Surematus

Proosa[muuda]

Surematu saab kogeda kõigi aegade nuhtlusi.
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 56

Kõik jumalad olid surematud.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 21

Inimesi tuleks niisuguste asjade eest hoiatada. Neile teatada, et surematuski on surelik, et see võib surra, et nii on juhtunud ja et nii juhtub veel. Et ta ei anna endast iial märku iseendana, et ta on absoluutselt kahepalgeline. Et ta ei eksisteeri iial üksikasjas, ainult põhimõttes. Et teatud inimesed võivad tema kohalolu endas peita, tingimusel, et neil endil sellest aimu pole. Nii nagu jälle teised võivad tema kohalolu nendes inimestes ilmsiks teha, samal tingimusel, kui ei tea, et võivad. Et niikaua ongi elu surematu, kui teda elatakse, kuni ta on elus. Et surematuse küsimus ei seisne aja pikkuses või lühiduses, et see ei seisne surematuses, et seisneb hoopis muus, mis on veel tundmatu. Et on ühtviisi vale öelda, et ta on alguse ja lõputa, kui öelda, et ta algab ja ja lõpeb vaimu eluga, sest on tal ju osa vaimus ja tuule jälitustees. Vaadake kõrbete surnud liivu, laste surnukehi: sealt ei lähe surematus läbi, ta peatub ja teeb ringi.
- Marguerite Duras, "Armuke", tlk Malle Talvet, LR 11/12 1989, lk 54-55

[Härra Wikman:] Ja seda tahan ma teile ütelda: meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht – või vähemalt iga Wikmani poisi siht peab olema surematus!
- Jaan Kross, "Wikmani poisid", 1988

Jimil oli kombeks pärast tööd üle tee asuvas restoranis istuda, seejärel üles kontorisse minna ja end välja registreerida, enne kui koju meie juurde tuigerdas. Keegi ei küsinud temalt kunagi nende öötundide kohta, keegi ei öelnud kunagi midagi, kui ta kohvituppa magama jäi. Kui ta ärkas, olid teised lahkunud. Kõik oli vaikne, ainult päevavalguslambid plõksusid ja tema kohvitass oli laual ümber läinud. Ta liikus nagu mingil eikellegimaal, nagu oleks talle kõik lubatud, nagu oleks ta surematu. Ta viibis selles maagilises kuldkihara tsoonis, mille moodustavad armastus ja alkohol. (lk 136)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017

Luule[muuda]

   Nii tühine, nii nõrk
on usundite lunastusejaht
   kui närtsind maltsavõrk
või ääretut merd laisalt kirjav vaht,

   et läita kahtlust neis,
kes lõpmatusega on ühendet,
   kel kindlais sidemeis
on surematusega ankrukett.

Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?

Juhan Liiv, "Muusika" - "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 238