Penelope Lively

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Penelope Lively.

Penelope Margaret Lively (neiupõlvenimega Penelope Margaret Low, 17. märts 1933) on Suurbritannia kirjanik, kes on paistnud silma nii lasteraamatute kui ka täiskasvanute kirjandusega. Eesti keeles on ilmunud tema romanid "Kuutiiger" (1991, tlk Valda Raud), "Kuidas see kõik algas" (2017, tlk Kati Karu) ja "Foto" (2019, tlk Ülla Jürviste).

"Kuidas see kõik algas"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017.

  • Minu memuaarid. "Minu memuaarid" olid tookord ainult Henry hiilgavates silmades ja jäid sinna veel üsna mitmeks aastaks. Alles suhteliselt hiljuti - Jumal tänatud, et kohustused nüüd "vähem aega nõuavad" - oli see mäng hoogu võtma hakanud ja iga päev ootasid käsitsi kirjutatud lehed, et Rose need arvutisse ümber lööks. "Näe, Rose, tänahommikune panus. Sulle teeb ehk nalja, mida mul on öelda Harold Wilsoni kohta." Irv, irv. Küllap on mõned inimesed naljast väga kaugel, kui see mäng viimaks trükivalgust näeb; hea, et Harold Wilson ise on juba surnud. (lk 13)
  • Ta mõtles tänavaröövlist. Oma röövlist. Sellest näota isikust, kellega tal oli olnud põgus intiimne kokkupuude. Mehest. Aga võib-olla naisest. Praegusajal röövivad kahtlemata ka naised; on võrdsete võimaluste ajastu. (lk 14-15)
  • Mida see mees või naine ostab kuuekümne naela ja natukese peenraha eest, mille ma talle nii lahkesti loovutasin?
Kas peotäie "kolm kahe hinnaga" raamatuid Waterstonesist? Pileti Covent Gardenisse? Kardan, et see peaks siis olema ülemine rõdu. Kuningliku Akadeemia Sõprade ühingu liikmestaatuse?
Narkootikume, ütlevad nad. Päevase koguse seda kraami, mis iganes nende lemmikmürk ongi.
Ei. Eelistan kujutleda oma röövlit peenehingelisena. Sel viisil tundub meie põgus kokkupuude talutavam. Võib-olla mängitakse "Figarot" - see võiks ta elevile ajada. Selle mehe või naise. Akadeemias on Saksa ekspressionistid, ma arvan. Hmmm. Uus Philip Roth on hea. Ja siis veel see raamat Shakespeare'ist.
Mu puus. Valutab. Valuvaigistist hoolimata. See ei vaigista. Teeb su segaseks. Nagu näeksid hallutsinatsioone. Ei — kurat sind võtaks, röövel! Miks sa ei võinud lihtsalt ilusti küsida? Kurat sind võtaks! Mine ja lurista oma heroiini või mis iganes see on. Pole sulle tarvis mingit Figarot. (lk 15)
  • Muidugi olid enne puusa veel põlv ja selg, aga see oli lihtsalt degenereerumine, mitte pahatahtlik väline sekkumine. Põlv. Selg. Ja kae silmadel. Ja need pisted vasakus õlas ja veenikomud ja veenipõletik ja vajadus igal öösel vähemalt kord tõusta, et pissile minna, ja ärritushood inimeste peale, kes telefonivastajasse vaikivad. Väga ammu oli aeg, kui mõnikord tabas valu, hambavalu, kõrvapõletik, kangeks jäänud kael —, ja sa tegid solvunult palju kära. Praegu oli valu juba palju aastaid olnud pidev kaaslane, hommikul mõnusasti koos sinuga voodis, kogu päeva jooksul sammu pidades, võib-olla ainult korraks tõrksalt taandudes, et kohe rüsinal tagasi tulla: siin ma olen, kas mäletad mind? (lk 15-16)
  • Ah, vanadus. Videvikuaastad - see delikaatne nimetus. Videvik on käes - uue elu möirgav koidik, tõenäoliselt selline, millest sa midagi ei tea. Me kõik pöörame silmad ära ja siis — piraki! — oledki ise selle keskel, imestades, kuidas pagan see võis küll juhtuda, ja võib-olla on see põrgu kõige välimine ring ja juba jooksevadki lähemale lustakad kuradikesed oma kolmharkidega, suskides ja torkides. (lk 17)
  • C-osakond on murdusid täis - jalad, pahkluud, käsivarred. Vanad kukuvad treppidest alla, komistavad kõnniteeservadele; noored pudenevad oma jalgratastelt või treenivad liiga hooletult. Inimesed on siia maandunud ja hunnikusse kuhjatud — suvaline valik õnnetusi: keskealine Maureen, kes oma uute kardinate ülesriputamiseks laenas naabrilt treppredeli ja sellel olid katastroofilised tagajärjed; noor Karen, kes püüdis oma tõukerattal bussist ette jõuda; vana Pat, kes vapralt astus jäätunud kõnniteele, seda poleks ta pidanud tegema. C-osakond on väsitav — kärarikas ja rahutu; palju siin magada ei saa —, kuid ühtlasi ehk mingis mõttes ka kasulik tähelepanu kõrvalejuhtija. Sa ei kurda oma hädade üle nii palju, kui sind ümbritsevad teiste omad. Sa kannatad ära, kuid vaatled samal ajal; sinust saab teravsilm, kes oskab etendust hinnata.
"Nagu vaataks telekast "Traumaosakonda"," ütleb Rose. "Ainult et sina oled ka seal sees." (lk 18)
  • [Charlotte:] Inimesed maksavad selle eest, et neile öeldaks, mis värvi nende kardinad peaksid olema? (lk 19)
  • "Mina jään väljapoole hea maitse haardeulatust, kallis." Itsitus. Võiks tunduda, et küsitav on hoopiski hea maitse kui niisugune.
Muidugi keeldub Marion seda terminit kasutamast. Labane, mõttetu. Mõjus sisustus koosneb üllatustest, kooskõladest, kontrastidest. Siin ootamatu vaip, seal huvitavad värvid, seal peegel. Kuid pole mingit mõtet püüda seda seletada Henryle, kelle jaoks Marioni tegevus on meelelahutus, millega õetütar täidab oma aega ja mis jääb Henry silmapiiri taha. (lk 21)
  • Oh, memuaarideks leidus piisavalt ainet, isegi kui Marioni silmad juba aeg-ajalt klaasistusid teejoomise või mõne üpris kohutava eine ajal, mille Corrie oli valmistanud (Šoti puljong, liha-neerupirukas, siirupine biskviitkook - Henry on kulinaarne konservatiiv; Marion imestas ikka, kuidas ta küll hakkama saab oma peentes restoranides, milles käib, kuid ta paistis teadvat selliseid, mis pakuvad toitu gastronoomiahälvikutele). (lk 22)
  • Marioni kliendid on inimesed, kes võtavad sisustamist eluviisina. Nad on ühel või teisel viisil rikkaks saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja ümbrus on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli maja ning iga uus kolimine nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümber tegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Sisekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberi korterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise. (lk 23-24)
  • [George Harrington:] "Kas saate hakkama selle stiiliga - teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne tool ja klaasplaadiga laud, millel seisab vaas, ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema ajalehe?"
"Minimalism," ütles Marion. (lk 33-34)
  • Saanud tuge poolest pudelitäiest Virgin Trainsi punasest veinist ("Mis hirmus kraam see on?"), muutus Henry ilukõneliseks. "Las ma räägin sulle midagi, kallis. Vanadus on solvang. Vanadus on kõrvakiil. See kahjustab helget mõistust — ehkki ma ise seda ütlen —, kuni sa paistad nii võhiklik ja kõneoskuseta nagu mõni... mõni polütehnikumi abilektor." Henry ignoreeris fakti, et polütehnikumid olid juba ammu ära kaotatud - need jäid ikkagi sõimusõnaks. "Tekib justkui mingi ajuhalvatus. Nagu oleksid sa... oleksid tõugatud kottpimedusse ega suudaks kuradima ust leida, kuigi tead, et see on seal. Pitt, Kristus hoidku! Mulle ei tulnud Pitti nimi meelde. Ma ei mäletanud midagi Lõunamere mullist. See on intellekti lämbumine. Inimese mõistus - inimese helge mõistus, kui tohin nõnda öelda - muutub ebakompetentseks. Impotentseks. Jah, impotentseks." Henry jõllitas pinevalt Marioni, nagu arvaks, et too ei jälgi tema mõttekäiku. "Ta ei suuda esineda. Ta on kohitsetud. Ta..." Ehk oli see mõttearendus juba piisavalt pikale veninud. "Ühesõnaga - sa ei suuda, kuradi päralt, meelde tuletada, mida kavatsesid järgmiseks öelda, kuigi tead väga hästi, mis see oli." (lk 36-37)
  • Tegelikult polnudki Stellaga eriti midagi juhtunud. Ta oli harva haige, polnud kunagi tõsiseltvõetavas rahahädas, tema lapsed olid terved ja kuulekad. Jeremy hakkas kurameerima ja abiellus temaga, sest ta oli väike, korralik ja väga kena ning ilmus välja õigel ajal - kättesaadavuse ja õige hetke kooskõla, mis põhjustab suurema osa abieludest. Jeremy ütles Stellale, et jumaldab teda, mida ta siis parajasti tegigi; naine oli õnnelik vastu jumaldama. (lk 41)
  • Öeldakse, et London on külade kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel tasandil, ignoreerides kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. Bussis märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse keeltes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta klassivahet ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne elanikkond on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi konteksti paigutada, tema elukutset mõistatada ega tea, kas see isik räägib inglise, vene, bulgaaria, serbohorvaadi, urdu või puštu keelt. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära üheksateistkümnendas sajandis ja ka oma meelisvaldkonnas, kaheksateistkümnendas. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane metamorfoos. Vaimusilmas laotusid lahti sajandid, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: kodusõda, reformiseadus, üldine valimisõigus. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima. (lk 43-44)
  • Tegelikult pole Henryl kaheksateistkümnenda sajandiga enam kokkupuudet. Ta lõpetas sellest mõtlemise juba mitu aastat tagasi, ta pole uusi publikatsioone jälginud. Kaheksateistkümnes sajand on edasi liikunud, Henryt seljataha jättes. Ajalugu on libe pinnas; minevik pole jääv suurus, vaid maastik, mis muutub vastavalt uutele väidetele ja arvamustele. Henry teab seda väga hästi ja teab ka seda, et tema jaoks on kaheksateistkümnes sajand silmapiiri taha kadunud, ümber tehtud, teisiti tõlgendatud. (lk 46)
  • Charlotte teeb nüüd seda, mida ei tahaks üldse teha — elab koos oma tütre ja väimehega. Ta on täis vimma ja süütunnet. Vimm pole suunatud Rose'i vastu, keda ta meeletult armastab, vaid õela saatuse vastu, mis on ta sellisesse olukorda sundinud. Süümepiinad on sellepärast, et Rose ja Gerry on kohustatud seda tegema, laskma oma abielu privaatsust rikkuda, selle alalise kolmanda oma majja võtma. Jah, jah, Rose teeb seda mitte ainult seetõttu, et teab oma kohust, vaid ka sellepärast, et on mures, tunneb vastutust ja arvatavasti ka armastab oma ema, kuigi see teema pole nende vahel kunagi jutuks tulnud. Kumbki pole inimene, kes oma tunnetega vehkleb. (lk 46-47)
  • Päevad, mil vaene ülalpeetav vanur tuli kamina kõrvale istuma panna ja sööta, tema üle nurisedes ja haua poole nügides, on ammu möödas. Nüüd on see ära korraldatud riiklike vahenditega. (lk 47)
  • Rose oli hea laps, temaga polnud kunagi muret, kuid alati oli temas see tilluke vankumatu vastupanutuumik. Kui ta midagi ei teinud, siis ei teinud, ja sundimisest polnud miskit kasu. Hiljem, täiskasvanuna, tegi ta alati seda, mida kavatses, ja oli parem teda mitte laita ega alternatiive pakkuda. (lk 47)
  • Rose'i ja Gerry majas tunneb Charlotte puudust oma raamatutest. Oma tuttavatest, inglise keelega vooderdatud seintest. Muidugi leidus ka Rose'il ja Gerryl raamatuid, kuid mitte nii palju kui temal ja mõned neist olid tema arvates imeliselt avastamata, mis juba iseenesest oli väljakutse. Ta oli veetnud ühe hommiku Gerry "Mageveekalastamise käsiraamatuga" ja palju teada saanud. Samamoodi ka tema puutöö ja koduse remondi käsiraamatutega, kuigi mõne aja pärast kippusid silmad väsima. (lk 49)
  • Mõnikord mõtleb Charlotte kontrastiks omaenda kallist mehest ja tõrjub siis selle mõtte eemale. Tom, kes oli tarmukas, spontaanne, täis energiat ja uudishimu, kes, samamoodi nagu Charlotte, suutis oma õpetamisega kolleegidel sokid jalast rääkida, kelle peale kõik koolid jahti pidasid. Tom, kelle eluküünla viiekümneselt nii ebaõiglaselt kustutas üks neist julmalt galopeerivatest varastest vähkidest - nad ei saanud midagi teha, hoidsid ainult palju teineteisel käest kinni, elasid ühe päeva kaupa, ootasid. (lk 50)
  • Tal oli kodunt kaasa võetud virn raamatuid ja ta oli palunud Rose'il tuua ühe uue pehmekaanelise, mida tahtis. Nii et kõige tähtsam tegevus oli endiselt kättesaadav, kuigi lugemine oli mingil moel nauditavam, kui seda sai hoida nendeks kindlateks aegadeks päevas. Kui võid seda teha millal tahes, siis väärtustad vähem. [---]
Lugemine oli alati olnud keskne tegevus, hädavajalik toetuspunkt, tugisüsteem. Tema elu oli saanud teavet lugemisest. Ta polnud lugenud mitte ainult meelelahutuseks, vaimutoiduks ja ajaviiteks, aga siiski viibides ürgse süütuse seisundis, lugedes valgustatuse saavutamiseks, isegi käitumisjuhiste leidmiseks. Ta oli lugenud, et teada saada, mis on seks ja kuidas tited sünnivad; ta oli lugenud, et avastada, kuidas olla hea või halb; ta oli lugenud, et välja selgitada, kas asjad on teiste meelest samasugused nagu tema arvates — avastanud siis, et mõnikord ei ole, oli ta lugenud, et leida, mis see on, mida teised inimesed kogevad, aga millest tal endal puudu jääb. [---] Ta luges, et avastada, kuidas mitte olla Charlotte, kuidas põgeneda oma mõistuse vanglast, kuidas avarduda ja kogeda.
Nii oli lugemine läbi põimunud eluga ja kumbki täiendas teist. Charlotte teab, et seilab suurel sõnade, keele, lugude ja olukordade, info ja teadmiste merel, millest osa on tal võimalik enda juurde kutsuda, kuigi palju on poolenisti kaotsi läinud, aga siiski kusagil olemas, ning on mõjutanud seda, kes ta on ja kuidas mõtleb. Ta on ühtviisi nii loetu produkt kui ka oma eluviisi saadus; ta on nagu miljonid teised, keda on kujundanud raamatud, kellele raamatud on põhitoidus, kes ilma nendeta jääksid nälga. (lk 51-52)
  • Inimeste lugema õpetamine on hoopis midagi muud kui teismeliste õpetamine lugemist väärtustama. Mõnikord püüab Charlotte näha sõnu samamoodi, nagu küllap näevad neid tema õpilased — mustad märgid: kaared, kriipsud, nõutuks tegev kood, mis tuleb lahti murda. Ta võrdleb seda araabia- või jaapanikeelse lehekülje müstilise ilukõnega, millele ta ise on pime. Tema õpilased liiguvad ringi, ära lõigatuna reklaamide kakofooniast, tänavasiltide antud juhenditest, ajalehepealkirjade informatsioonist. Nad viibivad küll maailmas, kuid pole seal päriselt kohal. Nende suutmatus lugeda on puue; ent vastuvõtmatus kirjandusele kõigest piirang. (lk 54)
  • Charlotte uurib nüüd lähemalt Antoni välimust - arvatavasti viiekümnele lähenev mees, rõivastatud kenasti hallidesse pükstesse, lahtise kaelusega valgesse särki ja musta nahkjakki. Kõhn keha, piklik nägu ja tähelepanuväärsed silmad. Tal on need suured tumedad silmad, mis Charlotte'i jaoks on huvitavalt võõrapärased; need pole kodused Inglise silmad - need on ükskõik kust pärit silmad, Kesk-Euroopa silmad, milles peituvad metsad ja Ruritaania lossid ning Janáčeki või Bartóki muusika. (lk 57)
  • Anton peab oskama lugeda. Ta seletab: "Kui loen, saan hea töökoha. Ilma lugemata - jah, mingi töö. Koos lugemisega - töö, mis meeldiks."
Anton töötab ehitusplatsil, kuid tal puuduvad ehitaja oskused. Ta ei ole torumees, elektrik ega puusepp, räägib ta Charlotte'ile. "Sooviksin seda," lisab ta naeratusega — selle meeldiva vabandava naeratusega.
Nii et kes ta siis on, kes oli olnud veel kodus viibides, mõtleb Charlotte, ja miks ta on siin? Ja Anton teab, et mõtleb. Ta oli - on - raamatupidaja, ütleb ta naisele. Aga seal, kus ta elab, pole tööd. Ta proovis teistes kohtades, kuid edutult; ta oli kuude viisi töötu. Ja siis tuli ELi liikmeks saamine ja võimalus töötada välismaal. Töötada siin, Ühendkuningriigis. (lk 58)
  • Mees ohkab. "Inglise keeles on nii... palju võimalusi millegi ütlemiseks. Aga minu keel on ka selline." Kõver naeratus - ja Charlotte tabab põgusa välgatusena ladusa muu keele oskuse, võime öelda täpselt seda, mida mõtleb, kuid nüüd on mees siruli loodud, ahelatesse pandud puuduliku keeleoskuse tõttu, mis laseb tal paista lapsiku ja rumalana. (lk 58-59)
  • "Mulle meeldib lugu," ütleb ta. "Ma loen loo pärast."
Muidugi, mõtleb Charlotte. Paljud meist loevad selle pärast. Isegi enamik. Niimoodi õpivad lugema lapsed, sellepärast nad seda teevadki. Sa jõuad nendeni lugude kaudu; ahvatled neid looga. (lk 61)
  • Charlotte Rainsfordi röövimine toimus neljateistkümnendal aprillil. Seitse elu lendas rööbastest välja [---]. Nõnda on erinevad elud kokku põrganud — inimversioon otsasõidust kiirteel - ja äkki pidureid vajutanud kaabakas on valge masinaga juba miilide kaugusel, viga saamata lavalt lahkunud, ja naudib friikartuleid järgmises bensiinijaamas. Samamoodi ei ilmu ka röövija selles loos üldse välja, igatahes mitte praegu - kuna tegu tehtud ja kahju sündinud, on see poiss (või tüdruk) nüüd ülearune. (lk 64-65)
  • Paul Newsome pole üks neist lahutusadvokaatidest, kes esimese asjana soovitavad nõustajat, sugulaste külastamist, rahunemisperioodi. Tema on vana kala ja tegutseb selles äris, et elatist teenida. Lahutus on lahutus. Kui keegi sinu juurde tuleb, siis paned rihma vööle ja teed oma tööd, milleks on oma kliendile võimalikult rohkem kasu saada. Mõnikord võid tabada kümnesse, kui tegemist on raske rahakotiga paarikesega; sagedamini tõmmatakse sind sõtta paarismaja kolme magamistoaga korteri ja ampsu pärast mitte just väga suurt muljet avaldavast palgast. [---] Olge lahked: uus päev - uus lahutus. Uus viil leiba võiga ja kui veab, siis ka lusikatäie moosiga. (lk 66)
  • Kuid raha on nii raskesti tabatav mõiste. See teenib midagi konkreetset - taksot, puhkust Korful -, kuid on ka millegi puudumine, kadudes numbrite taha arvutiekraanil, leheküljel olevate tulpade, numbrite määratute hunnikute ja lehekülje täite taha, mis on teada andnud majanduskriisist ning laastanud miljoneid elusid. [---] Muidugi mõistab Marion arvusid - oh jaa, piisavalt hästi, et ajada väikest äri siiani laostumata, kuid ta mõistab, et see on ainult kauge kaja suhetest, mis on rahaga George Harringtonil ja teistel temataolistel. Marionil on ähmane ettekujutus sellest, mida rahaga tehakse - seda liigutatakse kogu aeg, iga hetk ringi, tohutuid nähtamatuid immateriaalseid rahamägesid, ning need veidrad mõttelised liikumised juhivad maailma majandust ja kui viltu lähevad, siis võivad raputada inimeste elusid. (lk 75)
  • Kui eelistate paarile armukese seltsis veedetud tunnile suppi ja telekat, siis on midagi natuke viltu. (lk 76)
  • Marioni perekonnas oli rahast rääkimist peetud halvaks tooniks. Eeldatavasti ei pidanud nad raha pärast palju muretsema, kui üldse. Ema mõtles, et kui raha on tarvis, siis tuleb see lihtsalt pangast välja võtta. Talle polnud tegelikult kunagi pärale jõudnudki, et Marioni äri eesmärk on elatist teenida; ta rääkis sellest alati nii: "Kui lõbus Marionil nüüd on, nii nutikas temast." (lk 76)
  • Vanas eas libised sa alalisse ebakindlusse, väljaütlemata vabanduste seisundisse. Sa kõnnid ülejäänud inimestest aeglasemalt, pead liiga tihti "Mida?" ütlema, teised peavad bussis sulle oma koha loovutama ja rongisõidul oled sa sunnitud oma absurdselt väikese ja kerge kohvriga abi paluma. Kuskil su peas on tühimik, millesse pudenevad kõige tuttavamad nimed; eile kukkus sinna tervelt viieks minutiks president Obama koos selle naisega, kes elab Charlotte'i kodust üle tee ja oli just saatnud talle terveks saamist sooviva kaardi allkirjaga "Sue", aga mis ometi on tema perekonnanimi? Sa oskad kuidagiviisi kasutada arvutit ja saad hakkama mobiiltelefoniga, aga nii aeglaselt reageerides, et pealt vaatavad noored nägu krimpsutavad. (lk 79)
  • Praegu oled sa kõige piirini jõudnud, klammerdudes elu välimise serva külge. Sinu taga lohiseb äraelatud elu komeedisaba, mille sädemed jõuavad sulle pähe kogu aeg, tahad sa seda või mitte - elu on küll ära elatud, kuid kõik see kestab mõttes edasi, nii hea kui ka halb. Kuid ära kujutle, et keegi teine tahab sellest midagi teada; sinu jutustus on personaalne ja hoia see fakt meeles. (lk 80)