Marilynne Robinson

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Marilynne Robinson

Marilynne Summers Robinson (sündinud 26. novembril 1943 Sandpointis Idaho osariigis USAs) on Ameerika kirjanik ja esseist. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Housekeeping" (1980) Riina Jesmini tõlkes.


"Majapidamine"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Marilynne Robinson, "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007.

  • Unenägu ja järelehüüe üheskoos tekitasid minus veendumuse, et vanaema on sisenenud mingisse teise elementi, mille kohal hõljub meie elu, kaalutu, kombitamatu, hajumatu ja hävimatu nagu veepeegeldus. Mu vanaema oli laskunud sügavustesse, eristamatusse minevikku, ja tema kamm ei kiiranud inimkäe soojust rohkem kui Trooja Helena oma. (lk 41)
  • Iga vaim, kes läbi maailma kulgeb, sõrmitseb käegakatsutavat ja rikub muutlikku ning on lõppeks tulnud vaatama, mitte ostma. Nõnda kantakse kingi ja istutakse patjadel ning jäetakse viimaks iga asi sinna, kus see oli, ja vaim liigub edasi, nii nagu tuul haarab viljapuuaias maast lehti, nagu poleks maailmas muid rõõme peale pruunide lehtede ja nagu tahaks ta end kaunistada, riietada, polsterdada tolmustest pruunidest õunapuulehtedest rüüga, ning viskab need kõik siis majaseina äärde hunnikusse ja läheb edasi. (lk 71)
  • Kuid sügavad metsad on niisama pimedad ja liikumatud ning omaenda lõhnu niisama tulvil nagu vana maja võõrastetuba. Me kõndisime nende suurte tüvejalgade vahel ja kuulasime kõrgelt pea kohalt kostvat lakkamatut lummatud sosinat otsekui lapsed matustel. (lk 92)
  • Kõik, mis silma hakkab, on viirastus, palakas, mis katab maailma tõelise palge. Närvidele ja ajule mängitakse vingerpussi, ja sul jääb üle vaid unistada, et vaimud lasevad meie käest lahti ja lähevad ära, seljakühm ja mantli lehvimine nii tuttavlik, et tundub, nagu oleksid nad maailma püsiosad, ehkki tegelikult pole miski kaduvam. (lk 107)
  • Ma lõin sõnaraamatu k-tähe kohalt lahti. Seal oli viis kuivatatud aedkannikest: kollane, sinakasmust, mahagonivärvi, lilla ja pärgamendikarva. Need olid lamedad, jäigad ja kuivad - niisama kanged nagu liblikatiivad, kuid palju hapramad. M-tähe alt leidsin metsporgandioksakese, mis oli laiaks litsutud ja nägi tillioksa moodi välja. R-i alt leidsin mitmesuguseid roose - punaseid roose, mis olid kummalegi leheküljele endakujulise jälje vajutanud, ja roosasid kibuvitsu.
"Mida sa teed?" küsis Lucille.
"Sõnaraamat on kuivatatud lilli täis," vastasin mina. "Vanaisa."
"Ta pani kuldkingad o-tähe alla. Ilmselt orhideed." (lk 116)
  • Nähtumus ilmub heledatele ja lihkuvatele pindadele, nagu näiteks mälu ja unenäod. (lk 121)
  • ... vajadusest võib tärgata kõik, mida selle rahuldamiseks tarvis on. Himustamine ja omamine on niisama sarnased nagu ese ja tema vari. Sest kas ei purune mari keelel kõige magusamalt siis, kui sa seda maitsta ihkad, ja kas ei murdu maik just siis kõige mitmekesisemateks küpsuse varjunditeks ja mulla kõrvalmaitseteks, ja kas ei taju meie meeled mis tahes eset kõige teravamalt siis, kui see meil puudub? Ja seeläbi antakse meile taas aimu, et maailmast saab tervik. Sest soov tunda kellegi kätt oma juustel on peaaegu sama mis selle tajumine. Mida me ka ei kaotaks, pelk himu selle järele annab selle meile jälle tagasi. Ehkki me näeme und ega tea sellest suurt midagi, hellitab igatsus meid nagu ingel, silub meie juukseid ja toob meile metsmaasikaid. (lk 140-141)
  • Kui sul on õde või sõber, siis tundub, nagu istuksid öösel valgustatud majas. (lk 142)
  • Üksildus on kõikehõlmav avastus. (145)
  • Mida muud on lõppeks mõte, mida muud on unenägemine, kui mitte ujumine ja vool ja kujutluspildid, mis näivad elavad. (lk 149-150)
  • ... nagu veepeegeldused, nõnda ei talu ka meie mõtted ühtegi vapustavat muutust, ühtegi püsivat nihet. Nad pilkavad meid oma näilise kergusega. Oleksid nad tõelisemad - kui neil oleks kaal ja nad võtaksid ruumi -, siis vajuksid nad põhja või kanduksid üldises voolus minema. Kuid nad püsivad väljaspool maailma elustavaid ja hävitavaid jõude. (lk 150)
  • Vesi on lõppeks ju peaaegu eimiski. See erineb õhust selgesti vaid kalduvuse poolest tulvata, uputada ja põhja lasta, ja isegi see erinevus võib olla pigem suhteline kui absoluutne. (lk 151)
  • Ja iga käesolev hetk oli vaid mõte ja mõtted on pimedusega, millest nad kerkivad, samas massi ja kaalu vahekorras nagu peegeldused veega, millel nad hulbivad, ja need on samamoodi meelevaldsed või pelgalt meile ette söödetud. Igaüks, kes kummardub lompi vaatama, on naine lombis, igaüks, kes vaatab meile silma, on kujutis meie silmis, ja need on vaieldamatud tõsiasjad, ja nõnda peegeldavad ka meie mõtted seda, millega kokku puutuvad. (lk 153)
  • Kui inimene vee peal ära eksib, on iga küngas Ararat. Ja all kuhjub alati minevik, mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et Noa naine leidis vanuigi kusagilt mõne veeuputuse jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja vesi palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada. (lk 158-159)
  • ... haletsus ja halastus võivad tähendada katset lepitada pimedusejõude, mis pole meid veel puudutanud. (lk 164)
  • Kes mõtleks tolmupühkimisele või ämblikuvõrkude mahaäigamisele toas, mida kasutatakse konservikarpide ja ajalehtede, täiesti väärtusetute asjade ladustamiseks? Sylvie hoidis neid minu meelest alles ainult sellepärast, et pidas kogumist majapidamise olemuseks ja väärtusetute asjade kuhjamist eriliselt piinliku kokkuhoiu märgiks. (lk 166)
  • Sest kui Fingerbone üldse millegagi silma paistis peale üksilduse ja mõrtsukatööde, siis kõige puhtama ja harukordsema usulise hardusega. Õigupoolest oli linnas mitu kirikut, mille nägemused patust ja lunastusest olid nii joobnustavad ja nii sarnased, et ühe kiriku ülimust teise ees võis hinnata vaid heategevuse alusel. Ja halastustegude kohustus lasus ainuüksi naistel, kuna lunastuse otsimist peeti üldiselt naistele palju sobivamaks kui meestele. (lk 167-168)
  • Kujutlege, et Noa lammutas oma maja ja pruukis laudu laeva ehitamiseks, samal ajal kui naabrid kõheldes pealt vaatasid. Küllap ütles ta neile, et maja tuleb tõrvata ja ehitada nii, et see kas või pilvedel hõljuks, kui vaja. Salatipeenrast polnud mingit abi ja tugev vundament oli kasutumast kasutum. Majal peaks olema kompass ja kiil. Küllap panid naabrid käed taskusse, närisid huuli ja kõmpisid koju, majadesse, mis olid nende meelest nüüd puudulikud, ehkki nad selle põhjusest aru ei saanud. Võib-olla ei tahtnud need naised, vagad nagu nad olid, näha mind siirdumas sellesse kurba ja põlatud ilmutustenägemise seisundisse, milles hakatakse end naabritest paremaks pidama. (lk 169)
  • Oma eostamisest tean ma vaid seda, mida teiegi enda omast teate. See sündis pimeduses ja mina polnud nõus. Mina (ja see tühine sõna on liigagi kaalukas tolle haruldase olevuse tähistamiseks, kes ma siis olin) kõndisin igavesti piiritus unustuses, meeleolus, millega nuusutatakse öölilli, ja korraga... Mu vägistajad, mehed ja naised, jätsid minusse oma jäljed, ja ma paisusin kuust kuusse, läksin raskeks, kuni häbi ei saanud enam varjata ning unustus heitis mu välja. Kuid see on mul ühine kõigi minusarnastega. (lk 195-196)
  • Ma pole kunagi mõtlemisel ja unenägemisel selget vahet teinud. Ma tean, et mu elu oleks sootuks teistsugune, kui oleksin kunagi suutnud öelda: seda tajusin oma meeltega, aga toda vaid kujutasin ette. Ma üritan teile sulatõtt rääkida. (lk 196-197)