Liblikas

Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Liblikalisi arvatakse olevat umbes 160 000 liiki, neist elab Eestis ligikaudu 2400. Teadaolevaid sugukondi on 126. Liblikalisi on jaotatud suurliblikateks ja pisiliblikateks, suurliblikaid omakorda päevaliblikateks ja ööliblikateks.

Proosa

Timothy vaatas viimast paberit, mille paps tulle heitis. See oli maailma kaart. See tõmbus kortsu, moondus kuumuses ja - vups - oligi läinud nagu soe must liblikas. Timothy pööras pilgu ära.
- Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik", 1974, lk 191

Kummaline küll, kuid meil võib olla tõendeid millegi niisuguse tõesuse kohta, mida me tegelikult ei mõista. Oletame, et inimene, kes pole tuttav putukate metamorfoosiga, lukustab steriilsesse seifi rööviku, ja mõni nädal hiljem avatakse seif uuesti ning sealt leitakse liblikas. Kui inimene teab, et seif on kogu aeg suletud olnud, siis on tal alust uskuda, et liblikas on või oli kunagi röövik, ilma et tal oleks ettekujutust, mis mõttes see võiks nii olla.
- Thomas Nagel, "Mis tunne on olla nahkhiir?", tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 10/1996, lk 2104

Ma jõudsin varem. Varem jõutud minutid on pikad. Tellisin klaasi linnasejooki. Mul polnud millelegi mõtelda. Kellaosutid, liikumatud. Jooneline paber ja valge liblikas vahetasid viisakusi. Paberileht läks lendu, mäletades kunagist koemahla, ja liblikas järgnes talle nagu erisaadik. Idüll ja jõuetus nõtkes keerises.
- Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad", tlk Malle Talvet, LR 30/2003, lk 71

[Bridgeti isa:] "Ta ütles tagasi jõudes, et tahab majapidamistööde eest palka saada ja et ta on oma elu meie eest orjates ära raisanud." (Meie ori? Ma teadsin seda. Kõik on minu süü. Kui ma oleksin parem inimene olnud, poleks ema lakanud isa armastamast.) "Ta tahab, et ma koliksin mõneks ajaks välja ja ta... ja..." isa uppus vaiksetesse nuuksetesse.

"Ja mis, isa?"

"Ta ütles, et mina arvavat, et kliitoris kuulub Nigel Colesi liblikaliste kollektsiooni."

Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Varrak, 1998, lk 52

Neil [murdeealistel] puudus igasugune arusaamine oma olukorrast ja eriti veel distsipliinist selle võitmiseks. Nad jõllitasid enda ette. Apaatsed, ülekoormatud, täielikult iseendaga hõivatud. Nad andusid vastuvaidlematult oma inertsusele. Maa külgetõmbejõud paistis neile mõjuvat kolmekordse tugevusega. Kõik nõudis ülimat pingutust. Iga energiasäde, mis neis kehades leidus, kulus piinarikka metamorfoosi peale, mis ei jäänud millegi poolest alla rööviku koormavale koorumisele nukust. Liblikas sündis sellest muutusest muidugi vaid üksikutel juhtudel.
- Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 11

Igatahes kui mölder suri, leinas naine teda sügavasti ja ütles lindudele, kes maja igast küljest ümbritsesid, vastu aknalauda koputasid ja oma inimeste sekka eksinud õde endaga kaasa, tagasi pilvealusesse maailma näisid kutsuvat: "Ei, ma ei tule kuhugi." Ja ta näitas lindudele väikest pampu, mida ta süles hoidis, ning lausus: "Mul on nüüd laps." Selle pambu seest vaatasid uudishimulikult kaks suurt tumedat silma akna taga sahmivaid sulelisi, ja need vaatasid sama uudishimulikult vastu, aga ei tundnud temas ära liigikaaslast. Ning möldri lesk surus Erika - jah, see laps oli Erika - vastu rinda ja ütles lindudele: "See on mu väike liblikas."

Seda lausunud, kaotas Erika teadvuse ja ma ruttasin tema meelekohti jaheda veega värskendama. Aga ta ei tulnudki sel ööl enam meelemärkusele ning ma istusin ja tukkusin, akna taga läks järjest valgemaks, ja tegelikult oleks tulnud magama minna, sest hommikul ootas mind proov, aga mina ei läinud siiski. Ma mõtlesin liblikatele - kahele liblikale, kellel oli minu elus tähtis, lausa määrav koht. Üks lebas nüüd siin linade vahel, tiivad auklikuks kulunud, ja ootas, millal hall koer talle lõplikult järele tuleb, teine aga seisis Tallinna kesklinnas ja pidi seal seisma igavesti. Ma räägin Estoniast, oma teatrist. (lk 16-17)

Teatri uus maja hakkas valmis saama, kuid tal polnud veel hinge. Loomulikult ei sobinud selleks mingi tõsine maipõrnikas või töökas sipelgas, ja ammugi mitte hall kärbes ega näljane tarakan. Ainult liblikas, kes lendab suviste aasade kohal nagu varrelt lahtipääsenud lilleõis, ainsaks aateks ilu, sobis meile. Liblikas, kes on habras ja nõrk, kellele tiibade vigastamine maksab elu ja kelle aeg halastamatult surmab, kuid kes igal kevadel siiski uuesti aasale ilmub, kuna on jõudnud viimasel hetkel enne hukkumist oma munad muneda, millest sünnivad uued, eelmistega äravahetamiseni sarnased liblikad, nii et näib, justkui polekski midagi muutunud. Kui Erika Jungholzi ukse taha ilmus, tundsin ma ta kohe ära. Need suured läikivad silmad, see nõtke, peen ja väike keha, see lendlev kõnnak - tema oli see õige. Ma võtsin ta kohe truppi vastu ja teadsin, et Estonial on nüüd olemas hing.

Järgmisel päeval tehti viimane katse ehitamist peatada, kuid see ei õnnestunud, ja sa ju mäletad, millise hooga teater seejärel kerkima hakkas? Tal oli sees elu ja ta sirgus iseenesest, ka siis kui töömehed kodus magasid, venisid müürid kõrgemaks, nagu kasvavad liblika tundlad. Ta sündis kahetiivalisena ja valgena, tõeline liblikas keset ümbritsevaid halle, kulunud tiibadega kärbseid ja punaste katustega töntsakaid lepatriinusid. (lk 48-49)

Andrus Kivirähk, "Liblikas", Varrak, 2013

Kõik kunst on viimaks muusika. Kui ta pole muusika, pole ta miski. Ja muusika on täiuslik eimiski. Õhuvõnge, tabamatu heli. Mida tabamatum, seda miskim. Alles siis, kui see läheb kuidagi muusikaks, läheb lauluks, läheb üminaks ja suminaks ja põrinaks, on see kunst. Sõnad peavad purustama oma sõnakesta ja sündima liblikateks ja lendama laiali, värvilised ja täiuslikult mõttetud. (lk 16)
Mõtted on ainult kest, on tõuk. Arusaamine on liblikas. Teda ei püüa, või kui, siis vigaselt, surnult, värv maas. Oma täiuses on ta tabamatu ja vaba. (lk 16-17)
- Tõnu Õnnepalu, "Viimane sõna", 2021

Luule

Ükskord nägi Zhuang Zhou unes, et ta on liblikas, lendlev liblikas, õnnelik liblikas. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Zhou. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Zhuang.

Ei tea, kas Zhuang nägi unes, et on liblikas. Või nägi liblikas unes, et on Zhuang. Zhuangi ja liblika vahel on tingimata vahe. Seda nimetatakse asjade muutumiseks.

Zhuangzi II peatükk, Jaan Kaplinski tõlge, "Ex oriente. Eesti A ja O", Loomingu Raamatukogu, nr 16/17, 1989

Oh, ilus on Venus! Ta olekus
on armsust ja omapära.
Ta hääl on mahe kui lillelõhn
ja soe nagu päikese sära.

Nagu liblikas lillele laskudes
õiekarika ümber teeb ringe,
nii lendlema ümber ta roosisuu
suur ihaldus sunnib mu hinge.

Heinrich Heine, "Tannhäuser" 2, tlk August Sang, rmt: "Laenatud laulud" II (1974), lk 107

Ei pälvi kuigivõrd
respekti liblikas
kes on küll soodsas kirjas
Entomoloogias -

Et rändleb ta nii vabalt
toob rõõmu silmale -
on tõendiks mõnelegi
ta kõlvatusest see -

Kui oleks sündsalt näotu
ta malbe Maine Kest
ehk kõlbaks tunnistäheks
see Surematusest -

Emily Dickinson, "* Ei pälvi kuigivõrd", tlk Doris Kareva kogus "Kiri Maailmale" (1988), lk 17

The butterfly obtains
But little sympathy
Though favorably mentioned
In Entomology —

Because he travels freely
And wears a proper coat
The circumspect are certain
That he is dissolute —

Had he the homely scutcheon
Of modest Industry
'Twere fitter certifying
For Immortality —

"The Butterfly obtains" inglise vikitekstides

Ja tema suu käib mööda mu und
nagu päikesest purju jäänd liblikas.
Keda pean tänama, et tal on minuga hää,
kerge mul nagu udutaks lund
leigel õhtul, yle puhtaks pestud pää.

Oh, kes teab, suu ehk minulgi liblikas!

Uku Masing, "* Ja tema suu käib mööda mu und" kogus "Ehatuule maa" (LR 1-2 1988), lk 10

Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad aga meid pannakse mulda nagu murtud luud

oma asemele tagasi

Jaan Kaplinski, "Tolmust ja värvidest"

Asfaldil, kruusal ja pael,
naervate majade varjus
hallim näib taevas
ning armetum liblika lend.
Võib-olla selleks sa siin,
et kord endasse vaatama harjuks,
taeva ja liblika tarvis
varakult säästaksid end.

Viivi Luik, "Ristipäev" III kogus "Lauludemüüja" (1968), lk 7

tore on tõmmata liblikaid käisest
veri on vedelam malmist
tore on tõmmata liblikaid käisest
juuksed on kergemad tinast
tore on tõmmata liblikaid käisest
linnud õhtuvinast
tore on tõmmata liblikaid käisest
hüüavad katkeid hesekieli raamatu
2. pt. 3. salmist
tore on mätsida udukogude okastraadisesse
näkku sigaretikonisid

Andres Ehin, "* korsten on unelik" kogus "Uks lagendikul" (LR 1/1971), lk 65

liblikasaatus on kaunis aga alati
kurb sest ta on mõttetu ta on
sädelemine ja lendamine ja ootamine
ent ta pole elamine kunagi ei saa

liblikas vabaks vaid ikka on ta
kinnitatud oma tiibade külge ja
need tiivad on nii suured ja ilusad
et varjavad liblika enda teevad

temaga mida tahavad ja kas ongi üldst
olemas liblikat ennast peale tiibade
kas suudab liblikas ise teha midagi
niisugust mida ei taha tema tiivad

Toomas Liiv, "Liblikasaatus" kogus "Kurbus vikerkaarest" (1971), lk 6

Piki karusmarja-, sõstrapõõsa ridu
tantsib herilasi, liblikaid ja kiile.
Piki tubaka- ja tatrapõllu siile
peavad mesilinnud suvist suirapidu.

Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel" (1974), lk 46

liblikas lendas üle tänava
liiklus peatus et liblikat tänada

liblikas kapsaliblikas kuhu sa lendad?
lenda siia räägin sulle iseendast

Katrin Väli, "*Liblikas lendas üle tänava" kogus "Eluase" (1978), lk 10

aster istus peenra peal mesilane süles
akna vahelt tõusis liblikas üles
...
keegi mu selja taga seisma jäi
mõtles veidi ja kummargil päi

ütles ise endale head teed
pöördus otsides tagasiteed

lilli pidi ta läkski siis
ärganud liblikad ühes viis

Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37

See pole Wittgensteini redel. See on
liblika redel. Kerin ta kokku ja pistan
taskusse, alles nüüd olen sõlmiline,
alles nüüd olen sõlmest lahti,
alles nüüd olen liblikas, alles
nüüd ma magan.

Hasso Krull, "Sõlm"

olla lihtne ja liikuda
          kui piripkura hõim inimesed
kes liiguvad vihmametsas kui liblikad
          päikeseloojang katab vahtrapuu
kuldsete juustega sädeleva ussinahaga
          puudutan su keha kulunud kohvikuseinu
liblikad surevad enamasti katkise tiiva tõttu
         ei suuda lennata kõik ilu on tiksuv kaduv

Triin Paja, "Tiivakahjustus" kogus "Nõges" (2018), lk 10

naine vajub oma pulmaloori lumme.
kuid siin trepikojas on vaid tolm
ja katkised liblikatiivad, mis muutuvad
tolmuks, kuulda on naist,
kes pole aastaid väljas käinud.
katkiste liblikatiibade vahel
vedeleb lootus, lootus, et oled
ta jaoks linn täis klavereid ja moone.

Triin Paja, "Koolibri" kogus "Nõges", lk 91

Film

[Bart Simpson:] Keegi ei kahtlusta kunagi liblikat.
Nobody ever suspects a butterfly.
- "Simpsonid", 6. hooaeg, 22. osa

Kirjandus

Karl Ristikivi, "Sinine liblikas"
Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas", tlk Katrin Reimus, 1998
Andrus Kivirähk, "Liblikas", 1999, 2013
Joel Haahtela, "Liblikakoguja", tlk Hille Lagerspetz, 2012