli panemas tanki mälestusmärgi juurde, nii nagu Narva inimesed, kuna ma tahtsin olla koos oma inimestega ja näidata nendega solidaarsust. Ma ütlesin, et panin need lilled Teise maailmasõja lõpu puhul, fašismi lõpu puhul. Aga ma ei öelnud seda lause teist poolt, et meie jaoks algas siis teine õudus, nõukogude okupatsioon. Tagantjärele saan aru, et oleksin seda pidanud ütlema.
- Katri Raik, intervjuu: Mari Peegel, "Katri Raik: Narvast ja poliitikast ei kao ma kuhugi", ERR, 15.09.2023

Luule

Ma tõrelesin kevadkannikest,
et miks ta, varas, oma lõhnamee
on näpanud mu sõbra hingusest;
ja tema pehme palge purpur - see
on veri minu armsa südamest!
Su kätt ma heitsin ette liiliale,
su juukseid majoraanis näha võis
ning ühes roosis punastas su pale,
su valget jumet näitas teise õis.
Ja kolmas, punavalkjas topelt-varas
sult lisaks oli võtnud hõngu ka.
kuid varguse eest nuhtlus tuli paras:
tõuk õitseajal surnuks järas ta.
Veel muidki lilli nägin arvutult,
mil lõhnad-värvid varastatud sult.

William Shakespeare, 99. sonett. Tõlkinud Harald Rajamets, rmt: W. Shakespeare, "Sonetid", 1987, lk 108

Te, mahedate sosinate laas
ja värsked orud, kuhu tõmmut karva
täht põuakiirgust näitab haruharva,
nüüd kandke kokku silme värvisära,
mis haljal mättal vihmamett saand juua,
et kevadõitest maa purpurseks luua:
küps priimula, mis üksi õitseb ära,
tuttsiniliilia, kahvatu jasmiin,
käoorvik mustakirju, valge nelk,
seal kannikese helk
ning muskusroos, heas riides kuslap siin
koos kahkja longuspäise orhideega
ja iga lill, mis kannab nukrat rüüd:
las amarantus loobub ilust nüüd,
nartsiss las täidab peekrid silmaveega
noormehe loorbersarka ehtimaks,
meid hetkeks päästes mure meelevallast,
et lootus võlts me mõtteid kergendaks.

John Milton, "Lycidas" (leinalaul õpetatud sõbra uppumise puhul), tõlkinud Märt Väljataga. Rmt: "Väike inglise luule antoloogia" (2018), lk 42

Mu hingelilled walged keset igatsusi,
Kus surewad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi,
Ja pärliks saawad mure tundmused.

Mu meelest on, kui oleksin ma toonud
Need lilled säält, kus jumaluse maa
Nii sala tungides kui säde rändaja —

Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,
Mis nägin kus, ei tea arwata —
Nad on kui arm, mis surematust joonud.

Ernst Enno, "Ma tunnen lillesid..." kogus "Uued luuletused" (1909)

Kui sa tuled, too mul lilli,
lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe leida -
ühestainsast küllalt saan.

Anna Haava "Kui sa tuled, too mul lilli", 1895

Eks lillapadjaline tüümian
Pruunmustist mesilasist veelgi kiha,
Ning aiast palju veel ma lilli saan,
Kus päevaroosid kumardumas üha.

Marie Under, "Hilissuvi" kogus "Sinine puri" (1918), lk 31

Ääres üksiku raja
külmetab viimne lill.
Surm niidab õnne ja aja
kusagil, kusagil...

Marie Under, "Kusagil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 19

Saadan sulle
10 kasteheina,
20 karikakart,
30 kannikest,
40 näälikest,
50 väriheina,
60 kullerkuppu,
70 sookaila,
80 karukolda,
90 ülast
ja
100 sinilille,
kõnelemata korvitäitest kassikäppadest
ja rääkimata rohketest rukkililledest,
et sa teaksid,
et ma kindlasti tulen.

Artur Alliksaar, "Ehaeelne ehalkäik", rmt: "Päikesepillaja" (3. trükk 1997), lk 288

Tantsib traktorist, rukkilill rinnas,
täna sel väänikul õis on hinnas,
muidu ta üldse lilli ei näe,
hakib neid põldudel iga päev.

Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39

mu lemmikaastaaeg on öö mu lemmiklill on lill
ma istun kinos üleöö sääl linastub Bourville

Juhan Viiding, "*** mu lemmikaastaaeg on öö mu lemmiklill on lill" kogust "Detsember" (1971), lk 18

Kui sa tuled, too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima, kohviube,
tule tuuluta mu tube.

Hando Runnel "Kui sa tuled", rmt: "Kodu-käija", Eesti Raamat, 1978, lk 85

Pargin, kos ku üliku sambide otsan om konitoosi,
kõllane vihm lillipendride pääl tallap.
Lilli sehen mia seisä, pal'las, peris pal'las;
varbide vahel nelgi, puusa müüda tõusuve roniroosi.

Miu ümmer äitsneve leanre, jorjeni, mimoosi -
noist kõrgit värmileeke loidap, kergit lõhnu õl'lup
ku mahasadanu palett, os katik kukkun lõhnatoosi.
Ku piibusuitsu puie ladvun õret udsu uljup.

Nikolai Baturin, "Kojo". - N. Baturin, "Sinivald" (1990), lk 54

==Draama==

<poem>

[Perdita:] Ja teie,

kel puutumata oksal alles haljas
on neiupõlv. — Proserpina, oh anna
neid lilli, mis sa Pluto kaarikult,
kui hirm sind haaras, lasksid langeda:
nartsisse, mis veel enne pääsulindu
on köitmas märtsituuli iluga;
või tuhme kannikesi, armsamaid
kui Juno silm või Cytherea hingus;
või kaameid nurmenukke, keda surm
viib enne abielu, kui nad pole
veel näinud Phoebust täies säras — haigus,
mis tüütab neide; või siis kirikakraid
ja keisrikroone, mitmeid liiliaid,
sealhulgas võhumõõku! Ah, neid pole,
et pärgi punuda ja puistata
mu kallis sõber üle!

William Shakespeare, "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275

Välislingid