Jane Austen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jane Austen

Jane Austen (16. detsember 1775 Hampshire, Inglismaa – 18. juuli 1817 Winchester, Inglismaa) oli inglise romaanikirjanik ja novellist. Austeni tuntuim romaan on "Uhkus ja eelarvamus". Eesti keeles on ilmunud lisaks sellele romaanid "Mõistus ja tunded", "Veenmine", "Emma", "Leedi Susan", "Northangeri klooster" ja "Mansfield Park", jutustused "Watsonid" ja "Armastus ja sõprus", jutukogumikud "Kolm õde" ja "Lesley loss".

Tsitaate[muuda]

  • Ma ei taha, et inimesed oleksid väga kenad, sest see hoiab mind vaevast, et nad mulle meeldima hakkaksid.
  • Sa väärid pikemat kirja kui see siin, aga mu õnnetu saatus on niisugune, et harva kohtlen ma inimesi nii hästi kui nad väärivad.
    • Kiri õde Cassandrale (1798-12-24; "Letters of Jane Austen", Brabourne Edition)
  • Ma ei ütle, et su mooruspuud on surnud, ent ma kardan, et nad ei ole elus.
    • Kiri õde Cassandrale (1811-05-31; "Letters of Jane Austen", Brabourne Edition)
  • Hr. Digweed on meid alatult ära kasutanud. Ilus on see, kes ilusasti talitab, seega on ta väga kole mees.
    • Kiri õde Cassandrale (1813-01-24; "Letters of Jane Austen", Brabourne Edition)
  • Walter Scottil pole mingit asja romaanide kirjutamisega, eriti heade romaanidega. See pole aus. Tal on luuletajana küllalt kuulsust ja tulu, nii et ta ei peaks teiste inimeste leiba varastama. Ta ei meeldi mulle ja ma ei kavatsegi lasta "Waverley'l" mulle meeldida, kui ma sinna midagi vähegi parata saan, ehkki ma kardan, et ei saa.
    • Kiri Annale (1814-09-28; "Letters of Jane Austen", Brabourne Edition)
  • Vallalistel naistel on kohutav kalduvus olla vaene, mis kõneleb jõudsalt abielu kasuks.
    • Kiri Fanny Knightile (1817-03-13; "Letters of Jane Austen", Brabourne Edition)

Tema kohta[muuda]

  • Kirjanduslooliselt on Jane Austen huvitav paradoks, kes ei võtnud õieti tooni mitte omaenda ajastult, vaid jäi paljuski truuks eelmise, kaheksateistkümnenda sajandi vaimule, elas edasi juba möödunud või möödumas olevate aegade õhustikus. Tema romaanides elustub maailm, mida poliitilised, sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised vapustused olid küll juba murendanud, kuid millest tubli tükk oli siiski veel alles, neis kangastub vaikne härrandlik maaelu oma väga praktiliste ideaalide ja väga ilmsete naeruväärsustega. Mingis pealiskaudses mõttes oli ta ajast maha jäänud kirjanik, kes veetis kogu elu idüllilistes maakohakestes ja provintsilinnakestes, perekondliku tutvusringi kitsa raami sees. (lk 355)
  • Koos arvukate õdede-vendadega tegi ta just seda, mida peamiselt teevad tema tegelased kõigis kuues lõpetatud romaanis - käis külas ja võttis külalisi vastu, harrastas mitmesuguse sügavusastmega viisakat flirti, tantsis ballidel, mängis seltskondlikke mänge, abistas majapidamises, luges raamatuid, pidas kirjavahetust ja vestles, vestles, vestles. See oli tema maailm, ta tunnistas selle omaks ja hoidis sellest kinni. (lk 356)
  • Kõik lõpetatud romaanid on kaunikesti sarnased, kõik nad varieerivad ühte ja sama põhiskeemi: kangelannal on valida mitme pealtnäha pasliku džentelmeni vahel ja valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide elimineerimise meetodil. Iga kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, millest tuleb vabaneda, et kampaania edukalt lõpule viia ja sisemist küpsust saavutada. Jane Austen on irooniline oma kangelaste, nende nõrkuste ja veidruste, aga mitte selliste põhiväärtuste suhtes nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus. Selle täiskomplekti taotlemine oli keskmise inimese elusisuks Jane Austeni ajal nagu nüüdki, edu korraga kõigil kolmel rindel haruldane ja ebakindel, kompromislik leppimine õnne kolmainsuse kahe või üheainsagi komponendiga täitsa tavaline. (lk 358)
  • See hiilgava loomupärase andega preili sattus saatuse tahtel elama väga piiratud väljavaatega pesakesse, kust ta surmatunnini välja ei pääsenud ega üritanudki pääseda. Aga selle, mis tal oli, oskas ta põhjani ammendada. Läbinägelikult, ürgnaiseliku detailimeelega sondeeris ta ainult seda, mida ta hästi tundis, ja korvas haarde kitsuse uuringute sügavusega. (lk 359)
    • Henno Rajandi, "Saatesõna". Rmt: Uhkus ja eelarvamus. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat 1985
  • Suurem osa tema kirjanduslikust pärandist on kirja pandud söögilaua nurgal ja salaja. Räägitakse, et ta olevat koguni keelanud uksehingi õlitada, sest nende kriuksumine hoiatas teda teiste tulekust. Aga kirjutama hakkas ta juba neljateistkümneaastaselt ja alustas — sic! — vägagi teravmeelse paroodiaga tollal väga moes olnud sentimentaalsele romaanile, kus kangelased tunnete üleküllusest muudkui minestasid, käsi ringutasid ja armastusse surid. (lk 691)
  • Oma suhtumist tegevusse ei väljenda ta kunagi aktiivse sekkumisega jutustusse, vaid kasutab esimesena inglise kirjanduses äärmiselt individualiseeritud dialoogi, otsest kõnet, kusjuures tema tegelaste sõnad ei pruugi alati peegeldada nende tegelikku hingeseisundit, mida eksponeerib tegevuse käik. (lk 692)
    • Urmas Rattus, "Saateks". Rmt: Jane Austen, "Emma". Tõlkinud Urmas Rattus. Kupar 2002
  • Austen on kaine pilguga vaatleja, kes halastamatu selguse ja nõtke elegantsiga maalib oma ajastust panoraami, mis on nii detailirohke, et mõned neist tulevad nähtavale ja asetuvad oma kohale alles pärast tema romaanide korduvat ja väga hoolikat lugemist. (lk 531-532)
  • Raamatuid kirjutas Jane vallalise tädi kohustuste kõrvalt ja kokku tõid nad tema eluajal sisse ainult veidi üle tuhande ühesaja naela. Kes teab, võib-olla andis just see äärealal paiknemine ja pidev oht libiseda välja sellest maailmast, mida Austen pidas kalliks ja omaseks, tema pilgule erilise teravuse, aga ka suure soojuse, nii et meie, kes me vaatleme seda maailma läbi tema silmade, leiame end ikka ja jälle pöördumas sinna tagasi kui oodatud külalised, et jagada meile lähedaseks saanud tegelaste rõõme ja muresid. (lk 547)
    • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel