Eeva-Liisa Manner

Eeva-Liisa Manner (5. detsember 1921 - 7. juuli 1995) oli soome kirjanik ja tõlkija.

Luule

Eeva-Liisa Manner, tlk Ly Seppel, rmt: "Kõne voolab voolavas maailmas", LR 1967, nr 28/29.

Öö külmus tungib aeglaselt üha kaugemale
nagu jääliustiku serv
ja matab väiksemad kehad.
Puud väljas hoiavad üleval tühjust,
üksindus
nagu kivi ühelt puult teisele siirdub.
Ääretus

ja lumi.

"Siin", lk 29

tunnistada üht usku: Uudishimu,
rännata läbi kalade, skorpioni ja kaljukitse kodud,
laenata linnult minekujanu ja rännutee
ja hõljuda alla
kui tuuldekäärdunud tiib, põgus vabadus, linnutaoline.

"Teen oma elust laulu", lk 30

Minna, minna, millestki kinni hoidmata
läbi liga ja lume, vahelduva kuumuse
ja karmi mineviku ja jääaja,
läbi selle, mis oli, ja selle, mis tuleb:
magada lumes ja sulatada oma kehaga paljaks üks lapp
üleüldisest suurest kiilasjääst
/---/
Pärale jõuda viimaks kergena, väsinuna,
sõnadeta, telgita ja loomade poolehoiuta,
jõuda mere rannale, näha seda kõike oma keha pinnaga:
hüübiv valgus ja pikad ranged lained,
vali maailmaruum, mis keerleb ja vingahtab,
ja pikkamööda jäätuvad tuuled;
saata harjumusest teole
tühi vene, hüüd tuulde,
teades, et pärale jõuavad killud vaid
või ei miski.

"Minna üle ebakindlate pervede", lk 32-33

Kõik ütlevad Ei iialgi enam sõda
Relvi vaid Maailm on meie
mesileib
Õudusi sajab taevaist

- Kuid sõjad on sisemuses
sõjad ei ole ümber
Surmav tuhk
ei olnud veel puutunud Jäära villa
tegime selle ise
Kuid esmalt peab seda nägema
Observatoorium olgu
iga silm

"Hüvasti head inimesed", lk 34

hoia meid asjatutest unelmatest, hoia meid tarbetutest koledustest,
ärata meid alati nägema oma igapäevast süüd, mida Sina ei lunastanud, ära anna meile liiga nobedasti andeks;

hoia meie keha surematuse kiusatuse eest, meie hinge hoia
kordaminekute ja rahu eest, meie mälu inimliku nõrkuse
eest, et me ei lakkaks otsimast küsimust, millele ise oleme [[vastus99,

ja lase meid leida mitme tagant Üks, mille olemust me ei tunne,
mille kaunidust ei käsita, mis mõjub meisse alati ja ise püsib muutumata,

mis on olendite süda, ise olematu, mis on hundi ja linnu hing,
ise hingeta.

"Sest Sina oled vastuseisja", lk 37

Sõnad tulevad ja lähevad.
Vajan üha vähem sõnu.
Homme ehk
ei vaja üldse.

"Sõnad tulevad ja lähevad", lk 39

Kohtasin küüslauku müüvat meest,
sibulad olid punutud väänlevaks puntraks,
mees oli pikk ja sirge, läks laugjast nõlvakust alla,
kandis väärikalt oma närusid,
ta hiilgas tuhmuvas valguses.
Tulin koju, tuba oli täis heledust,
iga asi oli asetunud oma kohale.
Oli, nagu oleksin kohanud meest Emmause teel.

"Teekond", lk 42

Mina pean saama selleks, kes olen,
mitte selleks, kelleks end pean
või kes tahaksin olla;
ei ka selleks, kes sina oled (või see teine);

see minu saamine on aeglane lahtiriietumine:
jätta oma üksinduse ürbid ühtsuse rannale ja ujuda,

pean aina ujuma üle, aina teise ranna poole;
nägin ju kord oma nimetut varju
ronimas järsakust üles
ja kadumas metsa hääletusse, tagasi pöördumata.

"Metsa hääletusse", lk 44