Buss

Buss (ka autobuss või omnibuss) on sõiduautost suurem ratastel liikuv transpordivahend, mis on mõeldud inimeste veoks. Suur osa neist liigub enam-vähem kindlal marsruudil enam-vähem regulaarselt, eriti Põhja-Euroopas. Tänapäeval kasutab enamik busse jõuallikana mootorit, ehkki algselt veeti neid hobustega.

Proosa[muuda]

Nii sündiski kodanikuõiguste liikumine, eepiline võitlus, mis nõudis palju ohvreid ja valu, kuid võimaldas Ameerika Ühendriikidel areneda pelgalt kolme aastakümne jooksul riigist, kus mustanahalised pidid sõitma bussi tagaotsas, riigiks, kus föderaaleelarve kärbete tõttu pole üldse mingeid busse.
- Dave Barry "Dave Barry magas siin: Midagi Ameerika Ühendriikide ajaloo taolist" (1989), lk 138

Poisid olid alustand selle augu kaevamist juba rohkem kui kuu aja eest. Tookord pidi sellest saama elevandipüünis ja nad kaevasid seda kolm päeva hommikust õhtuni, et see saaks ikka nii suur, et elevant tõesti sinna sisse mahuks..

Siis olid nad pikalt tülitsenud selle üle, kui suur elevant on. Egon, kellele kaevamine eriti ei meeldinud, ütles, et elevant pole suurem kui hobune, Albert aga väitis, et ta on autobussistki suurem.

Lõpuks olid nad küsinud õpetaja Sakariase käest, ja tema ütles, et elevant on väiksem kui autobuss ja tükk maad suurem kui hobune.

Ole Lund Kirkegaard, "Albert". Tõlkinud Lia Eller. Tiritamm 1998, lk 40

Öeldakse, et London on külade kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel tasandil, ignoreerides kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. Bussis märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse keeltes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta klassivahet ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne elanikkond on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi konteksti paigutada, tema elukutset mõistatada ega tea, kas see isik räägib inglise, vene, bulgaaria, serbohorvaadi, urdu või puštu keelt. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära üheksateistkümnendas sajandis ja ka oma meelisvaldkonnas, kaheksateistkümnendas. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane metamorfoos. Vaimusilmas laotusid lahti sajandid, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: kodusõda, reformiseadus, üldine valimisõigus. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima. (lk 43-44)
- Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017

Ja see polnud kõik. Mulle käisid närvidele veel kõikvõimalikud asjad. Näiteks ei suutnud ma silmaotsaski taluda vanamutte, kes tulevad bussi ja jäävad otse sinu kõrvale seisma ning vahivad sind sellise näoga, et kui sa nüüd kohe neile oma kohta ei paku, siis saadavad nad sulle homme hommikul kandid ukse taha. Ma oleksin neile muttidele ju nii ehk nii seda paganama istet pakkunud. Ma lihtsalt ei suutnud taluda, kui nad seda niimoodi norisid. Tunnen ennast sellistel puhkudel kohutavalt sandisti ning sellepärast ei istu ma bussis isegi mitte siis, kui peale minu pole seal hingelistki. (lk 34-35)
Uurija küsis veel kõikvõimalikke küsimusi, aga ma ei rääkinud talle enam midagi. Mul ei olnud selleks tuju. Ma istusin seal toolil ja mõtlesin hoopis teistest asjadest. Ma isegi ei kuulanud teda. Ma mõtlesin sellest, et tegelikult mulle ikkagi meeldib bussiga sõita. Ma oleks nii tahtnud istuda mingisugusesse suurde bussi, kõige tagumisele istmele ja sõita. Lihtsalt sõita. Teades, et see buss ei peatu mitte kunagi. Jah, just seda oleksin ma tahtnud. Siis oleksin ma isegi võinud võib-olla rõõmus olla. (lk 158-159)
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005

Loomulikult me kõik käime koolis jalgsi, bussiliiklust Tartus ei olegi. Kas natuke on või üldse ei ole, ma ei tea. Ei ole huvi tundnud. Kõik, keda tean ja tunnen, käivad siin linnas jalgsi, see on loomulik. Mingi bussi moodi asi on mõnikord mõnel tänaval vastu veerenud, aga ma pole isegi huvi tundnud, mis asju selline ajab, sest inimesi ei paista seal sees olevat. (lk 13-14)
- Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015

Luule[muuda]

aga mind püütakse
bussisõidust
või üldisemalt ühistranspordist võõrutada
sest viimastel aastatel
on peaaegu alati bussi peal
vähemalt üks masin
mis teeb muudkui kõll ja kõll
sellised läbilõikavad kõllid või kõlksud
on nii pealetükkivad
et tõmbavad tahtmatult endale tähelepanu
ja katkestavad peas rulluma hakanud mõtte
püüan neid võtta kui loomulikke loodushääli
aga siiamaani ei ole õnnestunud

ma ei teagi mida need kõlksud tähistavad
aga tundub et seda et on tulnud uus sõnum
uus sõnum mis võib olla näiteks lihtsalt
irw

tegelikult väga paljud inimesed oskavad neid
kõlkse välja lülitada aga peaaegu alati on terve
bussi peale
ikka mõni kes kõlksub ei taha ju ütlema minna ka
et mind segab pealegi pole enamasti kindel kes
täpselt kõlksub
ja nii ma seal olen ja püüan
uue ajaga kohaneda
praegu tundub juba täitsa tore
see vaheetapp kus inimesed
bussis suure häälega oma eraasju arutasid
sealt sai vähemalt ainest luuletuste jaoks
vbl käibki mulle närvidele see
et ma ei saa teada mis sõnum just tuli
vajadus kõigega kursis olla
pole mullegi võõras
kuigi uudistesaateid pigem väldin

Contra "elu võimalikkusest koos masinatega..."

Märt Väljataga, mida sa siin teed?
Buss loksub mööda porist kruusateed,

kord võtab peale, harvem laseb maha.
Paks pimedus on vajund akna taha
...
Ei ole moblat leiutatud veel
ja liinibussis raskeks loksub meel,

ühtäkki mingi kõhedus on põues —
ükskõiksed tähelatakad on õues,

kui nende perspektiivist vaatan end,
näen laokil meest, kes pole kodunend,

ja neid, kes sõidul omapäi või rodus —
siin ilmas külaskäigul, mitte kodus.

Märt Väljataga, "Bussis", Looming

Välislingid[muuda]