Mine sisu juurde

Lunastus

Allikas: Vikitsitaadid
Jacopo Ligozzi, "Lunastuse allegooria" (u 1586)

Luule[muuda]

   Nii tühine, nii nõrk
on usundite lunastusejaht
   kui närtsind maltsavõrk
või ääretut merd laisalt kirjav vaht,

   et läita kahtlust neis,
kes lõpmatusega on ühendet,
   kel kindlais sidemeis
on surematusega ankrukett.

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183


Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.

  • Heiti Talvik, "Fööniks" (1945). Rmt: Heiti Talvik, "Legendaarne". Koostanud Karl Muru ja Hando Runnel. Ilmamaa 2004, lk 112

Proosa[muuda]

  • Üks vääritu inimene mõlgutas lihtsameelselt Jumala õilsuse (= täiuslikkuse) üle. Siis andis Jumal talle tuld mõistusega tunnetada ja hinge silmadega näha; see põles vahetpidamatult kõrguses kõigi asjade kohal. See tuli oli põlenud ilma alguseta ja peab veel alati ilma lõputa põlema. See tuli on igavene Jumal, kelles kätkeb kogu elu ja kes kõik asjad on endast välja toonud.
Tule sädemed on lennanud; need on pühad inglid.
Tule sähvatused on tulnud; need on kõik Jumala pühakud /---/
Selle tule söed lõõmavad veel; need on kõik õndsad, kes siin taevases armastuses põlevad ja hea eeskujuga valgustavad. /---/
Selle tule meister peab veel tulema; see on Jeesus Kristus, kellele tema taevane Isa usaldas esialgse lunastuse ja viimse kohtu. Viimselpäeval teeb ta sädemekestest kauneimad kruusid taevasele Isale, millest ta ise oma igavesel peol joob kogu pühadust, mille ta koos oma Pojaga meie hinge ja meie inimmõistusse on valanud.
  • Mechthild Magdeburgist, "Jumaluse voogav valgus", Jumaliku tule kümnest kujust, Jumala täiuslikkusest lähtunud, 6. raamat, XXIX. Rmt: Magdeburgi Mechthild, "Jumaluse voogav valgus"; Meister Eckhart, "Eristamise kõned". Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015.


  • [Slopašev Maurusele:] "Sest mõelge ometi: sündis Puškin, sündis suur kirjanik ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui Venemaal sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata! Nii siis, kui tead, et sündis Puškin, siis tead ka, et ta saab enneaegu otsa, saab jumalamuidu otsa. Sellepärast peaksin ma õigupoolest nutma, suure häälega nutma, et sündis Puškin, et sündis Venemaal. Mujal elaks ta peaaegu saja-aastaseks, aga Venemaal pisut kauemini kui see teine inimesepoeg, kes sündis Petlemmas. Ah? Kas mul pole õigus? Just kui Venemaal elaksid ka aina juudid! Teate, härra Maurus, mis mina teile sõbramehe poolest ütlen: kui jumal veel kord mõtleb inimesesugu oma poja verega lunastada, siis sünnib see tingimata Venemaal, sest saime me Puškiniga toime, küllap saame siis ka jumala pojaga, juutide juurde pole vaja ilma lunastamise pärast minna."


  • Sest kui Fingerbone üldse millegagi silma paistis peale üksilduse ja mõrtsukatööde, siis kõige puhtama ja harukordsema usulise hardusega. Õigupoolest oli linnas mitu kirikut, mille nägemused patust ja lunastusest olid nii joobnustavad ja nii sarnased, et ühe kiriku ülimust teise ees võis hinnata vaid heategevuse alusel. Ja halastustegude kohustus lasus ainuüksi naistel, kuna lunastuse otsimist peeti üldiselt naistele palju sobivamaks kui meestele.


  • Me võime peagi pikendada oma elu või sõita Kuule, kuid mitte miski ei võta meid enam välja Google otsingumootorist. Me jääme sinna igaveseks, niikauaks, kuni maakera tuhaks põleb. Kui keegi peaks kunagi kirjutama maailma lunastuse ajalugu, siis tuleks tal ära märkida, et pattude andeksandmine lõppes aastal 1998. Sel aastal leiutati Google otsingumootor. Sellest ajahetkest alates on inimese mälu painajalikult absoluutne.




  • Tühi tõld seisis külateel. Nad ei olnud söandanud uksele koputada sel ajal, kui maja aknast voolas taevalik muusika. Sybil oli pisarates, kuid tõstis tihtipeale pilgu ja ütles: "Harfiga ei tohiks olla võimalik niimoodi mängida!" või midagi sellist. Isegi noor Sam oli nagu paigale naelutatud, ta seisis, suukene lahti, kui muusika maailma tulvas, täitis hetkeks kõik südamed joovastusega ja lunastas kõik patud - noore Sami puhul polnud see keeruline, õnnestus mingil osal Vimesi ajust mõelda, aga tema isa kallal pidi muusika tõsist tööd tegema. Ja kui muusika lakkas, ütles noor Sam: "Veel!" ja tema vanemaid valdas sama tunne. (lk 187)
  • Ilmselt oli preili Beedle Seene Pisaraid hoiatanud: tüdruk istus harfi kõrval toolil, ülearu suured käed tagasihoidlikult põlle peal koos. Sõnatult läks noor Sam tema juurde ja kallistas tema jalga. Härjapõlvlasetüdruk paistis olevat paanika äärel, nii et Vimes ütles: "Ära karda, Sam tahab lihtsalt näidata, et armastab sind." Ja ta mõtles: ma ütlesin ühele härjapõlvlasele, et ta minu poega ei kardaks, sest ta armastab teda, ja maailm on pöördunud pahupidi ja kõik patud on andestatud, minu omad võib-olla välja arvatud. (lk 187)
  • Kivid krobisesid vastu tõlla põhja, läks omajagu aega, enne kui Feeney Upshot sai oma mõtteid rahuldavalt kogutud. Ta ütles: "Noh, komandör Vimes, mina mõtlesin: see härra Stoner on enam-vähem nagu suur nina, ja komandör Vimes on samuti suur nina, ainult et komandör Vimes on hertsog, järelikult väga suur nina, ja kui inimene jääb kahe suure nina vahele, siis oleks vist targem valida kõige suurem nina ja jääda tema poolele." Ta kuulis Vimesi mühatust ja jätkas: "Ja siis, härra komandör, mõtlesin ma, et noh, ma käisin ise seal, nägin seda vaest tüdrukut ja mida temaga oli tehtud, ja mulle meenus, et see Stoner üritas mind lolliks teha ja panna teid vahistama, härra komandör, ja siis mõtlesin ma härjapõlvlastele ja ma mõtlesin, et noh, nad on räpased ja haisevad, aga see vana härjapõlvlane nuttis ja loomad ei nuta, ja härjapõlvlased... noh, nad teevad asju, ilusaid asju, ja mis puutub searoka varastamisse ja muidu räpasesse olemisse, siis siinkandis pole vähimatki puudust ka inimestest, kes selles osas väga silma paistavad — mul oleks teile nii mõnigi lugu rääkida —, ja siis ma mõtlesin veel ja ma mõtlesin, et noh, härra Stoner... ma mõtlesin, et ilmselt ta eksis."
Kostis mürin — tõld sõitis üle silla — ja seejärel taastus rataste kolin kinnisõidetud kruusal. Feeney küsis murelikult: "Ega ma midagi pahasti ei öelnud, härra komandör?" Ta jäi pabistades ootama. Ja siis vastas Vimesi hääl, mis seekord kõlas üsna eemalolevalt: "Kas te teate, kuidas teie väikest kõnet nimetatakse, härra Feeney?"
"Ei tea, härra komandör, ma lihtsalt ütlesin, mida ma arvan."
"Seda nimetatakse lunastuseks, härra Feeney. Pidage see meeles." (lk 193)


  • Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.