Töökoht

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • ... kui olin oma töökohal Yumimoto neljakümne neljanda korruse WCs ja küürisin mõne juhtivtöötaja kõntsa jäänuseid, ei suutnud ma ette kujutada, et väljaspool seda hoonet, üheteistkümne metroopeatuse kaugusel on olemas paik, kus inimesed mind armastavad ning austavad ega näe peldikuharja ja minu vahel mitte mingisugust seost.




  • Miss Fairfax on oma tööeluks hoolega valmistunud, sellega leppinud ja ometi pälvib ta kõigi ümberolijate kaastunde ja haletsuse. Tänapäeva lugeja ehk ei pruugi näha iseseisvas rahateenimises midagi orjuselaadset, aga Austeni kaasaegsetele oli kohe selge, milline kukkumine neiut ees ootab. Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata. Majapidajanna, koka või teenijannana töötada oli mõeldamatu. Kontoris töötamise võimalused avanesid alles pärast Esimest maailmasõda, kui masinakirjutajast sai naiste amet. Ainuke, mida hästi kasvatatud ja haritud neiu teha võis, oli minna guvernandiks samasugusesse perre, mille täieõiguslik liige oli ta äsja ise olnud. Talle esitatavad nõuded olid kõrged, ühiskondlik positsioon aga madal. Härrasrahva hulka teda enam ei arvatud, seltskonda ega lõunalauda ei kutsutud, sest ta positsioon majas oli vaid natuke kõrgem kui teenija oma. Teenijaskond teda enda hulka ei võtnud, kõrgklassi päritolu ei võimaldanud seda. Guvernandi päevad möödusid lastega lastetoas, kus ta ka sõi ja magas. Majapidamistöödes aitas teda spetsiaalne lastetoa teenijatüdruk. Lisaohuks võisid olla perekonna täisealised meesliikmed, kes võisid pidada guvernanti kergeks saagiks. Kui neiu vääratas, oli järgmine sihtkoht tänaval. Miss Fairfax pääseb oma saatusest viimasel hetkel, aga kui õnnelik abielu sellise mehega olla saab, jääb lugeja arvata. (lk 545-546)


  • Kui tuli uus raha, tulid ka uued töökohad. Teistsugused. Kus käidi pintsaku ja lipsuga ja millegipärast teeniti suurt palka. Lihtsalt tekkis mingi ringkond inimesi, kes oskasid endale ja üksteisele suuri palkasid maksta. Kuskilt tekkis raha. See oli imepisike, aga tundus juba hiigelsuur, pärast rahareformi räägiti, et on isegi tuhandekrooniseid palkasid, see teeb praeguses vääringus 60 eurot. Ma sain tuhandekroonise palga. Olin kirjastuse Tuum juht. Mul oli kabinet Harju 1 Kirjanike majas, see oli sealt üüritud, pisike tuba, aga ikkagi keset vanalinna. Ma ostsin endale pintsaku ja lipsu, isegi lipsunõela, need olid siis väga moes. Istusin oma kabinetis. Seal ei olnud hoopiski midagi teha. Seal hakkas väga kiiresti ahistama. Kaua sa ikka seda vanalinna vaadet vahid? Või kui kaua sa ikka neid poognaid loed?