Tööintervjuu

Proosa

• Oeh! Olen täiesti kurnatud. Ei ole ju normaalne valmistuda kohtinguks, nagu oleks see tööintervjuu? Kardan, et Danieli kohutavalt paljulugenud ajud võivad asjaloo edenedes nuhtluseks muutuda. Võib-olla oleksin pidanud armuma mõnesse nooremasse ja ajudeta olevusse, kes oleks mulle süüa valmistanud, mu riideid pesnud ja kõigega, mis ma ütlen, nõus olnud. (lk 62)
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998

• Istusin lühikese tee bussis ja mul oli kergelt paha olla. Ma pole kunagi õigel töövestlusel käinud. Võisaiakesse läksin ma nii, et vedasin Treenaga kihla, et leian ühe päevaga töökoha. Astusin kohvikusse sisse ja küsisin Frankilt, kas tal on abikäsi vaja. Kohvik oli esimest päeva lahti ning ta oli tänulikkusest peaaegu ümber kukkumas.

Ma ei suuda meenutada, kas ma temaga üldse rahast rääkisin. Tema pakkus välja nädalapalga, mina olin nõus ning kord aastas ütles ta, et tõstis seda pisut, tavaliselt natuke rohkem, kui ma oleksin ise küsinud. (lk 25)

• "Ja mida te oma eluga täpselt ette sooviksite võtta?"

"Kuidas palun?"

"Kas teil on karjääripüüdlusi? Kas see siin oleks hoovõtt millekski muuks? Kas teil on mõni tööalane unistus, mille poole püüelda?"

Vaatasin talle arusaamatuses otsa.

Kas see oli mingi nipiga küsimus?

"Ma... Ma pole nii kaugele ette mõelnud. Sestpeale, kui ma töötuks jäin. Ma lihtsalt..." Ma neelatasin. "Ma tahan lihtsalt uuesti tööle hakata."

See kõlas nii armetult. Milline inimene tuleb vestlusele teadmata, mida ta teha tahab? Pr Traynori ilme näitas, et ta mõtles sedasama. (lk 29)

• "Ma pean ütlema, preili Clark, et see pole tähtajatu leping. Teid palgataks kõige rohkem pooleks aastaks. Seepärast ongi palk... vastav. Me tahtsime ligi meelitada õige inimese."

"Uskuge mind, pärast linnuvabrikut tunduks isegi Guantanamo vangla päris tore koht." Oh jää vait, Louisa! Hammustasin huulde. (lk 30)

• JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

• Fran tundis, et ta väriseb. Kitsukesest kabiinist väljumise järel oli tal äkki külm hakanud, kuid ta teadis, et see on ühtlasi ka hirmu järelmõju. Lisaks närveerimine eesseisva kohtumise pärast Perezi sugulaste ja sõpradega. See koht, Fairi saar, kuulus Perezi olemusse. Siin oli ta üles kasvanud ja tema perekond oli siin elanud paljude põlvkondade jooksul. Mida nad temast arvavad?

Ta mõtles, et sellest tuleb üks vilets tööintervjuu, sest selle asemel et saabuda rahulikult, ennast valitsedes, valmis alati naeratama — tavaliselt suutis ta ära võluda enam-vähem kõik, keda tundis —, jääb temasse nüüd lennureisi hirm ja see muudab ta võdisevaks, kokutavaks hädapätakaks. (lk 10)

• "Miks te soovite suve Fairi saarel veeta?"

Jane oli seda küsimust muidugi oodanud; ta oli inimressursside alal töötanud ja omal ajal ise lugematuid inimesi küsitlenud. Ta andis mingi ilmetu küsimust vääriva vastuse, et ta vajab katsumust ja aja mahavõttu, et oma elu eesmärgis selgusele jõuda. Lõpuks oli ju tegemist ajutise lepinguga ja ta mõistis, et inimene telefoni teises otsas on meeleheitel. Hooaeg algas juba paari nädala pärast ja kokk, kes oli juba tööle hakkam as, oli äkki peikaga Marokosse lennanud. Aus vastus oleks muidugi olnud märksa keerulisem:

Minu elukaaslanna on otsustanud, et tahab lapsi. Mul on hirm. Miks talle minust ei piisa? Arvasin, et oleme teineteist leidnud ja õnnelikud, kuid ta ütleb, et ma tüütan teda. (lk 12)

• Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018