Helen Fielding

Helen Fielding (sündinud 19. veebruaril 1958) on inglise kirjanik ja stsenarist, kes saavutas rahvusvahelise menu oma Bridget Jonesi romaanidega.

Eesti keeles on ilmunud:

"Bridget Jonesi päevik". Tõlkinud Kersti Tarien. Tallinn: Varrak 1998, 2001, 2004, 2014
"Bridget Jones: täitsa lõpp". Tõlkinud Tiina Laats. Tallinn: Varrak 2001, 2004
"Bridget Jones: poisi järele hull". Tõlkinud Lii Tõnismann. Tallinn: Varrak, 2014
"Bridget Jonesi beebi: päevikud". Tõlkinud Lii Tõnismann. Tallinn: Varrak, 2017
"Kuulsuste klubi ristiretk". Tõlkinud Maret Kaik. Tallinn: Varrak, 2004
"Olivia Joules ja piiritu fantaasia". Tõlkinud Gea Mägi. Tallinn: Varrak, 2004

"Bridget Jonesi päevik"

Üheks 20. sajandit iseloomustavamaks romaaniks valitud "Bridget Jonesi päevik" kujutab endast Jane Austeni "Uhkuse ja eelarvamuse" tänapäevast koomilises võtmes variatsiooni.

Tsitaadid väljaandest: Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Varrak, 1998.

Tõotan, et ma:

/---/

ei armu kellessegi järgnevaist: alkohoolikud, töönarkomaanid, suhtefoobikud, inimesed, kel on juba tüdruksõber või abikaasa; naistevihkajad, suurushullustuse all kannatajad, šovinistid, tunnetega manipuleerivad sekspluataatorid või muiduelajad, perverdid;

/---/

ei noruta sellepärast, et mul pole peikat, vaid arendan välja sisemise tasakaalu ja autoriteetsuse ning tunnetan end kui sisukat, täiuslikku naist ilma meessõbrata, sest see on parim viis meessõpra omandada.

/---/

vähendan tselluliidivastase dieedi abil puusaümbermõõtu 3 tolli võrra (s.o. 1,5 tolli mõlemalt puusalt) (lk 8-9)

[Geoffrey Alconbury:] "Tule, ma otsin sulle midagi juua. Kuidas siis armuelu kah on?"

Oh I s s a n d ! Miks küll abielus inimesed ei taipa, et seda pole enam viisakas küsida? Meie ei torma ju n e n d e juurde, üürates: "Kuidas abielu ka on? Ikka veel seksite?" Kõik teavad, et kolmekümneselt pole kohtamine enam muretu kõigeks-valmis-olek nagu kahekümnekaheselt ja ilmselt kõlaks aus vastus nõnda: "Tegelikult ilmus mu armuke eile õhtul välja sukahoidja ja väikese armsa angooravillase kampsiku väel ning teatas, et ta on homo/seksmaniakk/narkar/suhtefoobik, ja peksis mu kunstpeenisega vaeseomaks," mitte aga: "Hiilgav, tänan." (lk 17)

Rikas, julmast naisest lahutatud, üsna pikka kasvu Mark seisis, selg toa poole, ja uuris Alconburyde raamaturiiulite sisu: peamiselt nahkköites teosed kolmandast Saksa vabariigist, mida Reader’s Digest Geoffreyle saadab. Mulle tundus üpris naeruväärne, et inimese nimi on mr. Darcy ja ta seisab omaette, teisi peolisi põlastades.

See teeb umbes sama välja, kui su nimi on Heathcliff ja sa tahad terve õhtu aias veeta, karjuda "Cathy!" ja peaga vastu puud taguda. (lk 18)

Teaduslikult on tõestatud, et õnn ei tulene armastusest, rikkusest ega võimust, vaid kättesaamatute eesmärkide poole püüdlemisest - ja seda ju dieet ongi?

Koduteel ostsin jõulude lõppemisega mitte leppides allahinnatud šokolaadist kuuseehteid ja 3.69 eest Norra, Pakistani või mõne muu sihukese maa veini.(lk 23)

Tom, kes nimetab end ebameeldiva otsekohesusega päästvaks mättaks mädasoos, on Danieli-kriisi asjus olnud armsalt toetav. Tomi teooria järgi on homoseksuaalide ja kolmekümnendais eluaastais vallaliste naiste vahel loomulik side: nad on harjunud olema vanemate pettumuse allikaks ja ühiskond kohtleb neid kui ebanormaalseid. (lk 32)
Meeletu kirjavahetus käis terve nädal otsa, kulmineerudes tema ettepanekuga kohtuda pühapäeva õhtul ja minu järelemõtlematult antud eufoorilise nõusolekuga. Mõnikord, kui me kõik klõbistame arvutite taga, vaatan ma kontoris ringi ja mõtlen, kas keegi meist üldse tööd ka teeb. (lk 35)
Naine olla on hullem kui talupidaja - on vaja nii palju koristada ja pügada: vahatada jalgu, raseerida kaenlaaluseid, kitkuda kulme, hõõruda jalgu pimsskiviga, koorida ja niisutada nahka, puhastada poore, värvida juuksejuuri, varjutada silmalauge, viilida küüsi, masseerida tselluliiti, trimmida kõhulihaseid. Kogu masinavärk on nii peenelt häälestatud, et piisab see vaid paariks päevaks hooletusse jätta, kui kõik ongi umbrohtu mattunud. (lk 35)
Töö on muutunud olenguks, kuhu lähed, et kellegagi liinile saada, kuid tema ei ilmugi kohale. Ma muretsen oma ambitsioonide, karjäärivõimaluste ja moraalse tõsiseltvõetavuse pärast, aga kogu lugu tundub olevat taandunud skautide disko tasemele. Lõpuks suutsin Perpetualt välja pressida, et Daniel on New Yorki läinud. Ta on praegu kindlasti koos mõne kõhna Winona-nimelise laheda ameeriklannaga, kes litutab ringi, kannab relva ja on kõike seda, mida mina ei ole. (lk 43)
"Jah, miks sina, Bridget, veel abielus pole?" irvitas Vingu (Fiona hüüdnimi, abielus Jeremy sõbra Cosmoga), imeõhuke murevõõp hääles, ja silitas oma rasedat kõhtu.

"Sest ma ei taha lõpetada paksu igava eputava yuppie'st piimalehmana nagu sina," oleksin ma pidanud ütlema või: "Sellepärast, et kui mina peaksin kas või üksainus kord Cosmole õhtusööki valmistama ja seejärel temaga samasse voodisse ronima või, veel hullem, seda igal õhtul tegema, siis ma rebiksin endal ise pea otsast ja sööksin ära," või: "Sest tegelikult, Vingu, on mu riiete alla jääv nahk soomustega kaetud." Kuid ma ei teinud seda, sest, naljakas küll, aga ma ei tahtnud tema tundeid solvata. (lk 44)

[Bridgeti isa:] "Ta ütles tagasi jõudes, et tahab majapidamistööde eest palka saada ja et ta on oma elu meie eest orjates ära raisanud." (Meie ori? Ma teadsin seda. Kõik on minu süü. Kui ma oleksin parem inimene olnud, poleks ema lakanud isa armastamast.) "Ta tahab, et ma koliksin mõneks ajaks välja ja ta... ja..." isa uppus vaiksetesse nuuksetesse.

"Ja mis, isa?"

"Ta ütles, et mina arvavat, et kliitoris kuulub Nigel Colesi liblikaliste kollektsiooni." (lk 52)

Oh Issand! Homme on valentinipäev. Miks? Miks? Miks püüab terve maailm neid lolliks teha, kelle elus pole romantikat, samas kui kõik teavad, et romantika ei toimi niikuinii. Vaata või kuninglikku perekonda. Vaata või isa ja ema. (lk 53)
Teel metroosse võis aru saada, kes oli valentinipäeva kaarte saanud ja kes mitte. Kõik vahtisid ringi, püüdes teiste pilku tabada ja kas irvitasid või vaatasid kaitset otsides kõrvale. Kontorisse jõudes nägin Perpetua laual lambasuurust lillesülemit.

"Noh, Bridget!" möirgas ta nii, et igaüks võis kuulda. "Mitu sina said?" (lk 54)

Miks küll inimestele tundub, et kui nad hülgavad oma partneri teise pärast, siis seda eitades näivad nad paremana? Kas mõeldakse, et endised partnerid haavuvad vähem, arvates, et nad jäeti maha lihtsalt seepärast, et neid ei võidud enam välja kannatada, ja mitte teades, et sellal kui nemad purskavad nutma paljalt ühist hambaharjatopsi nähes, on nende ekspartnereil olnud õnn kaks nädalat pärast lahkuminekut kohata diplomaadikohvriga Omar Sharifi tüüpi? Täpselt nagu need inimesed, kes püüavad end valega välja vabandada isegi siis, kui tõde on valest etem. (lk 59)
Oeh! Olen täiesti kurnatud. Ei ole ju normaalne valmistuda kohtinguks, nagu oleks see tööintervjuu? Kardan, et Danieli kohutavalt paljulugenud ajud võivad asjaloo edenedes nuhtluseks muutuda. Võib-olla oleksin pidanud armuma mõnesse nooremasse ja ajudeta olevusse, kes oleks mulle süüa valmistanud, mu riideid pesnud ja kõigega, mis ma ütlen, nõus olnud. (lk 62)
/---/ vajadus ripsmete värvimise ajal suu avada on üks looduse seletamatutest saladustest. (lk 67)
Ma saan aru, et on läinud liiga lihtsaks leida dieet, mis õigustaks kõige meelepärase kurgust alla kühveldamist, ja dieedid ei ole mõeldud mitte kokkusegamiseks, vaid ühele neist kindlaks jäämiseks, mida ma kavatsengi teha kohe, kui olen selle šokolaadisaiakese ära söönud. (lk 77)
Danieliga suheldes olen omandanud väärikalt üleoleva ilme ja ma pole kolm nädalat temaga elektronkirju vahetanud, flirtinud ega maganud. Läinud nädalal tarbisin vaid kolm alkoholiühikut, andes vastumeelselt Tomile järele, kuna ta kaebas, et uue, pahedevaba minuga õhtut veeta on, nagu sööks ta väljas õhtust tõrikodalase, kammkarbi või mõne muu jõuetu mereelukaga.

Mu keha on pühakoda. Ehk on juba magamamineku aeg? Oh ei, kell on alles 20.30. Seesmine tasakaal. Oh! Telefon! (lk 91-92)

Jude ütles, et kõik taandub pigem kulgemise ja mitte rabelemise küsimusele. Ja kui sul on näiteks probleem või asjad ei suju, siis selle asemel, et end ära nikastada või vihastada, tuleb end lihtsalt lõdvaks lasta ja tunnetada, kuidas sa ühined kulgemisega, ning kõik saab korda. Jude ütles, et see on natuke sedamoodi, et kui sa ei saa ust lukust lahti ja sorgid vihaselt võtmega, läheb asi ainult hullemaks, aga kui määrid võtmele natuke huuleläiget ja püüad aimata, kuidas see peaks lukuauku minema, siis, heureka, see keerab! (lk 96)
Kõige tähtsam on, et peole ei tohi kunagi minna ilma selge sihita: olgu selleks siis "tsirkuleerimine", et karjääritegemiseks uusi kontakte luua, tutvumine mõne kindla isikuga või lihtsalt viimase kinnitusnaelakese löömine tippäriprojekti. Nüüd saan ma aru, kus ma olen vea teinud, kui olen senini pidudel käinud ainsa eesmärgiga mitte liiga vinti jääda. (lk 99)
Täna on ajalooline ja rõõmus päev. Pärast 18 aastat kestnud püüdlusi võtta alla 8 stone'i ja 7 naelani olen ma selle viimaks saavutanud. See ei ole mingi kaalumise trikk, vaid teksastega kinnitamist leidnud fakt. Ma olen kõhn! /---/

Helistasin Tomile, kes arvas, et võib-olla on mul paeluss. Sellest saab lahti, ütles ta, kui hoida suu juures sooja piima kaussi ja pliiatsit. (Nähtavasti armastavad paelussid sooja piima. Nad armastavad seda.) Tuleb avada suu. Ja kui ussi pea ilmub välja, tuleb uss ettevaatlikult ümber pliiatsi keerata.

"Kuule," ütlesin talle, "see paeluss jääb sinna, kus ta on." Ma armastan oma uut paelussi. Ma ei ole mitte ainult kõhn, vaid ei taha ka enam suitsetada ega veini kulistada. (lk 107)

"Bridgiiiiiiiiiiiiiit! On sul suitsu?"

"Ei, ma jätsin maha ."

"Oh sa sitikas, pole ime, et sa näed välja nii..."

"Mis?"

"Oh, ei midagi, midagi. Natuke... kurnatud."

Ja nii õhtu otsa. Pole midagi hullemat kui inimesed, kes räägivad sulle, et sa näed väsinud välja. Nad võiksid lihtsalt öelda, et näed jube välja. (lk 108)

Telefon helises. See oli Tom.

"Kas sinuga on kõik korras?"

"Jah. Ma tunnen end suurepäraselt. Mis on?"

"Sa tundusid täna õhtul lihtsalt kuidagi loid olevat. Kõik ütlesid, et see polnud tavaline sina."

"Ei, kõik oli korras. Kas sa nägid, kui kõhn ma olen?"

Vaikus.

"Tom?"

"Ma arvan, et enne nägid sa parem välja, kalla."

Nüüd tunnen end tühjalt ja segaduses - nagu oleks mu jalge alt vaip ära tõmmatud. Kaheksateist raisatud aastat! Kaheksateist aastat kaloritel ja rasvaühikutel põhinevat aritmeetikat. Kaheksateist aastat olen ostnud pikki pluuse ja kampsuneid ning intiimsetel hetkedel toast lahkunud, selg ees, et oma tagumikku varjata. Söömata on jäänud miljonid juustukoogid ja tiramisud ning kümned miljonid emmentalilõigud. Kaheksateist aastat võitlust, eneseohverdust ja pingutust - mille nimel?

Kaheksateist aastat ja tulemuseks "väsinud ja loid". Tunnen end teadlasena, kes avastab, et tema elutöö on olnud totaalne eksitus. (lk 109)

Kakskümmend neli tundi, neli pitsat, üks india kaasatellitav, kolm pakki sigarette ja kolm pudelit šampanjat hiljem on Daniel ikka veel siin. Ma olen armunud. Ma olen kas üks või kõik järgnevaist:

a) tagasi kolmekümnele sigaretile päevas,

b) kihlatud,

c) loll,

d) rase. (lk 113)

14.00. Olgu, hakkan pärastlõunal tõsiselt tööle ja teen kõik enne õhtut valmis, et siis välja minna. Kuigi ma olen v. unine. Nii palav on! Ehk paneks lihtsalt viieks minutiks silmad kinni? Räägitakse, et lühikesed uinakud mõjuvat väga värskendavalt. Need mõjusid suurepäraselt Margaret Thatcherile ja Winston Churchillile. Hea mõte! Võib-olla viskaks voodisse pikali?

19.30. Oh sa kurat! (lk 145)

Lähen Tomiga teed jooma. Otsustasin, et peab Hollywoodi staaride kombel oma välimusele rohkem tähelepanu pöörama ja veetsin terve igaviku peitekreemi silmade alla ja ruuži põskedele pannes ning närtsinud näojooni ilmestades.

"Halastaja Jumal," ütles Tom, kui ma pärale jõudsin.

"Mida?" küsisin ma. "Mida?"

"Su nägu. Sa näed välja nagu Barbara Cartland."

Hakkasin hästi kiiresti silmi pilgutama, püüdes leppida teadmisega, et mingi jube viitsütikuga pomm on mu naha äkitselt pöördumatult kortsu ajanud. "Ma näen oma ea kohta tõesti vana välja, jah?" küsisin õnnetult.

"Ei, sa näed välja nagu viieaastane, kes on ema meigikarbi kallal käinud," ütles ta. (lk 148)

Kui ma vannist välja tulin, leidsin Danieli itsitades voodis lamamast. "Mul on sulle uus dieet välja pakkuda," ütles ta.

"Nii et sa siis ikkagi arvad, et ma olen paks."

"Okei, see on selline. Väga lihtne. Kõik, mis sul tuleb teha, on süüa ainult seda toitu, mille eest sa ei ole ise maksnud. Nii et dieedi alguses oled veidi pekine ja keegi ei kutsu sind välja. Siis kaotad pisut kaalust, muutud pikakoivaliseks ja võta-mind-puusaliseks ning sind hakatakse välja sööma kutsuma. Seejärel võtad mõne naela kaalus juurde, kutsed vähenevad ja sa hakkad jälle kaalust alla võtma."

"Daniel!" pahvatasin ma. "See on kõige kohutavam seksistlik, rasvasem ja küünilisem asi, mida ma iial olen kuulnud."

"Oh, ole nüüd, Bridge," ütles ta. "See on sinu mõtteviisi loogiline jätk. Ma räägin sulle pidevalt, et mitte keegi ei taha endale raagritsikalise koibi. Kõik tahavad tagumikku, millesse saab jalgratta püsti jätta ja mille peale saab õllekannu seisma panna."

Ma olin kahevahele kistud ühelt poolt jõhkrast kujutlusest minu tagumikku pargitud jalgrattast ja sellel balansseerivast õllekannust ning tigedusest Danieli lärmakalt provokatiivse seksismi üle, ent teisalt leidsin end äkki aru pidamas, kas tal võiks minu keha ja meeste vahelise suhte kontseptsiooni suhtes õigus olla ja kas ma sellisel juhul ei peaks kohe midagi maitsvat sööma ning mis see võiks olla. (lk 158-159)

Ma tundsin endal kellegi pilku ja nägin üles vaadates Mark Darcyt ainiti jänkusaba põrnitsemas. Tema kõrval seisis see pikk, kõhn ja glamuurne perekonnaõiguse tippbarrister, riides nagu Jackie Onassis: mõõdukas lilla kleit ja jakk ning pea peale lükatud päikeseprillid. Enesega rahulolev nõid naeratas üleolevalt Markile ja mõõtis mind kõige ülbemalt pealetükkivamal moel jalatallast pealaeni. "Kas te tulete mõnelt teiselt peolt?" hingeldas ta.

"Tegelikult olen ma just teel tööle," ütlesin, mille peale Mark Darcy pooleldi naeratas ja pööras pilgu ära. (lk 169)

"Mis ta nimi on, Bridget? Daniel? Pam räägib, et ta on üks neid superedukaid noori kirjastajaid."

"Daniel Cleaver?" küsis Mark Darcy.

"Tema jah, tegelikult," ütlesin oma lõuga õieli ajades.

"Kas ta on su sõber, Mark?" küsis Una.

"Kindlasti mitte," vastas Mark järsult.

"Oh! Ma loodan, et ta on meie väikese Bridgeti jaoks küllalt hea," pressis Una peale, pilgutades mulle silma, nagu oleks tegemist vaimukuse, aga mitte jubedusega.

"Ma arvan, et võin veel kord täie kindlusega vastata, et kindlasti mitte," ütles Mark. (lk 170)

"Mark, kallis," kudrutas Natasha, kes suundus armsalt tippides üle muruväljaku meie poole. Ta oli nii pikk ja kõhn, et tal ei olnud vajadust kontsi alla panna, ja nõnda sai ta murul käia ilma sinna sisse vajumata, otsekui oleks ta selleks loodud nagu kaamel kõrbe jaoks. (lk 171)
Ma olen kokku kukkumas. Mu meessõber magab pruunistunud hiidnaisega. Mu ema magab portugallasega. Jeremy magab oma jubeda lipakaga, prints Charles magab Camilla Parker-Bowlesiga. Ma ei tea enam, millesse uskuda või millest kinni hoida. Tahaksin Danielile helistada, lootuses, et ta eitab kõike, tulles katusepealse riieteta valküüri kohta välja usutava seletusega - noorem õde, sõbralik naaber üleujutusest toibumas või muu säärane - , mis teeks kõik heaks. Kuid Tom kleepis telefoni külge sedeli kirjaga: "Ära helista Danielile või muidu kahetsed hiljem." (lk 181)
Oh Issand, mis mul küll viga on? Miks minul mitte miski ei õnnestu? See on sellepärast, et olen liiga paks. Mängin mõttega jälle Tomile helistada, aga ma tegin seda alles kolmveerand tundi tagasi. Ma ei suuda tööle minna!

Pärast katusestseeni ei öelnud ma Danielile ühtki sõna, viskasin lihtsalt pea selga, libisesin temast mööda, marssisin auto juurde ja sõitsin minema. Põrutasin otsejoones Tomi juurde, kes kallas mulle otse pudelist vodkat kõrri ning lisas hiljem tomatimahla ja Worcesteri kastet. (lk 181-182)

[Bridgeti ema:] "Kullake, vastupidi - tema peab sinuga koos töötama. Beib, tee ta elu põrguks!" (Oh Issand, ma ei tea, mis inimestega mu ema küll suhtleb.) "Ma olen niigi siin plaani pidanud. Sul on viimane aeg vabaneda sellest perspektiivitust töökohast, kus sind ei hinnata. Valmistu lahkumisavaldust lauale panema, tütreke. Jah, kullake... Ma kavatsen sulle televisioonis tööd leida."

Ma lähen tööle, nähes välja nagu mingi kuradi Ivana Trump, kostüümi ja huuleläikega. (lk 183)

Kui ta läinud oli, helistasin Tomile, kes võttis mind mu enesepiinamise lõpetamiseks kaasa Saatchi galeriisse ühe oma kunstikooli sõbra peole. "Bridget," sosistas ta närviliselt, kui astusime valgesse urgu grungenoorte merre. "Sa ju tead, et pole trendikas installatsioonide üle naerda?"

"Okei, okei," ütlesin tumedalt. "Ma ei tee ühtki surnud kala nalja ." (lk 192)

Ema helistas ja ma katsusin talle rääkida, kui raske on olla naine ja meestest erinevalt omada reprodutseerimise aegumistähtaega, kuid ta ütles ainult: "Oh, tõepoolest, kullake. Teie, tüdrukud, olete tänapäeval kõik nii valivad ja romantilised: teil on lihtsalt liiga suur valik. Ma ei ütle, et ma isa ei armastanud, aga tead, meile õpetati alati, et "looda vähe ja andesta palju" ja ära oota, et sind jalust rabatakse. Ning kui aus olla, kullake, siis pole meid loodud vaid lastesaamiseks. Ma ei taha su tundeid riivata ja isiklikuks muutuda, aga kui ma saaksin ajas tagasi minna, siis ma ei usu, et ma..."

Oh Issand! Isegi mu oma ema soovib, et ma poleks kunagi sündinud! (lk 195)

Kui koosolek oli läbi, ruttasin kempsu, et oma meelerahu tagasi saada, aga seal meikisid end Patchouli ja tema sõbranna, kes kandis täispihustatud kangast kleiti, millest paistsid aluspüksid ja vahelihas läbi.

"See pole liiga litsakas, ega ju?" küsis tüdruk Patchoulilt. "Sa oleksid pidanud nägema nende kolmekümneste nõidade ilmeid, kui ma sisse jalutasin... Oi!" Mõlemad tüdrukud vaatasid mind ehmunult, käed suu peale löödud.

"Me ei pidanud sind silmas," ütlesid nad.

Ma pole kindel, kas ma olen võimeline seda välja kannatama. (lk 210)

" /---/ igatahes, ma ütlen Elaine'ile, et sa tuled heameelega, eks ole?" ütles ta [Bridgeti ema] oma seletamatut õmblusmasinat üles korjates ja ukse poole suundudes. "Ma pean nüüd lendama. Tšaooo!"

Ei lase mina ennast veel ühel õhtul Mark Darcy nina ees nagu püreestatud kaalikat beebi suu ees hõljutada. Ma pean maalt lahkuma või midagi säärast. (lk 212)

Lähen õhtusöögile. Nüüd, kus olen jälle üksi, kutsuvad kõik Ennasttäis Abielupaarid mind laupäevaõhtuti külla, seades mind vastamisi järjest õudsemaks muutuva üksikute meeste valikuga. (lk 212)
Võeh! Suitsetajate vagun osutus koletuks sealaudaks, kuhu õnnetud ja trotslikud suitsetajad olid kokku pressitud. Olen aru saanud, et enam pole suitsetajatel võimalik väärikalt elada, sest nad sunnitakse eksistentsi limastele äärealadele tusatsema. Ma poleks vähimalgi määral üllatunud, kui vagun oleks salapärasel moel mõnele kõrvalteele suunatud, nii et seda poleks sestpeale enam iial nähtud. (lk 215)
Teisel pool jäi kõik vaikseks.

"Isa?"

Summutatud nuukse. Isa nuttis. Kardan, et isal on närvid täitsa läbi. Muuseas, kui mina oleksin emaga kolmkümmend üheksa aastat abielus olnud, siis oleksid minu närvid ka sel juhul läbi läinud, kui ta poleks portugallasest turismikorraldajaga jalga lasknud. (lk 219)

Ka ema pressis ennast läbi rahvamassi meie poole.

"Bridget," hõikas ta. "Kas sa oled juba Markile tere öelnud?"

Orjaliku alandusega mõistsin äkitselt, et peagi saabub nii ema kui Una neljakümnes pulma-aastapäev. Ema tundes on üsna kindel, et ta ei lase pisiasjal nagu abikaasa mahajätmine ja turismikorraldajaga jalgalaskmine pidustusi takistada ning ta on iga hinna eest otsustanud Elaine Darcyle mitte alla jääda, olles selle nimel valmis ka oma süütu tütre abiellu mahitama.

"Ole vapper, tibu," ütles isa mu kätt pigistades. (lk 229)

Oli ilmne, et Simon Dalrymple'ile oli sünnist saati ballitantse õpetatud, nii et oli päris meeldiv, kui ta mind oskuslikult edasi ja tagasi juhtis, kuid häda oli selles, et, noh, tal tundus tagatipuks olevat üks vägevamaid erektsioone, millele mul on olnud õnn tunnistajaks olla, ja kuna me tantsisime nii lähestikku, siis polnud see just tühiasi nagu pastakaots, mida võinuks kahe silma vahele jätta.

"Ma võtan nüüd juhtimise üle, Simon," ütles üks hääl. See oli Mark Darcy.

"Ole mõistlik. Mine tuppa tagasi. Sa peaksid juba voodis olema."

Simon oli täiesti löödud. Ta lahvatas tulipunaseks ja kiirustas tagasi majja.

"Kas tohib?" küsis Mark ja sirutas minu poole käe.

"Ei," ütlesin ma maruvihaselt. (lk 234)

Lipsasin äsja välja sigarette ostma, et end BBC-st tuleva "Uhkuse ja eelarvamuse" jaoks valmis sättida. Raske uskuda, et tänaval on nii palju autosid. Kas nad ei peaks end kodus valmis panema? Mulle meeldib, et meie rahvas on nii pühendunud. Ma tean, et minu isikliku pühendumise põhjuseks on lihtne inimlik vajadus, et Darcy saaks Elizabethiga liinile. Tom räägib, et jalkaguru Nick Hornby on oma raamatus öelnud, et meeste jalgpallihullustus ei ole asendustegevus. Testosteroonihullud fanaatikud ei igatse ise väravas olla, väidab Hornby, vaid näevad oma meeskonda kui valitud esindust, nagu parlamenti. Täpselt nõnda tunnen ma Darcy ja Elizabethi suhtes. Nad on minu valitud esindajad seksi- või pigem kuramaažipõllul. Ma ei soovi tegelikult päris väravaid näha. Vastik oleks näha Darcyt ja Elizabethi voodis pärast "seda" suitsu tegemas. See oleks ebaloomulik ja vale ja ma kaotaksin kiiresti huvi. (lk 245)
"Kui palju kaloreid võib dieedi ajal süüa?" küsis ta [Tom].

"Umbes tuhat. Noh, mina sean tavaliselt eesmärgiks tuhat ja lõpetan umbes tuhande viiesajaga," ütlesin, mõistes samal ajal, et viimasel väitel polnud just päris tõepõhja all.

"Tuhat?" küsis Tom uskmatult. "Aga ma arvasin, et paljalt elusolemiseks on kahte tuhandet vaja."

Vaatasin teda jahmunult. Mõistsin, et olen nii palju aastaid dieedil olnud, et mu teadvusest on pühitud fakt, et mu keha võiks elutegevuseks kaloreid vajada. Olen jõudnud sellele tasemele, kus usutakse, et toitumisideaaliks on mitte midagi süüa ja inimesed söövad vaid seetõttu, et nad on liiga ahned ega suuda oma dieeti mitte rikkuda. (lk 255)

Ma olen v. õnnetu. Vaatasin ootusärevalt laua taga istujaid, kui nad esimest konfitüürisuutäit haukasid.

Saabus piinlik vaikus.

"Mis see on, tibu?" küsis Tom lõpuks. "Kas see on marmelaad?"

Õudusest haaratuna võtsin ka ise ühe suutäie. See oli, nagu ta ütles, marmelaad. Mõistsin, et kõigi pingutuste ja kulutuste tulemusena serveerisin oma külalistele:

sinist suppi,

omletti,

marmelaadi. (lk 268)

Ma vihkan jõule. Kõik on loodud peredele, armunutele, soojusele, tunnetele ja kingitustele mõeldes ning kui sul pole meessõpra ega raha, kui su ema käib tagaotsitava portugali kurjategijaga ja su sõbrad ei taha enam su sõbrad olla, siis tahaksid sa pahelise islamirežiimiga riiki emigreeruda, kus koheldakse vähemasti k õ i k i naisi ühiskonna heidikutena. Olgu mis on, mul ükskõik. Loen terve nädalavahetuse vaikselt raamatut ja kuulan klassikalist muusikat. Võib-olla loen "Näljutatud teed". (lk 286)
Mis mõte on kogu rahval poolteist kuud ringi tõmmelda, tehes halvatujuliselt ettevalmistusi täiesti mõttetuks tunne-teiste-maitse t-eksamiks, milles terve meie riik kukub läbi, ja ebaõnnestumise tulemusena on meil tülinaks kaelas jube kraamihunnik, mida keegi ei taha? Kui kingid ja kaardid ära kaotataks, oleksid jõulud pikale talvenukrusele vaheldust pakkuvate paganlikult sädelevate pidustustena väga toredad. (lk 289)
Siis tundsin tugevat kätt oma käsivarrel.

"Tule," ütles Mark Darcy.

"Mida?" küsisin ma.

"Ära ütle "mida", Bridget, ütle "kuidas, palun"," sisistas ema.

"Missis Jones," ütles Mark kindlalt. "Ma viin Bridgeti kaasa, et pühitseda seda, mis Jeesuslapse sünnipäevast on järele jäänud."

Tõmbasin sügavalt hinge ja haarasin pakutud käsivarrest.

"Häid jõule kõigile," ütlesin kauni naeratusega, "loodetavasti näeme kalkunikarri peol." (lk 300)

Ta võttis mu käest šampanjaklaasi, suudles mind ja ütles: "Nii, Bridget Jones, nüüd ma näitan sulle, kuidas midagi palutakse," võttis mind oma kätele, kandis mu magamistuppa (seal oli nelja sambaga voodi!) ja käitus nii, et kui ma peaksin kunagi tulevikus ruudulist V-kaelusega džemprit nägema, siis ma lahvatan häbi pärast momentaanselt punaseks. (lk 302)