Siniliilia

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kes metsa alt siniliiliaid üles kitkuvad, on vandaalid; tema on Manderley's selle ära keelanud. Kui ta maal ringi sõidab, näeb ta vahel jalgrattureid, tohutu suured kimbud lenkstangil, õied juba suremas, katkutud varred paljad ja räpased. Priimulad ei hooli sellest nii väga: ehkki nad kasvavad samuti metsikult, on neil kalduvus tsivilisatsiooni poole ja nad kenitlevad ning naeratavad pahaks panemata mõne maamaja aknalaual moosipurgis, elades ligemale nädalapäevad, kui aga vett antakse.


  • Oru alumises osas oli paks mets; tammeokstel sahises veel kui­vanud lehti, kastan ja mägivaher pürgisid võitluses valguse pärast kõrgele, pöökpuude vahel mustasid helkiva lehestikuga iileksid. Siis läks mets hõredamaks ja rada kulges oruperve mööda. Vasakul sügavas orupõhjas jooksis kiirevooluline jõgi, paremale jäid rohused nõlvad, kus rusukalded siin-seal järsult kõrgete kaljurüngaste tippudeni kerkisid. Pleekinud kulu ja möödunud aasta kilpsõnajalgade ruskete kuhilate vahel tärkas juba siniliiliate läikivrohelisi lehti ja ka laukapuu ajas pungi. Kuskil määgisid lambad. See ja hiireviu häälitsus kõrgel mäeharjade kohal ning kuivanud sõnajalgade sabin mu väsinud ratsu kapjade all olid ainsad hääled orus. Ma olin kodus - lihtsuse ja vaikuse kosutavas rüpes.