Leht

Sarah Jane Prentiss (1823-1877), "Sügislehed", s.d.

Ilja Ostrouhhov, "Kuldne sügis" (1886)

Emma Thomsen (1810-1897), "Pöögilehed", s.d.

Johann Wilhelm Preyer (1803-1889), "Viinapuuleht.Etüüd", s.d.

Torsten Wasastjerna, "Langevate lehtede tants" (1897)

Evelyn de Morgan, "Boreas ja langevad lehed" (1910-1914)

Ernest Biéler (1863-1948), "Lehekoristaja", s.d.

Balázs Boda, "Levitatsioon" (2003)

See artikkel räägib taimeosast; ajalehe kohta loe artiklist Ajaleht.

Proosa

• Lehtede langemine on inimeste elu sümbol. Varem või hiljem, pärast üürikest keerlemist meie mõtete, unistuste, sisekaemuste õhus, pöördume kõik tagasi maasse.
  • Marina Tsvetajeva, Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 71

• Raagus puud ei pakugi nii kurba pilti, nad näevad osalt vihtade või luudade moodi välja ja osalt ehituseks püstitatud tellingute moodi. Aga kui säärase raagus puu küljes rabeleb tuule käes viimane leht, siis on see otsekui viimane lehviv lipp sõjatandril, kui plagu, mida hoiab kramplikult vaenuväljal langenu elutu käsi. Me oleme langenud, aga me pole alla andnud. Meie lipp lehvib alles.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu, nr 40/41, 1964, lk 101

• Tal oli korraga käsil mitu pilti, mis olid enamasti liiga suured ja käisid üle tema võimete. Ta oli selline kunstnik, kes oskas paremini lehti kui puid maalida. Tavaliselt viitis ta üheainsa lehe kallal kaua aega, püüdes tabada selle kuju ja läiget ning kastetilkade sädelust lehe servas. Ometi tahtis ta maalida tervet puud — puud kõigi tema ühetaoliste ja samal ajal nii erinevate lehtedega.

Üks pilt oli tal eriti südame peal. See oli alguse saanud tuules lendlevast lehest, mis oli aegamööda kujunenud puuks, ja see puu muudkui kasvas, sirutades välja loendamatuid oksi ning ajades õige fantastilisi juuri. Oksaraagudele laskusid kummalised linnud ja nõudsid endale tähelepanu. Siis hakkas Puu ümber ning taamal läbi okste ja lehtede paistma maastik, aimus üle lagendiku laiuv mets, aimusid lumiste tippudega mäed.

• J. R. R. Tolkien, "Leht ja puu", tlk Krista Mits; rmt: J. R. R. Tolkien, Leht ja puu [jutukogumik], Tallinn: Tiritamm, 1993, lk 7

• Talv tuli saarele tavaliselt tasahilju. Taevas oli ikka selge, meri sinine ja tüüne ning päike soe. Aga õhus oli juba tunda mingit ebalust. Maapinda paksult katvad kuldkollased ja punased lehed sosistasid midagi ja itsitasid omavahel või katsusid paigast paika joosta, keereldes värviliste rõngastena puude vahel. Nad justkui harjutasid midagi, valmistasid end nagu millekski ette ja arutasid seda ärevalt oma krabisevate häältega kobaras ümber puutüvede.
  • Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 207

• Harkivi kontekstis võib lisaks välja tuua selle aspekti, mis oli mitmete ekspertide arvates Venemaa armee Kiievi suunalt taandumise peamiseks põhjuseks - käes on nn zeljonka ehk siis puud on lehtedes ning riigi põhjaosa metsastes piirkondades on see ukrainlaste jaoks suureks eeliseks, sest väekontingendi väiksuse tõttu ei suuda Venemaa armee kõiki okupeeritud territooriume kontrollida.
  • Teet Kalmus, "Ussisaar - see jalgpalliväljaku suurune kivine saareke omab tohutut tähtsust mõlema poole jaoks", EPL, 09.05.2022

Luule

Sai siis sinna lemme lehti, lemme lehti, tamme tõhva,
sellest kasvas kaunis taimi, võrsus haljendav võsuke:
tõusis maast kui maasikake, kerkis jo kaheharune.
Oksi laiali ajasi, lehti ilmaje laotas.

• Kalevala, teine runo, "Suur tamm". Tõlkinud August Annist. (1985), lk 14

/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?

• Henrik Visnapuu, "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919

Surm on kirjutanud valmis oma käsikirja,
lehitsen seda päevast päeva, lehitsen ja loen lõpust
alguse poole, lehed juba murduvad, ees on nad
veel rohelised, kuid see on pettus, vaid minu silmad
on rohelised, vaid minu silmad. Lehed on rebitud
elupuust, rootsud on haprad ja tühjad, lehed ise
läbipaistvad; kas need ongi siis minu elupäevad,
haprad ja tühjad?

• Eeva-Liisa Manner, "Spekulatsioon 2" kogus "Hüüd tuulde", tlk Ly Seppel, 2007, lk 52

Oh, Tallinna Kunstiinstituut,
sina kõikide vooruste ehe!
Sult sajand hiljem kõik Veenused said
kipsist varjavad viigilehed.
   On karm professor Lehe riik.
   Ja siin see häbitu antiik
      sai väiksed korrektuurid.

• Juhan Smuul, "Mere ja taeva vahel" (1957), trükis 1959

Puud lähevad varsti lehte.
Aga millal nad pole läinud?
Sa lugesid õhtulehte,
lehteminekut sa ei näinud.

Sa otsid mind hommikuni,
silmi pilguks kinni ei lase.
Ja kurb on ka hommik, kuni
leiad sängist lehtinud kase.

• Viivi Luik, "Leid". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 339

Meie eitus, meie jaatus
liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus
ikka õiglane ja eht.

• Juhan Viiding, "Vana mehe laul". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 501. Tuntud ka lauluna Olav Ehala viisil.

Miks nad lehti puu külge tagasi
ei visanud? Nad oleks ju võinud,
aga ei, lehed topiti hoopis plastik-
kottidesse ja jäeti mäeveerele vedelema.
Kellelegi ei meeldi kõdu: kui lumi sulab,
olgu kohe rohi ja lillepidu.

• Carolina Pihelgas, "*** Miks nad lehti puu külge tagasi" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", lk 106

vananedes klammerduvad
hõbedased lehed
me kõigi naha ja juuste külge,
kui see on vanadus
ja mitte mägede, jõgede rikkus.

• Triin Paja, "Horvaatia read", rmt: "Nõges", 2018, lk 59